Vaimuvalgus nr 43

Oma nahal kogetud

Ingvar Luhaäär

Vanemad inimesed on tunda saanud vähemalt kolme eriilmelist ajajärku, mis omavahel selgesti eristuvad nii elutunnetuse kui tegutsemisvõimaluste poolest: sovetirežiimi hilisemad aastakümned, vabanemise-ja üleminuaaeg ning Eesti Vabariik sellisena nagu me tunneme seda praegu. Väga vanadel inimestel on isiklikke kogemusi ka “eesti ajast”, “saksa ajast” ja punase okupatsiooni esimesest jõhkrast aastakümnest – mis erines  jällegi üsna paljus sama režiimi hilisemast, lobedamast ajast, mis oli mõnes mõttes isegi inimlikum kui  praegune aeg: kodutuid polnud, pensionäridki said teatris käia ja raamatuid osta, tervishoid, haridus ja kultuuri- ning huvialaringidest osavõtt ei maksnud inimesele midagi…

Minul on isiklikke mälestusi kolmest ajajärgust. Kõige kauem, üpse keskeani, elasin nõukouulikus olustikus. Sellele tagasi mõeldes tuleb vaimusilma ette mälupilt noorusest, 60-ndate algusest: valjuhääldaja tänavaposti otsas pasundab plekise hääle, kuid suure paatosega järjekordsest suurest saavutusest kosmose vallutamisel… või parteikongressist… või sellest, et peagi saab meile kõigile osaks õnn elada kommunismi ajal – või kõigest sellest korraga – nagu enamasti. Keegi seda ju tõsiselt ei võtnud, kuid  ometi mõjusid need optimismi sisendavad kõned mingil määral toonusttõstvalt – nagu ka pidev toonitamine, et inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend (millele me koeruse pärast lisasise ka: “ja armuke”, nagu veelgi nooremas eas olime ümber teinud lauluread:

Suur Lenin, ta oli üllas,

nii hoolitsev, tark ja hea,

meid lapsi võtaks ta sülle

ja silitaks õrnalt pead.

Meie laulsime:

Meid koeri võtaks ta sülle…

Oli tunda, et väikese koeruse pärast ei karistata kuigi karmilt, möödas olid juba need ajad, kui kolhoosipõllult mõne porgandi näppamise pärast võis aastateks vangi minna. Nüüd võis võtta juba üsna vaba käega ja põhjendada seda nii, et kui kõik on rahva oma, eks siis järelikult ka minu. Olid muidugi  reeglid, kuid nende raames sai  ümbritsevaid olusid üsna kergesti selliselt mugandada, et kujundasid endale küllaltki muretu ja mõnusa äraelamise – näiteks mina, luuletaja, kelle kolm põhiteemat olid valitsevale korrale nii vastukarva kui veel võisid olla: vaimsus, erootika ja isamaalisus – suutsin ometi elatada end kõik need aastad literaadina: trükis sain välja anda vaid neli õhukest raamatukest, kuid tollal võis ära elada ka kaastööst ajalehtedele ja ajakirjadele, mis praeguste pea olematute honoraride juures oleks täiesti mõeldamatu. (Honorarid olid suureks paisunud sellest, et kunagi eeldati nende eest ka pidevat valitseva korra kiitmist, mida hiljem enam nii väga ei nõutudki, jälgiti vaid, et sa ei kirjutakse midagi lausa “vastalist”.) Ent oli ka palju halba: minul tegi kõige enam meele mõrudaks see, et ma ei saanud ülalnimetaud kolmel teemal midagi trükis avaldada, valus oli vaadata Eestimaa üha jätkuvat venestumist ja ahistas ka reisimisvõimaluste puudumine. Üks koolilapse süütu sõnaaps mõjus tollal palju vahedamalt kui praegu: “Kirikuõpetajad räägivad rahvale, et ehk pärast surma saab ikka ka Pariisi.” Nõukogude võimu edasi kestes poleks tõesti olnud väljavaateid enne surma sinna saada.

 

 

Kõige lühem ja kõige meeldivam aeg, mida olen kogenud, algas mõned aastad enne nõukaaja lõppu ja kestis omariikluse esimese kümnendi lõpuni, kusjuures huvitaval kombel moodustab see üsna ühtse ajajärgu, taasissesisvumine leidis seal keskel asset isegi üsna märkamatult. Seda aega iseloomustab kõik kaunis: üldine vaimne elevus ja vastuvõtlikkus, suured lootused. Lootsime sedagi, et suurem osa migrante lahkub ja ülejäänud eestistuvad kergesti ja vaimustusega. Kümned tuhanded inimesed läbisid TM-I kursuse, Pildi-Viktori ja Ants Grossi ravipildid tervendasid, Viljandi ja Kõpu vahelise tee äärde oli kerkimas mitu lõbumaja, Tallinnas pidi Tatari tänavast saama punaste laternate tänav, mina sain korraga vabalt rääkida ja kirjutada oma kolmel lemmikteemal. Kui olin pannud Õhtulehte kuulutuse, et loen erootika ajaloo loengut, nägin Salme Kultuurikeskusse jõudes, et majas oleks kui algamas mingi suurem üritus – raske oli trepist üles loengusaali poole läbi murda. Ikka veel uskumata, küsisin:

-          Kas olete tulnud erootika ajaloo loengule?

-          Jaa! Jaa!

-          Siis palun lubage läbi, mina hakkangi seda loengut lugema…

Oleksin ma oma tollased sissetulekud investeerinud, oleksin praegu rikas mees või siis  kõik kaotanud – mis on tõenäolisem. Mina aga kulutasin kogu raha reisidele, tänu millele olen käinud kõigis neis maades, mida olen näha tahtnud, ühe ümbermaailmareisigi teinud.

 

 

Nõukaaja lõpukümnendeid on nimetatud stagnatsiooni ajaks. Meie praeguse eesti elu iseloomustamiseks pole kuulnud seda sõna tarvitatavat, kuid minu meelest sobiks see nüüd jälle kasutusele võtta. Kõik on nii mannetu, pole meil ammu enam kedagi Lennart Meri väärilist, kes suudaks mõelda suurelt, aina tegeldakse tühiste probleemidega: et valitsuses oleks rohklem naisi ja lapsi, Tartus ei taheta tänavanimeks Madruse, kuna lähikonnas on ka Kapteni tänav, siis veel see problem, keda ametlikult lubada ja keda mitte lubada koos elada, kuigi eks nad elavad nagunii – pikad arutelud mõttetuil teemadel. Samal ajal on olukord maailmas ja ka üsna meie piiridel ärev. Kõige enam teeb kurvaks see, et ammu enam pole  vaimset elevust ja avatust; nüüd ei ostetaks enam Pildi-Viktori ja Ants Grossi pilte, mis kord läksid nagu soojad saiad, ei ostakse enam keegi, sest need ei ravi enam, ei ravi aga sellepärast, et pole enam seda vaimset elevust, mis andis neile energia. Kuulasin raadiost ERR-i juhtide arutlusi ja imestasin: küll ajavad tarka juttu, aga telekanalites pole niigi palju vaatamisväärset nagu oli nõukaajal ühel kanalil, häid kultuurisaateid näiteks, aina krimkad, õudukad ja sport. Kas selliste telekavade kokku saamiseks on tõesti vaja ametis hoida nii palju tarku ja kõrgepalgalisi mehi!?

