Sissejuhatus Ingvar Luhaääre uuele raamatule

Varsti juba kolmkümmend aastat olen juhtinud Intuitiivteaduste Kooli. Väga erinevad lekorid, ka sellised legendaarsed õpetajad nagu Gunnar Aarma ja dr.Luule Viima on  jaganud meil oma tarkust ja kogemusi, õpetanud erinevaid aineid, mis kõik on olnud suunatud sellele, et kuulajad võiksid täielikumalt välja arendada oma sensitiivseid võimeid, olla tervemad, olla oma igapäevaelus loovamad ja tegusamad ning saavutada midagi ka vaimses eneseteostuses..

Olen juba aastaid mõelnud, et aeg oleks ühte raamatusse kokku koondada kõige olulisem osa sellest, mida ise olen nende aastate jooksul õpetanud.

  Parema kontaktisaamise huvides peaksin kohe algul jutustama  veidi enda vaimsest kujunemiest. Viiskümmend aastat tagasi olin ajalootudeng Tartus. Esimesed õpinguaastad pakkusid rahuldust; sellised ained nagu arheoloogia, etnograafia, vana-aeg, keskaeg, filosoofia ajalugu, kui aga jõudsime  19.sajandi keskpaika, kus ilmnes juba seda kurikuulsat töölisliikumist, läks asi järjest hullemaks: juba olid õppekavas marksistsik filosoofia, siis NLK ajalugu, takkapihta veel sellised pseudoteadused nagu “teaduslik” kommunism ja “teaduslik ateism”… Pidasin plaani jätta üldse need õpingud ja minna hoopis Usuteaduse Instituuti. Otsustada polnud kerge; kuigi olin juba   kindel, et usus  o n  elav sisu. Kahtlustasin, et satun  liiga vanameelsesse keskkonda ja  tõenäoliselt peaksin enne veel veetma  mitu aastat vene kroonus. Nii et oli, mille üle mõelda.

Külastasin vanu kirikuõpetajaid, kiusasin neid küsimusega: “Mis on patt?” – Kuni Elmar Salumaa selle peale muigas:

-          Nüüd te vist tahate, et  hakkaksin teile rääkima: ära joo, ära suitseta, ära vaata naisi… Need võivad ju olla ka väikesed patukesed, aga tõeline patt on eemalolek Jumalast. – Ja läitis prilliklaside lõbusalt kilgendades järjekordse sigareti.

Igatahes selleks ajaks, kui jõudsin Uku Masingu juurde, oli mulle selge, et temale ma sellist küsimust küll ei esita. Ent midagi tahtsin ju ometi küsida, muidu okeks jäänud poolikuks mu vaimuinimeste külastamise programm, millele olin endamisi andnud nimeks: “Eremiidi juurest erudiidi juurde.”  Endalegi ootamatult küsisin::

-          Mida te mõtlete sellega, kui ütlete, et usute? – Juba järgmisel hetkel valdas mind kibe kahetsus:  olen vist jälle midagi rumalat pärinud ja  kohe saab mulle osaks üks neid iroonilisi pilke, mida Masing nii varmalt enda ümber külvab, kuid mis ometi ei tundugi nii valusad nagu võiks arvata. Seda suurem oli mu üllatus kui kohtasin Masingu silmis väga sooja pilku ja ta sõnas lausa heldinult:

-          Mina usun täielikku teistsugususse.

See oli vapustav – teoloogiafoktor, läbi ja lõhki usumees,  ei hakkagi rääkima Jumalast, tema  usub täielikku teistsugususse. See on kahtlemata ütlus, mis on

mõjutanud mind läbi kogu mu elu enam kui ükski teine. Kusjuures ma ei taibanud selle suursugusust ja vägevust sugugi kohe täiel määral ja pole selleni vast veel praegugi jõudnud. Siis ma küsisin juba tõepoolest üsna rumalalt:

-          Kas te usute, et see teistsugusus on ka olemas?

Masing kostis kannatliku koolmeistri toonil:

-          See on niivõrd teistsugune, et võib väga hästi meie mõistes isegi olemata olla.   

Ka see täpsustus aitas mind  edasi, ehkki jälle vaid  sammukese. Nii sügavaid tõdesid ei taibata ühekorraga lõpuni.

Küsisin, mida ta arvab mu kavatsusest minna õppima Usuteaduse Instituuti.

-          Ei soovita. Tase pole  see ja kui te ei lähe, siis on teil hiljem avaramad võimalused eneseteostuseks.