Prostitutsioon, selle asemel et see kultuurselt välja arendada nagu Hamburgis või Amsterdamis, suruti salaurgastesse. Kui kuulutaksin taas välja erootika ajaloo loengu, mitu kuulajat tuleks? Kaks või kolm?... Kas erootika ajalugu on tõesti kõigil juba nii selge? – Muidugi, vahepeal on ilmunud sel teemal raamatuid ja Internetist leiab üht kui teist. Vaevalt küll, et hästi teatakse juba seda, mida mul oleks rääkida, erootika ja vaimsuse vastastikku võimenduvaist võimalustest, tantrismist. Vaimne õhkkond on järjest halvenenud, esiplaanile on tõusnud tippsport ja meelelahutus, selline vaimu erksana hoidev harrastus nagu luuletamine, on täiesti tähelepanuta jäänud. Meil nagu olekski vaid viis luuletajat: Rummo, Kaplinski, Runnel, Luik ja Kareva, ülejäänuile ei jagu enam mingit tähelepanu, harrastusluulest rääkimata. Raamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem, kuid paljudes kodudes on raamaturiiulid jäänud nõukaaja lõppu märkima – tollased sarjad: “Maailm ja Mõnda”, “Varamu” – hiljem pole enam midagi lisandunud. On ilmne, et praegune pensionäride põlvkond sureb enne, kui hakkab saama sellist pensioni, mis võimaldaks teatris käia ja raamatuid osta – nagu see oli täiesti võimalik nõukaajal. Samal ajal on meil ka ülirikkaid; kui satute Kelvingisse Viimsi poolsaarel, siis alles näete, millised võivad olla eramud! Võib juhtuda, et kord veel tunduvad nõukaaja viimased aastakümned  meile lausa kuldse ajastuna – eriti siis, kui peaksime sattuma taas vene karu käpa alla; mis sel juhul kaugemas tulevikus saaks, seda ma ei tea, kuid esimene aastakümme oleks kindlasti vähemalt sama jõhker kui oli Stalini aeg, mil uus võim pidi end kehtestama. Praegu aga rõhub rahvustunde nõrkus, väiklus ja mannetus, kas või see, kuidas valitsus pingsalt kaalub, milliseid makse tõsta. On ilmne, et sel viisil  me kuidagi ei jõua  maailma viie rikkama riigi hulka. Täiesti reaalne oleks see, kui võtaksime kasutusele oma unikaalsed maavarad, kuid ka see kutsuks ilmselt kõigepealt esile rahva ägeda vastuseisu. Absurd. Nõukaaegse tuima ja igava, kuid mingil määral siiski toimiva optimismi asemel on aina rohkem kuulda nende häält, kes kuulutavad häda ja viletsust: palavaks läheb, jää sulab, vesi lõpeb, nafta lõpeb… No  meie eluajal see kõik veel ei juhtu. Iga paari-kolme aasta tagant ostan uue mobla – mitte selleks, et “ajaga kaasas käia” – vana lihtsalt lakkab selle ajaga toimimast – ja jälgin huviga: kas uus on nüüd tõesti juba viletsam. Ei ole, siiani on uus alati olnud millegi poolest eelmisest täiuslikum. Kuni see nii kestab, ei või ju elu üle veel väga kurta.

Vaimuvalgus nr 42

Euroopa kultuuri kaks suurimat mõttekrampi

Euroopa kultuuri kaks suurimat mõttekrampi

 

Euroopa kultuuri kaks suurimat mõttekrampi on usuelu mõttekuse sõltuvusse seadmine Jumala olemasolust – kui ju ometi on maailmas kõrgeltarenenud religioone, kus jumalamõistet isegi ei kasutata! – ja inimese kõige tugevama energia, seksuaalenergia patuseks sugereerimine ja lahutamine vaimulikust eneseteostusest. Viimases on suur osa kirikuisa Augustinusel, kes ütles: “Miski muu ei tõmba mehe vaimu nii tugeva jõuga allapoole kui naise kallistus. “ Täiesti suhtumise küsimus, samahästi võib väita  vastupidist: “Miski muu ei tõmba mehe vaimu nii tugeva jõuga ülespoole kui naise kallistus.” Luuletajad ja tantristid ju teavad seda  – esimestele saab naisest muusa, teistele lausa jumalanna. Augustinust võib siiski ka mõista: ta oli nooruses elanud väga liiderlikku elu, saanud paha haiguse ja siis muidugi polnud enam suuteline nägema seksuaalsuses midagi head.  Andeka kirjamehena on tal olnud euroopa kultuurile suur mõju, kahjuks halb mõju.

 Paavst Aleksander III, kes oli väga vaga mees, lausa anus preestreid, et nad hoiduksid seksist vähemalt kolm päeva enne seda, kui puudutavad missal püha armulaualeiba.

Keskaegsed karistused seksuaalsete pattude eest, mida pihiisad munkadele määrasid, on muljetavaldavad: Spontaanne öine seemnepurse, millele ise kaasa ei aidanud – seitse päeva paastu, kui aitasid, siis kakskümmend päeva, masturbeerimise eest – kolmkümmend päeva. Kurioosseid näiteid selle kohta, kuivõrd tauniv on olnud kiriku suhtumine seksuaalsusse, võiks tuua palju. Kuni 19. sajandi lõpuni rõhutati, et pühapäeval ei tohi seksida. Üks metodistist farmer  läks nii kaugele, et pani oma kuke laupäeva õhtul üksikkongi, et kanala oleks vähemalt pühapäeval patust prii. Tänapäeval on otse uskumatu, kui patusena on kirik kunagi seksi kogenud ja kirjeldanud. Hädavaevu taluti seda soojätkamise vahendina, kuid preester seisis sõna otseses mõttes abieluvoodi kõrval ja jälgis, et mees ja naine ei taotleks mingil moel oma isiklikku naudingut. Ka alasti kehade kogupikkuses kokkupuude polnud lubatud, mehel näiteks oli spetsiaalne pikk särk, mille alaossa oli tehtud suguti jaoks ümmargune auk. Tänapäeva pastorid seda muidugi enam ei nõua ega räägi sedagi, et pühapäeval ei ole sünnis seksida. Kui raskelt läheb aga vabanemine  kollektiivsesse alateadvusse sadestunud tõekspidamistest, näitab kujukalt üks juhtum Jungi praktikast, mille kuulus psühholoog vestis ühes BBC raadiosaates. Tinglikult võiks seda juhtumit nimetada „Naised, kes elavad kuul“. Ühele Jungi naispatsiendile nimelt tundus, et ta  viibib igal ööl kuu peal. Seal elab ta koos teite naistega ühes pinnaaluses koopas. Muidu pole viga, kuid igal ööl laskub nende juurde lohe, kes viib alati ühe naise ära. Jungi patsiendis kasvas otsustavus sellele koletisele julgelt vastu astuda ja  ö e l d a talle, aga kui see ei aita, siis ta noaga tappa. Nii läks ta ühel ööl koopast välja, vastu lohele. See laskuski tema juurde. Kui ta aga avas oma tiivad, nägi naine, et nende vahel oli paradiis. Pruukis vaid seksuaalsusele julgelt vastu astuda  ja osutus, et see pole midagi kohutavat, vaid  – vastupidi – midagi väga meeldivat.

- Kas see naine mõtles, et ta elas kuu peal? – küsis raadioreporter ebakindlalt.

-  Ei ta mõelnud midagi, - kortsutas Jung kulmu, - ta elaski kuu peal, see oli tema  psüühiline reaalsus.

Vapper ja õnnelik naine – suutis vabaneda  euroopa kultuuri kõige suuremast neuroosist..

Kas siis kogu kristlikus traditsioonis ei leidu üldse näiteid seksuaalsuse omaksvõtust ja selle kasutamisest vaimseil eesmärkidel? Siiski-siiski, renessannsiaegne õpetlane Pico della Mirandola rääkis „intellektuaalsest ekstaasist“, millesse võib jõuda sugueluliste naudingute kaudu. Temalt pärineb ka huvitav mõttemäng „sisemisest paleest“, mis on üllatavalt sarnane tantrabudistliku mandala (jumaluse palee) kujustamise tehnikale. Mirandola nimelt kujutles enda kehasse palee, mille ruumid olid tal täpselt ära jagatud ja vaimusilmas ka selgelt nähtud. Ta jättis hästi meelde, kuhu ta oli  midagi paigutanud ja käis aegajalt oma varandusi üle vaatamas ja  üht kui teist võtmas või juurde panemas; eriti ihaldusväärseiks hindas ta erootilisi maale ja kujusid.

 Bernini kuulus skulptuur Pühast Theresast: ihara näoga ingel on kohe-kohe heitmas noole nunna südamesse, naisel aga on näoilme, mille järgi võiks skulptuuri nimeks olla ka „Orgasmihetk“. Avila Püha Theresa luuletuste ja müstiliste tekstide põhjalikum uurimine on toonud sellele kinnitust: naispühak koges  oma kujuteldavas armusuhtes Kristusega tõepoolest orgastilisi seisundeid ja näib ka, et leidis aset materialiseerumise sarnane nähtus, mis on Tiibeti vaimulikus kultuuris üsna tavaline – usklik keskendab oma palvelusobjektile  sel määral oma vaimujõudu, et see saab tema jaoks nähtavaks ja isegi kombatavaks ning võib kõnelda ja ka muul viisl suhelda temaga täiesti  nagu elav inimene.

Ent Püha Theresa on siiski erand ja võib ka öelda, et tal lihtsalt vedas: kergesti oleks võidud ta  ketseriks kuulutada ja tuleriidale saata.

Nüüdseks on seljataha  jäänud aeg, mil teadus järjekindlalt murendas religioossust, nüüd hakkab ta  seda üha enam „taastootma“. Võtame või kvantfüüsika: kõik see aine - mateeria - kaob üldse käest,  jääb vaid energia, saadakse aru, et ka kõik tahked asjad, isegi kivid, on energia, ainult  väga aeglase võnkesagedusega, selline mõiste nagu mateeria osutub väljamõeldiseks, kõik on energiavoog, mis inimese jaoks tähendab peaaegu et virtuaalsust – kõik on püsitu, vaat et ainult näiv, aina muudab oma kuju, on millestki esile kutsutud, ilmub ja kaob, miski pole jääv.  Kuid see ei pea tekitama masendust, sellest on võimalik ka vaimustuda,  sellest  võib isegi valgustatuks saada….

On üks vana sufide lugu. Sultan nõudis  tarkadelt, et need annaksid talle tarkusesõna, mis aitab igas olukorras,  meistrivõtme, mis avab kõik lukud. Targad mõtlesid kaua. Kui sultan ilmutas juba kärsituse märke, ulatas  ülemtark talle medaljoni:

-          Siin sees on need tarkusesõnad, valitseja. Kuid ava see medaljon ainult siis, kui oled tõeliselt väljapääsmatus olukorras. Kui suudad  ka ise hakkama saada, siis ära ava.

Sultan lubas.

Raskeid olukordi kerkis esile  ridamisi, kuid kuidagi sai sultan nendega hakkama ja kuigi kiusatus medaljoni avada oli suur, ei teinud ta seda siiski. Siis sattus ta aga tõesti väljapääsmatusse olukorda. Kaotanud  lahingu, põgenes ta  oma lähimate kaaskondlastega  eest mägedesse. Kogu aeg oli kuulda tagaajajate hobusta kabjaplaginat. Korraga  haigutas ees kuristik. Polnud enam kusagile minna. Sultan avas medaljoni. Selles oli paberitükk sõnadega: “Ka see möödub.” Sultan ei varjanud oma pettumust. Ta oli lootnud midagi enamat. Ent tagaajajate kabjaplagin kaugenes – nad olid valinud teise teeharu. Sultan redutas mõnda aega mägedes. Ta sõbrad kogusid selle ajaga  uue sõjaväe ja tulid teda päästma. Lahing vaenlasega oli edukas ja sultan pöördus võitjana tagasi pealinna. Tänavad ta ees kaeti lilledega. Sultan oli nii õnnelik, et tundis end suurest erutusest surevat, meelemõistus kippus  kaduma. Ta mäletas, et tal on medaljon, mis sisaldab tarkusesõnu, kuid mis oli nende sõnade mõte, seda enam ei teadnud.  Jälle avas sultan medaljoni ja luges: “Ka see möödub.”

 Elame juba ajal, mida võiks nimetada postateistlikuks. Kuid see ei tähenda tagasipöördumist vanade usuelu vormide juurde, vaid hoopis uue religioossuse teket. Jaa, oli ateism, kuid nüüd on see ületatud või siis oleme seda just praegu ületamas. Ka ateism pakkus omal ajal  vabastavaid impulsse. Nietzsche hõikas: Jumal on surnud!…Ja kuulajad said vabaks senisest  kammitsevast ja jäigast jumalakäsitusest. Keegi teine – märksa hiljem – ütles: Jumal oli küll siin, kuid lahkus varakult…  ! Ateism tekkis – ja andis oma värskendava impulsi – mitte sellest, et usuline maailmapilt oleks olnud vale, vaid et  oli küündimatu ja  see küündimatus  hakkas üha enam ilmsiks tulema ning häirima  – kujutlelm Jumalast, kes ei tulnud toime teisiti kui pidi laskma inimestel surmata oma poja. Kaua aega ei suudetud uskuda, et ka teiste tähtede ümber tiirleb planeete, kus võiks olla elu, nüüd leitakse neid järjest juurde ja juba räägime multiversumist, mis tähendab, et kusagil on ka selliseid planeete, kus kõik on täpselt nii nagu meil siin, Maal, veelgi enam – ka selliseid planeete on lõputult palju.  Kõik on mitte väiksem, vaid võrratult suurejoonelisem ristiusu maailmapildist.  Ja targemad luterlasedki on seda kogenud. Nii väitis Paul Tillich, üks XX sajandi väljapaistvamaid teolooge,  et ateistiks võib end täie õigsuega pidada üksnes see, kes arvab, et elu on pinnapealne, kui ta tunnetab  elus ka mingeidki sügavusi, siis ta enam ateist ei ole. Niisama lihtne ongi siis pääseda ateisti nimest! Meie Uku Masing uskus täielikku teistsugususse.  Aeg on omaks võtta kõik parim kogu inmkonna senisest religioossest kogemusest. Tähtis ei ole  usk mingitesse dogmadesse, vaid religioossus kui elutunnetus, ellusuhtumine. Mina ammutan seda meeleldi nii meie vanadest keskaegsetest maakirikutest kui Himaalajat ümbritsevatest budistlikest pühamutest, kus ma tunnen end eriliselt hästi, sest seal on pühapiltideks rituaalühtes jumalad ja jumalannad – parim mõeldav võrdkuju  mehe ja naise, mees- ja naisenergia liitumisele ja ülenemisele!

Kõigi usundite keskse õpetuse võib kokku võtta kolmesõnalisse lausesse: Looge ülevaid kujutlusi!  Võib veel lisada soovituse kaasa minna surmahetkel ilmuva ereda valgusega. Neid asju  on kõige põhjalikumalt ja küllap ka kõige pädevamalt kirjeldatud „Tiibeti surnute raamatus“. Tänapäeval toovad arstid päris paljusid kliinilisest surmast tagasi ellu. Need inimesed on rääkinud, et kogesid tõesti nagu läbi mingi tunneli lendamist ereda valguse poole. Kui surnu ei lähe kaasa selle valgusega, hakkavad ilmuma järjest värvilisemad ja tumedamad valgused, kuni selleni, mis on täies vastavuses ta elatud elule. See toimub automaatselt, kuid meil on siiski võimalik saavutada paremat surmajärgset olu,  kui läheme teadlikult kaasa kõige kirkama valgusega. Kui me ei ole viljelenud eluajal ülevaid kujutlusi, ilmub meile võib-olla mäekõrgune Miki-Hiir või siis tulevad Holliwoody märuli- ja õudusfilmide tegelased – kui nad on tundunud meile vaatamisväärsed ja huvitavad  eluajal.

 

Mõttekramp sees

Millised on tüüpilisemad mõttekrambid? No näiteks mõtleb keegi: Ühtki inimest ei saa usaldada! Kui ta pisut järele mõtleb, peab ta endale tunnistama, et  on  ikka ühte ja teist usaldanud ka ja see on end  õigustanud. Või istub murelik mees hommikul autosse, see ei käivitu ja kohe ta mõtleb: Autoga on alati üks igavene jama!... Talle ei meenu need sajad korrad, kui auto on kohe kenasti paigalt võtnud… Eesti rahva suurim mõttekramp, mis võib meile isegi saatuslikuks saada, tekkis fosforiidisõja ajal. Muidugi tuli seista tollal kaevandamisele  vastu, sest meie poleks  saanud sellest  mimgit  tulu,  meile oleks jäänud vaid lagastatud maa, kuid vabaks saamisel muutus ju olukord kohe ja täielikult: tulu oleksime saanud meie ise ja kaevandanud võimalikult keskkonnasäästlikult. Aga mõttekramp oli sees ja püsib tänini. Eesti on maavarade poolest üks maailma rikkamaid riike: haruldased muldmetallid, uraani nii palju, et sellega võiks käigus hoida miljon aastat kogu maailma tuumajaamu, euroopa parim fosforiit, nüüd veel leiti must savi, millest saab gaasi. Meie aga istume üha puruvaestena selle varandushunniku otsas, oleme  tunnistajakse selliselegi perverssusele, et  eestlannad ei taha enam sünnitada siin eesti lapsi, maa valgub rahvast tühjaks ja on viimaks nii inimhõre, et nii või teistsugustel asjaoludel kaotame selle  võõrastele - lõpuks tõesti veel üritavad mõnd vana eesti talu pidada kurdi mees ja vene naine.