Ma ei teadnud, et Masing oli hiljaaegu konsistooriumisiseste intriigide tõttu kaotanud seal õppejõukoha, ent vaevalt  mõjutas see kuigivõrd ta vastest mulle. Kahtlemata oli tal õigus ja ma olen talle tänulik. Käisin siiski lõpuni oma ajaloolaseõpingud, olin ära ka suurema osa sellele järgnenud kohustulikust ajalooõpetaja ajast ja maandusin siis Tallinna lastelehe “Säde” toimetusse, kus sain peagi korraldada oma tööasjad nii, et tegelesin põhiliselt õpilaste kirjandusliku omaloominguga. Kui   post tõi kusagilt kaugest külakoolist vihiku lootustandvaid värsse, võtsin sinna komandeeringu. Tänapäeval ei käi ajakirjanikud enam selliselt luuleasjus koolides - tõenäoliselt peetakse narkodiileriks või pedofiiliks, kui lähed -, tollal oli see aga tavaline, igapäevane töö. Kirjasaatjate kokkutulekutel kihas toimetus elevil poistest ja tüdrukutest – kohalesõit, ööbimine ja toitlustamine kõik prii. Muidugi toimus see kõik ruskepunases raamistuses, aina toonitati, et selle kõik on võimaldanud meile nõukogude kord, mille eest me peame talle tänulikud olema. See oli vastukarva nii mulle kui ka ärksamatele lastele, kuid nüüd korraga kerkis minust takkajärge  rabav äratundmine: aga just nii see oligi,  jutt jumalaõige, kapitalistlik ühiskond tõesti midagi sellist ei võimalda!... Hiljem asutati veel maakonnakeskustesse Raamatuühingu osakonnad ja nende juurde oli kerge luua nii noorte kui täiskasvanute loomingulisi luuleklubisid. Pärast Eesti iseseisvumist kaotati Raamatuühing üsna varsti – leiti, et pole vaja. Praegu tundub uskumatu, millise imelise kergusega oli tollal võimalik luua luuleklubisid – iga kultuurimaja oli varmalt valmis ringijuhti tööle võtma ja see, nagu peaks klubi  ise oma ruumi üüri maksma, oli täiesti ennekuulmatu asi. Nii võisin  eneselegi ootamatult  teostada end vaimulikuna – luulevaimulikuna – kasutades ära seda, et luule oli nõukogude ühsikonnas ainus sallitud ja mõneti isegi soositud vaimulik tegevusvaldkond. Muidugi ei räägitud sellest nii ja mina ka hoidsin enda teada, millega ma enda arvates tegelesin, kuid olin veendunud  - ja olen siiani, - et sisuliselt tegin tõepoolest vaimulikutööd. Luule läbi on võimalik läheneda täielikule teistsugususele.. Kui ameerika luuletaja e.e. cummings pani kirja read:

 

Su silmade hääl on sügavam kui kõik roosid

ja kellelgi, isegi vihmal, pole nii väikesed käed,

 

siis sellel hetkel viibis ta kindlasti täielikus teistsugususes. Selleväärseid luuleridu ei sünni muidugi just sageli, kuid ka hoopis kehvemate värssidega tegeldes õnnestus mul paljusid inimesi luuleteel pisut edasi aidata, kas või sellega, et väärtustasin nende jaoks luuletamist. Olen üha seda meelt, et palju olulisem kui kirjanduslik väärtus, on see vahetu isiksust rikastav luulekogemus, mis sünnib inspiratioonis. Ilmre – mõtlesin inspiratsiooni tähenduses välja isegi uue, lühema ja suupärsema sõna. Ilmre – see on Püha Vaim, satori, valgustushetk.

Kui ametlikult poolt nähti minus pigem tublit nõukogude rahvakultuuri arendajat, siis kirjandusilma vägevad olid mu peale päris verised, neile oli täiesti vastuvõetamatu, et nagu igal teiselgi kunstialal, võib ka luulel olla harrastustasand. Tõsteti hädakisa luule devalveerumise üle ja ühel Kirjanike Liidu aastakoosolekul oli tituleeritud mind isegi luulevaenlaseks. Püüdsin siis oma seisukohti  põhjendada “Sirbis” artiklis “Harrastusluule kaitseks”. Ma ei saanud ju otse välja öelda, et ateistlikus ühiskonnas annab luuletuse kirjutamine vahetuma vaimuliku elamuse kui miski muu. Seletasin siis  ümber nurga, et luuletuse kirjutamises ei peaks nägema mitte üksnes kirjanduslikku, vaid ka psühholoogilist väärtust. Selle peale siis mööndi, ehkki   pika mokaga, et nojah, kui inimene kirjutab luuletust, siis ta vähemalt ei tapa. Tollal hõljus luule kohal veel mingit poeetilisuse hõngu, veel polnud tekkinud mõiste “koleluule” ja siis võis tõestl nii mõelda – polnud ju veel ka Maarja Kangro tahtlikult infantiilset luuletust, milles ta kordab igas reas: ”Tapan ära!”

Minu töömeetod oli üsna lihtne: eks ma muidugi juhtisin tähelepanu ka eksimustele värsiõpetuse vastu, eelkõige aga leidsin õnnestunud kohad ja rõõmustasin nende üle.  Nii  olen võinud tuhandete noorte, aga ka vanemate inimeste vaimu ergastada sellega, et väärtustanud neile neid hetki, mil nad on olnud kas nüüd just päriselt täielikus teistsugususes, kuid ikkagi üsna lähedal sellele kogemusele – seda tehes oli ju alati lootust, et analoogia põhjal võivad nad ka edaspidi midagi sarnast kogeda. Minu unistus, et toetused luuleharrastusele ja spordile võrdsustuvad, varises põrmu koos nõukaajaga. Ka oleks Luuleklubide Liit endale saada ühe kena restaureeritud mõishoone ennemini sotsialismi kui kapitalismi tingimustes. Praegu on küll kõik võimalused tegutsemiseks, ainult et kõige eest tuleb endal maksta, kuna aga luulehuvilised on reeglina vaesed, pealegi vanemad neist mäletavad, et olid ajad, kui maksta ei tulnud, siis on ka luuleklubid laiali läinud või kiretsevad. Traditsioonilist luulevõistlust “Luulekevad” ikka veel korraldame.

Niipea kui sai võimalikuks hakata otse ja varjamatult levitama vaimseid õpetusi, kanduski mu tegevuse põhirõhk üle Intuitiivteaduste Koolile.

 

Mida tähendab täielik teistsugusus, seda ei saa vist keegi kohe esimese hooga täiel määral mõista. Minult nõudis selles sügavamale jõudmine igatahes aastaid ja aastakümneid.

Aegajalt jõudisd mu teadvusse jälle mõni vihje sellele kui võimas, kui oluline võib olla see, mida polegi olemas. Üks vähihaige naine kujutles, et vähirakud ta kehas on lumepallid, mis sulavad immuunsussüsteemi päikesepaistes ja tervenes - arstide suureks üllatuseks. Suur sakasa luuletaja Heinrich Heine kohtas noore poisina metsasalus imekaunist tütarlast ja pidas teda haldjaks. Vahest selle elamuse läbi sündiski temast luuletaja. Selles, mida nagu polegi olemas, võib ilmneda tohutu vägi. Kas tiibeti erakud vaatavad oma koopais tõesti vaid igavuse peletamiseks  vaimusilmas multikaid suguühtes  jumalustest ja budadest või on see üks kindlamaid viise pääseda  täielikku teistsugususse? Kindlasti on just sellise tegevuse käigus juhtunud mõndagi sellist, mis on ületanud kaugelt nende kõige ilusamd lootused.  Väga võimalik, et just rõskes külmas mäekoopas on kogetud suuremaid ülevusi kui kõige kaunimais kuninga- ja jumalakodades.  Tavainimese elamused sõltuvad ju sellest, mida ta meeled talle annavad. Iga meel võimaldab  ainult talle omasid naudinguid, mis küll  võivad ka liituda, roosiõis vaasis näiteks on sulam nägemis- ja lõhnaaistingust. Alati võib elamust võimendada ka teadvus: kujutleme, et oleme saanud selle roosi kingituseks kallimalt. (Asjatult ei nimetata peaaju kõige suremaks ja olulisemaks suguelundiks.) kuid ometi on inimesele võimalik midagi ka meeleteväliselt alat – valgustatus, ilmre, täielik teistsugusus – võibolla on see alles kujunema hakkav meel? Kas suudate kujutleda olendit, kellel pole mitte viis, vaid  viikümmend meelt? Lähtudes teesist, et univesume on lõputult, laieneb lõputuse kategoori kõigele, järelikult ka loendamatu arv meeli…Seegi on erakukoobaste teema: kujutlus jumalusest, kellest erak isegi algul vahest arvas, et see on üksnes pelk kujutelm, saab korraga olevus, kel on lõputu hulk meeli. See on ka muidugi üksnes vihje, neidasju ei saagi ju täpselt sõnades väljendada.

Mulle, ühele kõrvalisele noorele, võis Masing öelda, et ta usub täielikku teistsugususse, kuid kirikuringkondades vaevalt et isegi teati ta sellisest usust. Kuigi mõndagi irriteerivat oldi kuuldud ka seal. Näiteks: “Tänan Jumalat Jeesuse Kristuse läbi, et olen mõistnud Buda õpetuse.” Ta leidis, et eesti keel võimaldab väljendada budismi põhisisu väga lihtsalt ja täpselt: “Olemine on oletus ja kannatus on selle oletuse välja kannatamine.”  Noores eas kirjutatud essees “Naisest” unistas Masing, et sarnaselt sellele nagu käest, mis on looduse poolt antud meile üksnes toidu suhu loopimiseks tagumiku pühkimiseks, on inimene osanud teha peene instrumendi, mis loob muusikat ja maalib, võiks  teha ka suguelundeist. Arvatavasti ta siis ei teadnud, et õpetused selleks on juba tuhandeid aastaid tagasi loodud Indias ja Tiibetis, kus neid ka praktiseeritakse. See oli siis tema liigutav unistus tanrismist – ajal, kui tantrism oli juba ammu olemas…. Hiljem ta muidugi sai teada, kuid ilmselt ei pidanud oma keskkonda arvestades kohaseks hakata päris süvenenult tantraga tegelema. Siiski on ta ühel õnnelikul hetkel hüüatanud:

“Mängin seksuaalsuse nagu Jumalariigiga!”