Lahti on lastud hirmujutt, et Rail Baltica eesmärk pole mitte võimaldada minusugustele kultuurihuvilistele mugavalt Lääne-Euroopa metropolides  käimist, vaid maavarade väljavedu Eestist.  Oh oleks see ometi nii!..  Et meie maavarad voolavad välja? Aga raha voolab ju sisse! Kui nii mõnedki meist väiksemad araabiamaad on suutnud oma maavarasid  selliselt turundada, et lõviosa tulust jääb  neile endile, kui isegi  Vene mõjuväljas siplev  Turkmeenia supleb kullas, siis meil euroopa seadusruumis oleks see  ju veel palju lihtsam! Aga ikka on meis tolle maailma viimase koloniaalimpeeriumi päevist  jäänud kartus, et keegi võtab  kõik ära ja me ise ei saa midagi…  Sellisel kartusel ei ole ju praegu mingit alust! Nii kaua kui eksisteerime iseseisva riigina, on selline kartus  absurdne! Midagi sellist võiks juhtuda vaid siis, kui meie poliitikud teeksid erakordselt rumalaid otsusi.

Kui oleksime kohe vabanedes keskendunud oma maavarade kasutusevõtule,  oleks meil juba ammu korralik Tallinn-Tartu manatee - mitte nii, et Tallinnast Koseni sõidad nagu valge inimene, siis aga hakkad vingerdama nagu  vihmauss kitsal ja käänulisel teel - , oleks meil kaVäinasild ja Soome tunnel poole peal, rahvas kõik  omal maal kenasti alles ja rikas, eesti kodakondsuse ja keele prestiiž enneolematus kõrguses;  naudiksime Dubai-sarnast küllust: kodanikupalk? – palun! Emapalk? – muidugi on  iibe tõstmine meil riikliku tähtsusega  töö, olgu see siis ka üks paremini tasustatavaid töid! Isegi  kena restaureeritud mõisahoone luuleklubidele  oleks täiesti mõeldav.

Miks meil seda kõike siis ei ole? Ainult sellepärast, et mõttekramp  jäi  sisse. Mitte eesti elu närutavate reformide, vaid oma maavarade kasutuselevõtu abil oleks meil olnud reaalne võimalus tõusta kiiresti ja kergesti maailma viie rikkama riigi hulka, on praegugi, kui vaid saame lahti mõttekrambist. Targalt tegutsedes võime võtta  nüüd  saatuselt kompensatsiooni: niisama palju sajandeid, kui olime sunnitud olema allasurutud ja alandlik talupojarahvas, võime nüüd olla rikkad ja iseteadvad eestlased. Kui paljust ebameeldivast oleksime võinud juba pääseda, poleks pruukinud tekkidagi sellistel pentsikutel mõistetel nagu laste vaesus või palgavaesus – inimene saab küll palka, kuid on ikka lootusetult vaene… Istume üha  viletsate  ja nõrkadena kurblikult oma varandusehunniku otsas, hoiame seda ei tea kellele – võibolla meie praeguse vaesuse tõttu sündimata jäävatele lastele!.  Ei või unustada sedagi, et kasutamatult seisev varandus võib  mõne naabri kadedaks teha. Tugevate ja rikastena oleksid meil  palju paremad väljavaated hoida ja kaitsta oma vabandust ja  varandust.  Kui mõttetu tundub   praegune parteide jagelemine selle ümber, milliseid makes suurendada ja milliseid vähendada – kust järele anda ja kust tagasi kiskuda. Ei tea, kas maailmas on veel mõni teine riik, kellel on sellised loodusrikkused, aga kes ei suuda aastakümneid oma õnne uskuda. Praegu tundub meie õnn paljudele meist küll niisama usutamatu nagu kunagi Juhan Liivi hüüatus: “Aga ükskord on Eesti riik!” Õnn võib nagu tunduda mõistusevastasena, isegi ebamoraalsena. Näib, et ükski praegune partei ei suuda seda õnne käsitada. Meil on vaja õnneparteid. Kuna meil on  varuks sellised varandused, võiksime laenu võttes kohe praegu oma elujärge parandada. Kui tead, et sul on saada suurem summa, hetkel aga näpud põhjas, siis on isegi SMS laen täiesti õigustatud. Meil ometi ei tarvitse selleni minna  – väikese laenukoormusega Eestile laenataks meeleldi ja soodsatel tingimustel. Teised riigid – kuigi neil pole meie rikastumisväljavaateid -, laenavad  ikkagi, sest  on ju  ilmne, et euro devalveerub  ja summad, millega praegu võiks  üht kui teist toimetada, on siis, kui tagasimaksmise aeg kätte jõuab, üsna tühised ja kerged tasuda. Meie ei laena. Ametlik Brüssel muidugi kiidab, aga koridorivestlustes võib kuulda: No on ikka lollid!...Tuleb välja, et meil on veel teine suur mõttekramp sees – riiklik koonerdamisvajadus.  Ja kohe meenub kolmaski – see, et astmeline tulumaks on väga paha, sest  sellega karistataks edukamaid.  Ühelt soome pankurilt küsiti, kas ta ei tunne vimma selle pärast, et peab palju suuremat maksu maksma kui teised. Mees oli sellisest küsimuseasetusest  üllatunud: “Ei, vastupidi, ma olen uhke selle üle, et võin anda oma riigi heaks suurema panuse.“ Miks siis meie rikkamatelt inimestelt ära võtta võimalus sellist uhkust tunda, sugereerida neile, et see oleks karistamine?

Kas ei tundu, et paarkümmend aastat tagasi alustasime Eesti elu korraldamist kuidagi valest otsast?

Mõttekrambid on väga püsivad.  Psühhiaater ravis inimest, kes pidas end laibaks. Vaatamata arsti kõikidele loogilistele argumentidele, jäi patsiend enda veendumuse juurde. Järku psühhiaatril välgatas ning ta küsis: "Kas laipadel voolab veri ?" Patsient vastas: "Nalja teete ! Loomulikult ei jookse laipadel verd !" Küsinud luba, võttis psühhiaater noa, lõikas väikese lõike patsiendi sõrme ja näitas talle helepunase vere tilkka.  Patsient vaatas oma verist sõrme suure imestusega ja hüüatas siis: "Kurat võtaks, tuleb välja, et ka laibad jooksevad verd !"

Vaimuvalgus nr 41

Sissejuhatus Ingvar Luhaääre uuele raamatule

Varsti juba kolmkümmend aastat olen juhtinud Intuitiivteaduste Kooli. Väga erinevad lekorid, ka sellised legendaarsed õpetajad nagu Gunnar Aarma ja dr.Luule Viima on  jaganud meil oma tarkust ja kogemusi, õpetanud erinevaid aineid, mis kõik on olnud suunatud sellele, et kuulajad võiksid täielikumalt välja arendada oma sensitiivseid võimeid, olla tervemad, olla oma igapäevaelus loovamad ja tegusamad ning saavutada midagi ka vaimses eneseteostuses..

Olen juba aastaid mõelnud, et aeg oleks ühte raamatusse kokku koondada kõige olulisem osa sellest, mida ise olen nende aastate jooksul õpetanud.

  Parema kontaktisaamise huvides peaksin kohe algul jutustama  veidi enda vaimsest kujunemiest. Viiskümmend aastat tagasi olin ajalootudeng Tartus. Esimesed õpinguaastad pakkusid rahuldust; sellised ained nagu arheoloogia, etnograafia, vana-aeg, keskaeg, filosoofia ajalugu, kui aga jõudsime  19.sajandi keskpaika, kus ilmnes juba seda kurikuulsat töölisliikumist, läks asi järjest hullemaks: juba olid õppekavas marksistsik filosoofia, siis NLK ajalugu, takkapihta veel sellised pseudoteadused nagu “teaduslik” kommunism ja “teaduslik ateism”… Pidasin plaani jätta üldse need õpingud ja minna hoopis Usuteaduse Instituuti. Otsustada polnud kerge; kuigi olin juba   kindel, et usus  o n  elav sisu. Kahtlustasin, et satun  liiga vanameelsesse keskkonda ja  tõenäoliselt peaksin enne veel veetma  mitu aastat vene kroonus. Nii et oli, mille üle mõelda.

Külastasin vanu kirikuõpetajaid, kiusasin neid küsimusega: “Mis on patt?” – Kuni Elmar Salumaa selle peale muigas:

-          Nüüd te vist tahate, et  hakkaksin teile rääkima: ära joo, ära suitseta, ära vaata naisi… Need võivad ju olla ka väikesed patukesed, aga tõeline patt on eemalolek Jumalast. – Ja läitis prilliklaside lõbusalt kilgendades järjekordse sigareti.

Igatahes selleks ajaks, kui jõudsin Uku Masingu juurde, oli mulle selge, et temale ma sellist küsimust küll ei esita. Ent midagi tahtsin ju ometi küsida, muidu okeks jäänud poolikuks mu vaimuinimeste külastamise programm, millele olin endamisi andnud nimeks: “Eremiidi juurest erudiidi juurde.”  Endalegi ootamatult küsisin::

-          Mida te mõtlete sellega, kui ütlete, et usute? – Juba järgmisel hetkel valdas mind kibe kahetsus:  olen vist jälle midagi rumalat pärinud ja  kohe saab mulle osaks üks neid iroonilisi pilke, mida Masing nii varmalt enda ümber külvab, kuid mis ometi ei tundugi nii valusad nagu võiks arvata. Seda suurem oli mu üllatus kui kohtasin Masingu silmis väga sooja pilku ja ta sõnas lausa heldinult:

-          Mina usun täielikku teistsugususse.

See oli vapustav – teoloogiafoktor, läbi ja lõhki usumees,  ei hakkagi rääkima Jumalast, tema  usub täielikku teistsugususse. See on kahtlemata ütlus, mis on

mõjutanud mind läbi kogu mu elu enam kui ükski teine. Kusjuures ma ei taibanud selle suursugusust ja vägevust sugugi kohe täiel määral ja pole selleni vast veel praegugi jõudnud. Siis ma küsisin juba tõepoolest üsna rumalalt:

-          Kas te usute, et see teistsugusus on ka olemas?

Masing kostis kannatliku koolmeistri toonil:

-          See on niivõrd teistsugune, et võib väga hästi meie mõistes isegi olemata olla.   

Ka see täpsustus aitas mind  edasi, ehkki jälle vaid  sammukese. Nii sügavaid tõdesid ei taibata ühekorraga lõpuni.

Küsisin, mida ta arvab mu kavatsusest minna õppima Usuteaduse Instituuti.

-          Ei soovita. Tase pole  see ja kui te ei lähe, siis on teil hiljem avaramad võimalused eneseteostuseks.

Ma ei teadnud, et Masing oli hiljaaegu konsistooriumisiseste intriigide tõttu kaotanud seal õppejõukoha, ent vaevalt  mõjutas see kuigivõrd ta vastest mulle. Kahtlemata oli tal õigus ja ma olen talle tänulik. Käisin siiski lõpuni oma ajaloolaseõpingud, olin ära ka suurema osa sellele järgnenud kohustulikust ajalooõpetaja ajast ja maandusin siis Tallinna lastelehe “Säde” toimetusse, kus sain peagi korraldada oma tööasjad nii, et tegelesin põhiliselt õpilaste kirjandusliku omaloominguga. Kui   post tõi kusagilt kaugest külakoolist vihiku lootustandvaid värsse, võtsin sinna komandeeringu. Tänapäeval ei käi ajakirjanikud enam selliselt luuleasjus koolides - tõenäoliselt peetakse narkodiileriks või pedofiiliks, kui lähed -, tollal oli see aga tavaline, igapäevane töö. Kirjasaatjate kokkutulekutel kihas toimetus elevil poistest ja tüdrukutest – kohalesõit, ööbimine ja toitlustamine kõik prii. Muidugi toimus see kõik ruskepunases raamistuses, aina toonitati, et selle kõik on võimaldanud meile nõukogude kord, mille eest me peame talle tänulikud olema. See oli vastukarva nii mulle kui ka ärksamatele lastele, kuid nüüd korraga kerkis minust takkajärge  rabav äratundmine: aga just nii see oligi,  jutt jumalaõige, kapitalistlik ühiskond tõesti midagi sellist ei võimalda!... Hiljem asutati veel maakonnakeskustesse Raamatuühingu osakonnad ja nende juurde oli kerge luua nii noorte kui täiskasvanute loomingulisi luuleklubisid. Pärast Eesti iseseisvumist kaotati Raamatuühing üsna varsti – leiti, et pole vaja. Praegu tundub uskumatu, millise imelise kergusega oli tollal võimalik luua luuleklubisid – iga kultuurimaja oli varmalt valmis ringijuhti tööle võtma ja see, nagu peaks klubi  ise oma ruumi üüri maksma, oli täiesti ennekuulmatu asi. Nii võisin  eneselegi ootamatult  teostada end vaimulikuna – luulevaimulikuna – kasutades ära seda, et luule oli nõukogude ühsikonnas ainus sallitud ja mõneti isegi soositud vaimulik tegevusvaldkond. Muidugi ei räägitud sellest nii ja mina ka hoidsin enda teada, millega ma enda arvates tegelesin, kuid olin veendunud  - ja olen siiani, - et sisuliselt tegin tõepoolest vaimulikutööd. Luule läbi on võimalik läheneda täielikule teistsugususele.. Kui ameerika luuletaja e.e. cummings pani kirja read:

 

Su silmade hääl on sügavam kui kõik roosid

ja kellelgi, isegi vihmal, pole nii väikesed käed,

 

siis sellel hetkel viibis ta kindlasti täielikus teistsugususes. Selleväärseid luuleridu ei sünni muidugi just sageli, kuid ka hoopis kehvemate värssidega tegeldes õnnestus mul paljusid inimesi luuleteel pisut edasi aidata, kas või sellega, et väärtustasin nende jaoks luuletamist. Olen üha seda meelt, et palju olulisem kui kirjanduslik väärtus, on see vahetu isiksust rikastav luulekogemus, mis sünnib inspiratioonis. Ilmre – mõtlesin inspiratsiooni tähenduses välja isegi uue, lühema ja suupärsema sõna. Ilmre – see on Püha Vaim, satori, valgustushetk.

Kui ametlikult poolt nähti minus pigem tublit nõukogude rahvakultuuri arendajat, siis kirjandusilma vägevad olid mu peale päris verised, neile oli täiesti vastuvõetamatu, et nagu igal teiselgi kunstialal, võib ka luulel olla harrastustasand. Tõsteti hädakisa luule devalveerumise üle ja ühel Kirjanike Liidu aastakoosolekul oli tituleeritud mind isegi luulevaenlaseks. Püüdsin siis oma seisukohti  põhjendada “Sirbis” artiklis “Harrastusluule kaitseks”. Ma ei saanud ju otse välja öelda, et ateistlikus ühiskonnas annab luuletuse kirjutamine vahetuma vaimuliku elamuse kui miski muu. Seletasin siis  ümber nurga, et luuletuse kirjutamises ei peaks nägema mitte üksnes kirjanduslikku, vaid ka psühholoogilist väärtust. Selle peale siis mööndi, ehkki   pika mokaga, et nojah, kui inimene kirjutab luuletust, siis ta vähemalt ei tapa. Tollal hõljus luule kohal veel mingit poeetilisuse hõngu, veel polnud tekkinud mõiste “koleluule” ja siis võis tõestl nii mõelda – polnud ju veel ka Maarja Kangro tahtlikult infantiilset luuletust, milles ta kordab igas reas: ”Tapan ära!”

Minu töömeetod oli üsna lihtne: eks ma muidugi juhtisin tähelepanu ka eksimustele värsiõpetuse vastu, eelkõige aga leidsin õnnestunud kohad ja rõõmustasin nende üle.  Nii  olen võinud tuhandete noorte, aga ka vanemate inimeste vaimu ergastada sellega, et väärtustanud neile neid hetki, mil nad on olnud kas nüüd just päriselt täielikus teistsugususes, kuid ikkagi üsna lähedal sellele kogemusele – seda tehes oli ju alati lootust, et analoogia põhjal võivad nad ka edaspidi midagi sarnast kogeda. Minu unistus, et toetused luuleharrastusele ja spordile võrdsustuvad, varises põrmu koos nõukaajaga. Ka oleks Luuleklubide Liit endale saada ühe kena restaureeritud mõishoone ennemini sotsialismi kui kapitalismi tingimustes. Praegu on küll kõik võimalused tegutsemiseks, ainult et kõige eest tuleb endal maksta, kuna aga luulehuvilised on reeglina vaesed, pealegi vanemad neist mäletavad, et olid ajad, kui maksta ei tulnud, siis on ka luuleklubid laiali läinud või kiretsevad. Traditsioonilist luulevõistlust “Luulekevad” ikka veel korraldame.

Niipea kui sai võimalikuks hakata otse ja varjamatult levitama vaimseid õpetusi, kanduski mu tegevuse põhirõhk üle Intuitiivteaduste Koolile.

 

Mida tähendab täielik teistsugusus, seda ei saa vist keegi kohe esimese hooga täiel määral mõista. Minult nõudis selles sügavamale jõudmine igatahes aastaid ja aastakümneid.

Aegajalt jõudisd mu teadvusse jälle mõni vihje sellele kui võimas, kui oluline võib olla see, mida polegi olemas. Üks vähihaige naine kujutles, et vähirakud ta kehas on lumepallid, mis sulavad immuunsussüsteemi päikesepaistes ja tervenes - arstide suureks üllatuseks. Suur sakasa luuletaja Heinrich Heine kohtas noore poisina metsasalus imekaunist tütarlast ja pidas teda haldjaks. Vahest selle elamuse läbi sündiski temast luuletaja. Selles, mida nagu polegi olemas, võib ilmneda tohutu vägi. Kas tiibeti erakud vaatavad oma koopais tõesti vaid igavuse peletamiseks  vaimusilmas multikaid suguühtes  jumalustest ja budadest või on see üks kindlamaid viise pääseda  täielikku teistsugususse? Kindlasti on just sellise tegevuse käigus juhtunud mõndagi sellist, mis on ületanud kaugelt nende kõige ilusamd lootused.  Väga võimalik, et just rõskes külmas mäekoopas on kogetud suuremaid ülevusi kui kõige kaunimais kuninga- ja jumalakodades.  Tavainimese elamused sõltuvad ju sellest, mida ta meeled talle annavad. Iga meel võimaldab  ainult talle omasid naudinguid, mis küll  võivad ka liituda, roosiõis vaasis näiteks on sulam nägemis- ja lõhnaaistingust. Alati võib elamust võimendada ka teadvus: kujutleme, et oleme saanud selle roosi kingituseks kallimalt. (Asjatult ei nimetata peaaju kõige suremaks ja olulisemaks suguelundiks.) kuid ometi on inimesele võimalik midagi ka meeleteväliselt alat – valgustatus, ilmre, täielik teistsugusus – võibolla on see alles kujunema hakkav meel? Kas suudate kujutleda olendit, kellel pole mitte viis, vaid  viikümmend meelt? Lähtudes teesist, et univesume on lõputult, laieneb lõputuse kategoori kõigele, järelikult ka loendamatu arv meeli…Seegi on erakukoobaste teema: kujutlus jumalusest, kellest erak isegi algul vahest arvas, et see on üksnes pelk kujutelm, saab korraga olevus, kel on lõputu hulk meeli. See on ka muidugi üksnes vihje, neidasju ei saagi ju täpselt sõnades väljendada.

Mulle, ühele kõrvalisele noorele, võis Masing öelda, et ta usub täielikku teistsugususse, kuid kirikuringkondades vaevalt et isegi teati ta sellisest usust. Kuigi mõndagi irriteerivat oldi kuuldud ka seal. Näiteks: “Tänan Jumalat Jeesuse Kristuse läbi, et olen mõistnud Buda õpetuse.” Ta leidis, et eesti keel võimaldab väljendada budismi põhisisu väga lihtsalt ja täpselt: “Olemine on oletus ja kannatus on selle oletuse välja kannatamine.”  Noores eas kirjutatud essees “Naisest” unistas Masing, et sarnaselt sellele nagu käest, mis on looduse poolt antud meile üksnes toidu suhu loopimiseks tagumiku pühkimiseks, on inimene osanud teha peene instrumendi, mis loob muusikat ja maalib, võiks  teha ka suguelundeist. Arvatavasti ta siis ei teadnud, et õpetused selleks on juba tuhandeid aastaid tagasi loodud Indias ja Tiibetis, kus neid ka praktiseeritakse. See oli siis tema liigutav unistus tanrismist – ajal, kui tantrism oli juba ammu olemas…. Hiljem ta muidugi sai teada, kuid ilmselt ei pidanud oma keskkonda arvestades kohaseks hakata päris süvenenult tantraga tegelema. Siiski on ta ühel õnnelikul hetkel hüüatanud:

“Mängin seksuaalsuse nagu Jumalariigiga!”

Vaimuvalgus nr 40

Küsimus õigest tantrast

Ülev Valder

 

Ikka võib kuulda: „See on õige tantra“ või: „See ei ole õige tantra“ ja mõnigi tantra tutvustaja kibrutab kulmu: „Kahjuks on tantraga seoses liikvel palju väärarusaamu…“

Kui  omaks võtta, et tantraks võib nimetada iga õpetust, mis kasutab seksuaalenergiat vaimsetel eesmärkidel, siis peaks küll see probleem iseenesest ära langema. Tõsi, tekkis minulgi kiusatus kord küsida: „Kas see ongi tantra?“ – kui käisin Tantratee-seltskonna  presentatsioonil, kus ei tehtud muud kui hõljuti Andrew Barensi juhtimisel mitu tundi eksootilise muusika saatel saalis ringi, aga samas mõtlesin: miks ka mitte, muidugi pole see kogu tantra ega ainus tantra ilmnemisviis, kuid samas pole põhjust väita ka, et see ei ole tantra.

Mina pakuksin oma käsituse tantrast kolme psühhotehnika kujul kahes luuletuses:

 

KAKS  MU  LEMMIK-ULMA

  

Kaks lemmik-ulma, mis  on mulle võrdselt armsad:

 

Tühjusest ilmub avanev lootos

ja sellel rituaalühtes jumal ja jumalanna,

hõljuvad õhus mu silme ees;

kergelt ette kummardudes surun oma lauba nende ühteõndsusse,

kesk jumalikke Naudinguid ja Tarkust.

Niipea kui olen seda teinud, jumalused  sulavad,

laskuvad  nektarina minus,

uhades mu kehast välja kõik seiskunud energiad ja vääritud mõtted,

täites mind oma kirkusega;

korraga tunnen, et olen ise saanud jumalaks,

jumalanna istub mu süles –

võrratu  seegi, et kunagi ei tea ette, millise maise naise kuju  ta võtab –

 on ta mõni mu ammune armsam

või äsja tänaval nähtud naine, kelle olemuse tunnetasin ja võtsin kaasa;

nii me nüüd oleme rituaalses ühtes ja kiirgame endist voorusevälja

ja sellele kõik inimesed, kes on meid meie arengus  edasi aidanud,

kingime endist igale mehele jumalanna ja igale naisele jumala,

et nemadki võiksid kogeda ülemaist õndsust ja naudinguid

ja selles õnnes, et oleme võinud seda teha, sulame Tühjusse.

Ja siis jälle:

Tühjusest ilmub avanev lootos...

 

Nii 108 000 korda.

 

Ja teine, uuem:

 
 

 Tõusen läbi kõrgemate ja kõrgemate rituaalühtes jumaluste,

allpool on veel maiseidki paare:

Romeo ja Julia,

Padmasambhava ja Jeshe Tsogjel,

siis juba

Vadžrasattva,

Guhjasamdža,   

Hevadžra,

Tshkarasamvara,

Kalatshakra.

Mind vaimustab, millise kergusega  Padmasambhava tuhises kord läbi jumaluste ilma

ja nüüd tahan minagi seda järele teha:

läbi rituaalühtes jumaluste tõusen,

tunnetades nende ihulisi ja vaimseid naudinguid,

järjest ülevamate jumaluste läbi tõusen -

tõusen läbi jumalusi täis õiekobarate,

läbi jumalusepuhmaste,

nii et vuhin kõrvus

ja siis jälle laskun –

see on just see,

mille järele olen siia ellu tulnud;

tõepoolest, võibolla midagi sellist saab kogeda vaid siin maises elus –

kes teab!...

siis tuleb kiirustada, teha seda võimalikult rohkem –

nii kaua kui veel elu on -

ainuüksi  selle võimaluse pärast

tasus siia ilma sündida…

kummaline – valdav enamus inimestest

ei saa üldse aru, millest ma räägin…

 

Kahju, et  ei õnnestunud leida kaaslannat,

 kellele oleks samuti olnud kõige erutavamaks unelmaks

tõusta selviisil läbi rituaalühtes jumaluste –

niipea  kui selline unistus  oleks meid liitnud,

oleksime  kohe olnudki Jumal ja Jumalanna…

  

JUMMAL, JUMMAL!...

 
500-leheküljelisest ingliskeelsest tantraraamatust

leidsin enda jaoks vaid ühe uue psühhotehnika,

aga see-eest ka tõesti ilusa ja vägeva:

naine kujustab oma tuppe emakasuudme ette väikese jumalanna,

mees sugutiotsale jumala

ja kui nad siis jab-jum asendis liituvad,

suruvad ka jumala ja jumalanna rituaalsesse ühtesse,

need  kirgastuvad, hakkavad suurenema,

suurenevad mehe ja naise kehapiirideni

ja korraga ongi need mees ja naine jumal ja jumalanna.

Ja korraga ongi  mees ja naine Jumal ja Jumalanna.

 

No mis te ütlete?...

Juba näen, kuidas kogu läänemaine jumalakäsitus

langeb mulle peale,

kuulen  ka  ilkumist:

“Jumal tussis?!...”

 

Meenub legend sellest,

kuidas Linnart Mäll noore õppejõuna

näitas ülikooli kohvikus parteilisele ajalooõpetajannale

Linda Eringsonile (kelle lemmikteemaks olid dekabristid)

rituaalühtes jumaluste kujukest

ja küsis mesimagusalt naeratades:

“Mis kujutlusi see teis tekitab?...”

 

Varsti ta enam õppejõud ei olnud,

oli orientalistikakabineti insener.

  

Neid psühhotehikaid võib teha koos partneriga, aga võib  ka üksi, kujustustena, pidades silmas, et peaaju on meie kõige olulisem suguelund, millest sõltub naudingu määr – nagu teab iga sellinegi inimene, kes pole tantrast midagi kuulnud – kui oled armunud on nauding võrreldamatult suurem kui puhtfüsioloogilise seksi puhul. Tantristliku jumaluse ja jumalanna naudingute ja tarkuse üle mediteerimine võib anda veelgi suurema ja ülevama tundelaengu kui romantiline armastus.

Kui keegi küsib minu käest, mis on tantra, siis sellist juttu ma räägin, aga olen täiesti valmis möönma, et mõni teine võib rääkida midagi hoopis muud ja ometi on ka tema andnud vastuse küsimusele: mis on tantra. Vaadates kord üht tantravideot, milles näidati vaid massaaži, kihvatas mul ka korraks: kas see on siis nende arust tantra!?... Kohe aga mõtlesin: miks ka mitte, nad ei tohiks vaid öelda, et see on kogu tantra või ainuke õige tantra. Tantra on pigem luuletus ja nagu pole õigeid või valesid luuletusi (ehkki on head ja halvad luuletused), nii pole ka õigeid ja valesid tantraõpetusi.

 

Tantraga seoses tean ma vaid üht väärarusaama, nimelt seda nagu oleks tantraga seotud palju väärarusaamu.

 

Vaimuvalgus nr 39

MU HIMAALAJA KODU

Ingvar  Luhaäär

Himaalaja eelmägedes, kus annavad tooni metsaga kaetud mäeahelikud,  on taamal näha juba ka lumiseid tippe. Paljud vanad kohanimed sisaldavad siin tõdemust, et ollakse inimeste maailma lõpus. Kuid edasi – seal, kus on lume kodu (sõnad hima laia – tähendavadki hindi keeles just seda) algab ju jumalate maailm!  Kui palju on siin püstitatud Šiva auks  pungakujulisi kivist templeid, otsas metallteravik. Piksevarras? Oma üllatuseks saan teada, et just nii see ongi mõeldud. Ma ei tea ühtki teist usundit, kus kutsutaks oma jumalat kohale sellisel rabavalt vägeval viisil. Templeid ümbritsevad himaalaja seedrid on mitu korda jämedamad kui meie kuused, okkad pikad ja pehmed, tumerohelised, tüvekrobedused meenutavad tuhmunud betooni - suursugused puud.  Samas tuuakse sulle süles hoidmiseks ja pildistamiseks – väikese tasu eest -  harukordselt koheva villaga valgeid punasilmseid jänkusid – huvitav äri-idee. Orgudes riisipõllud. Teel mängivad ahvid. Koerad kihutavad neid aegajalt puude otsa. Pärdikud on tähelepanelikud ja vilkad, napsavad turistilt banaani või lausa koti banaanidega; inimesed on nende kogemuse järgi aeglased ja kohmakad olevused, keda ei maksa eriti karta.  Kärestikuliselt jõelt kostab paadisõitjate õudusoigeid. Tõelisi sportlasi näeb harva, enamasti istub suure kummipaadi päras kohalik proff, kes püüab suurematest kividest mööda tüürida, kiivrites ja päästevestides kaasasõitjate osaks on vaid paadipardaid ümbritsevast nöörist kinni hoida ja karjuda.

India Himaalaja pealinnas Shimlas väärib vaatamist omaaegne asekuninga loss, millest suveti valitseti kogu briti Indiat – inglastele oli tasandiku 40-kraadiline kuumus ikka liig mis liig. Loss on sedvaõrd koloriitne, et sellest sai Sigatüüka kooli prototüüp Harry Potteri filmides. Kuna ka minu Intuitiivteaduste Kooli on selle nimega ristitud, lasin end hoone ees pildistada.

Hotelli tuleb siinkandis hästi valida: kahese toa 20€ eest võid saada sellise, mis on külm kui hundilaut, võid aga leida ka täiesti õdusa konditsioneerküttega. Hommikuti lükatakse ukse alt sisse ingliskeelne ajaleht. Mis sigadusi siis vahepeal Ida-Ukrainas on sündinud?... Esilehel hoopis pikk artikkel sellest, et Pakistan käib närvidele, mahitab  terroriste ja mängib kokku Hiinaga. Igal rahval oma mured.  Meie mõistes kütmist siinkandis ei tunta, isegi inglased ei suutnud juurutada  kohalike hulgas kaminakultuuri – mis oleks siin talveti ometi väga mõnus - , küll aga on  arenenud tihkete vammuste ja 10 cm paksuste tekkide kultuur. Meie esivanematel ei saanud tekkidagi niisugust mõtet, et võibolla veab kevadeni välja ka ilma kütmata, siin  aga küll: päeval päikese käes on temeperatuur kakskümmend kraadi, öösel nullilähedane. Puhas, karge mäestikuõhk. Kunagi ei pea sel aastaajal küsima, milline ilma on homme, sest niipea kui päike tõuseb, särab ta pilvitus taevas õhtuni.

Kohati on järsud mäeküljed tihedasti täis ehitatud mitmekorruselisi maju. Ilmselt on esimene asi, mida siin tuleb lapsele õpetada: Vaata, et sa koduuksest välja astudes kuristikku ei kuku!...

 Siinne kant on olnud koduks kahele sedavõrd silmapaistvale loovisiksusele nagu Dalai laama ja Nikolai Roerich. Majas, kus suur vene kunstik ja usuline mõtleja  maaalilises Naggari mägikülas kakskümmend aastat  koos naise, poegade ja nende naistega elas, on nüüd selline huvitav muuseum, kuhu sisse ei lasta, kuid saab teha ringi maja ümbritseval palkonil ja iga toa aknast sisse vaadata. Akna kohal on ka kirjas, kelle tuba see oli ja milleks seda kasutati. Esialgu nagu imelik: lapsepõlvest on meelde jäänud, et võõrast aknast sisse vaatamine pole viisakas, aga saame sellegagi hakkama. Siin käis Roerichil ka palju kuulsaid külalisi nagu Nehru ja Indira Gandhi. Mitmes spetsiaalselt selleks ehitatud hoones on nüüd välja pandud suur osa kunstniku Naggaris valminud loomingust. Enam kui ta sügavsinises, valgetes ja pruunides toonides himaalaja vaated, mõjus mulle  üks  veneaineline maal: hämaruses rohmakavõitu valgeseinaline  kirik, sellest  välja valgunud kuldne voog, milles võib vaid aimamisi näha üksikuid kirikulippe ja riste – “Ülestõusmispühad”. Majast kõrgemal mäenukil on suurte  seedrite all seegi kiviplaat, millel  põletati Roerichi maine keha. Naggar on saanud nüüd venelastele lausa palverännukohaks, kusjuures kodumaal pole suhtumine suurmehesse sugugi ühene; õigeusukirik on ta õpetuse isegi ametlikult hukka mõistnud. Eks Roerich oli ka üks New Age´i eelkäijaist. Nüüdseks on seda energeetilist maailmapilti ja Ida usunditest õppimise ideed juba tunduvalt edasi arendatud, kuid raskelt läheb ikkagi  mõne iseenesest väga lihtsa asja omakskvõtt, näiteks, et aeg oleks näha kogu inimkonna usuelulises kogemuses ühtset tervikut või et seksuaalsusel on usuelus oluline roll. Ootan, et Eestis  mõni ärksam pastor teeks oma koguduses noortele õpiringi, kus uuritakse ka teisi usundeid – ise nad ju on ometi usuteaduskunnas õppinud ka võrdlevat usuteadust. Siin peaks nüüd aset leidma väike nihe: teisi usundeid ei vaadelda mitte selleks, et jõuda järeldusele: meie oma on ikka kõige parem, vaid otsitakse neist väärtuslikku. Pretsedent on ju täiesti olemas, eks öelnud Uku Masing: „Tänan Jumalat Jeesuse Kristuse läbi, et olen mõistnud Buda õpetuse.“ Seda võib ju öelda ka ilma garneeringuta lause alguses. (Masingul järgnes sellele esimesele lausele veel väga sügav Buda õpetuse lühikokkuvõte: Olemine on oletus ja kannatus on selle oletuse väljakannatamine.)

Himaalaja põlisrahvas on väikest kasvu ja süsimustade juustega, Dharamsala tänavapildis hakkavad aga aina enam silma lillades rüüdes iseteadvate nägudega tiibeti mungad. No muidugi, neil on kogu maailma ülim tarkus käes… Dalai laama lähikonnas peaks nagu tundma erilist pühadust, mul aga viskas kuidagi üle. Dalai laama ja Dalai laama... Pole ta aidanud meil luua oma euroopalikku tantrabudismi  – teatavasti on budism võtnud igas kultuuripiirkonnas täiesti uue kuju ja nii saab see muidugi olema ka meil, mitte et peaksime kopeerima täiel määral lamaismi. Seda pole Dalai laama mõistnud ja  sügavamaid õpetusi, eriti seksuaalseid praktikaid, hoiab ta meie eest ikka kiivalt saladuses. Põhjendus on muidugi varnast võtta: me pole nendeks valmis, pole küllalt kaua tiibeti pühajura korranud. Kõigi nende raamatute sisu, mis ta on valgetele kirjutanud, võib kokku võtta kahe sõnaga: Olge mõnusad! Oleksime pidanud kohe algul ütlema tiibetlastele: me toetame teid ainult siis, kui õpetate meile seda, mida me endi jaoks vajalikuks peame. Ükski usund, ükski filosoofiline süsteem muidugi ei vaata ju hea pilguga sellele, et temast võetakse ainult mõni osa ja budistlik funadamentalism pole siin erand, areng on aga võimalik ainult sellist meetodti rakendades. Läänes  leidub siiski küllalt kergeusklikke, kes nõustuvad laamade väitega, et tiibeti budism on see viimase astme tõde, mis tuleb täielikult üle võtta. Nüüd on ilmunud raamatuid sellest, kuidas Tsögyam Trungpa ameeriklasi peedistas, süüdistas  neid vaimses materialismis, pidades silmas  püüdu ka vaimseist õpetusist endale kasu lõigata, ise oli aga sellise tüübi kõige markantsem esindaja. Kartused, et tiibeti kultuur sureb paguluses välja, on õnneks küll täiesti alusetud, Himaalajas see nüüd lausa õilmitseb.    Dehradunis on valminud tohutu luksuslik stuupa – (muidugi tänu ameerika ja euroopa poolehoidjailt kokkuvoolanud rahale), mis on ometi täielik kitš. Hoopis parema mulje jätavad Padmasambhava kullatud hiigelkuju Rewalsari järve ääres ja uhiuued templid, klootrid ja tiibeti stiilis aiad Dharamsalas. Tantrainstituudis kestis parajasti Tsongkhapa tantrakommentaari valmimise 600.aastapäevale pühendatud konverents. Kohal oli budistlikke õpetlasi kogu maailmast. Lahkelt lubati templisse ka turiste – aru me tiibeti keelest nagunii midagi ei saa... Biaalidki toodi meile ja suurte kannudega vilkalt ringi jooksvad noored mungad valasid teed.  Imetlusväärne, kuidas üks väike rahvas on suutnud paguluses end oma vaimuvara abil sellisel määral maksma panna, et võib lubada endale isegi teatavat kõrkust: selle asemel, et korralikult inglise keel ära õppida – nagu pagulasele kohane – panevad tiibeti keelt õppima kõiki, kes soovivad nende õpetusest sügavamalt osa saada...

Kui Shimla-Mandi-Manala joonel leidub metsaga kaetud mäeahelikke  kõvasti üle saja kilomeetri, siis Dharamsala kandis on neid ainult mõni ja juba tõusevadki su ees ületamatu müürina püsti lumega kaetud kaljumäed, mis annavad siinsele maastikupildile aukartustäratava suurejoonelisuse.

Reklaamid mulle üldiselt ei mõju, kuid nähes plakatit, milllel mägimaastiku taustal  üles rivistunud hotellipersonal hüüab: „Tulge peagi tagasi oma himaalaja koju!“ – tulid küll pisarad silma. Miks mitte tagasi tulla, kui siin on nii hea just siis, kui meid kodumaal rusub troostitu hilissügis ja kui  siin elada on kolm-neli korda odavam (maitsva vürtsika supi saab näiteks 40 eurosendi eest ja tänavatoitlustus – mis on küll ka üksjagu ohtlik – ei maksa meie mõistes üldse midagi) - kalli lennupileti aga võib kompenseerida, ostes kaasa midagi eripärast  müügiks oma tutvuskonnas, kas või tõeliselt häid viirukipulki - nagu toob neid minust veel palju fanaatilisem India-rändur, Jõgeva poiss Hillar Terävä.  Olen mõelnud: tore oleks elu lõpul tõdeda, et ühe aasta oma elust olen veetnud Indias. Paljude erinevate reiside kogusummana hakkab mul nüüd üksteist kuud täis saama, Hillar on aga kõik sügised-talved enamasti Indias.

Huvituseta pole ehk seegi, et kõik, millest ma siin kirjutasin, paikneb mitte mingites tohututes avarustes, vaid umbes Eestimaa suurusel maa-alal.