Mõttekramp sees

Millised on tüüpilisemad mõttekrambid? No näiteks mõtleb keegi: Ühtki inimest ei saa usaldada! Kui ta pisut järele mõtleb, peab ta endale tunnistama, et  on  ikka ühte ja teist usaldanud ka ja see on end  õigustanud. Või istub murelik mees hommikul autosse, see ei käivitu ja kohe ta mõtleb: Autoga on alati üks igavene jama!... Talle ei meenu need sajad korrad, kui auto on kohe kenasti paigalt võtnud… Eesti rahva suurim mõttekramp, mis võib meile isegi saatuslikuks saada, tekkis fosforiidisõja ajal. Muidugi tuli seista tollal kaevandamisele  vastu, sest meie poleks  saanud sellest  mimgit  tulu,  meile oleks jäänud vaid lagastatud maa, kuid vabaks saamisel muutus ju olukord kohe ja täielikult: tulu oleksime saanud meie ise ja kaevandanud võimalikult keskkonnasäästlikult. Aga mõttekramp oli sees ja püsib tänini. Eesti on maavarade poolest üks maailma rikkamaid riike: haruldased muldmetallid, uraani nii palju, et sellega võiks käigus hoida miljon aastat kogu maailma tuumajaamu, euroopa parim fosforiit, nüüd veel leiti must savi, millest saab gaasi. Meie aga istume üha puruvaestena selle varandushunniku otsas, oleme  tunnistajakse selliselegi perverssusele, et  eestlannad ei taha enam sünnitada siin eesti lapsi, maa valgub rahvast tühjaks ja on viimaks nii inimhõre, et nii või teistsugustel asjaoludel kaotame selle  võõrastele - lõpuks tõesti veel üritavad mõnd vana eesti talu pidada kurdi mees ja vene naine.

Lahti on lastud hirmujutt, et Rail Baltica eesmärk pole mitte võimaldada minusugustele kultuurihuvilistele mugavalt Lääne-Euroopa metropolides  käimist, vaid maavarade väljavedu Eestist.  Oh oleks see ometi nii!..  Et meie maavarad voolavad välja? Aga raha voolab ju sisse! Kui nii mõnedki meist väiksemad araabiamaad on suutnud oma maavarasid  selliselt turundada, et lõviosa tulust jääb  neile endile, kui isegi  Vene mõjuväljas siplev  Turkmeenia supleb kullas, siis meil euroopa seadusruumis oleks see  ju veel palju lihtsam! Aga ikka on meis tolle maailma viimase koloniaalimpeeriumi päevist  jäänud kartus, et keegi võtab  kõik ära ja me ise ei saa midagi…  Sellisel kartusel ei ole ju praegu mingit alust! Nii kaua kui eksisteerime iseseisva riigina, on selline kartus  absurdne! Midagi sellist võiks juhtuda vaid siis, kui meie poliitikud teeksid erakordselt rumalaid otsusi.

Kui oleksime kohe vabanedes keskendunud oma maavarade kasutusevõtule,  oleks meil juba ammu korralik Tallinn-Tartu manatee - mitte nii, et Tallinnast Koseni sõidad nagu valge inimene, siis aga hakkad vingerdama nagu  vihmauss kitsal ja käänulisel teel - , oleks meil kaVäinasild ja Soome tunnel poole peal, rahvas kõik  omal maal kenasti alles ja rikas, eesti kodakondsuse ja keele prestiiž enneolematus kõrguses;  naudiksime Dubai-sarnast küllust: kodanikupalk? – palun! Emapalk? – muidugi on  iibe tõstmine meil riikliku tähtsusega  töö, olgu see siis ka üks paremini tasustatavaid töid! Isegi  kena restaureeritud mõisahoone luuleklubidele  oleks täiesti mõeldav.

Miks meil seda kõike siis ei ole? Ainult sellepärast, et mõttekramp  jäi  sisse. Mitte eesti elu närutavate reformide, vaid oma maavarade kasutuselevõtu abil oleks meil olnud reaalne võimalus tõusta kiiresti ja kergesti maailma viie rikkama riigi hulka, on praegugi, kui vaid saame lahti mõttekrambist. Targalt tegutsedes võime võtta  nüüd  saatuselt kompensatsiooni: niisama palju sajandeid, kui olime sunnitud olema allasurutud ja alandlik talupojarahvas, võime nüüd olla rikkad ja iseteadvad eestlased. Kui paljust ebameeldivast oleksime võinud juba pääseda, poleks pruukinud tekkidagi sellistel pentsikutel mõistetel nagu laste vaesus või palgavaesus – inimene saab küll palka, kuid on ikka lootusetult vaene… Istume üha  viletsate  ja nõrkadena kurblikult oma varandusehunniku otsas, hoiame seda ei tea kellele – võibolla meie praeguse vaesuse tõttu sündimata jäävatele lastele!.  Ei või unustada sedagi, et kasutamatult seisev varandus võib  mõne naabri kadedaks teha. Tugevate ja rikastena oleksid meil  palju paremad väljavaated hoida ja kaitsta oma vabandust ja  varandust.  Kui mõttetu tundub   praegune parteide jagelemine selle ümber, milliseid makes suurendada ja milliseid vähendada – kust järele anda ja kust tagasi kiskuda. Ei tea, kas maailmas on veel mõni teine riik, kellel on sellised loodusrikkused, aga kes ei suuda aastakümneid oma õnne uskuda. Praegu tundub meie õnn paljudele meist küll niisama usutamatu nagu kunagi Juhan Liivi hüüatus: “Aga ükskord on Eesti riik!” Õnn võib nagu tunduda mõistusevastasena, isegi ebamoraalsena. Näib, et ükski praegune partei ei suuda seda õnne käsitada. Meil on vaja õnneparteid. Kuna meil on  varuks sellised varandused, võiksime laenu võttes kohe praegu oma elujärge parandada. Kui tead, et sul on saada suurem summa, hetkel aga näpud põhjas, siis on isegi SMS laen täiesti õigustatud. Meil ometi ei tarvitse selleni minna  – väikese laenukoormusega Eestile laenataks meeleldi ja soodsatel tingimustel. Teised riigid – kuigi neil pole meie rikastumisväljavaateid -, laenavad  ikkagi, sest  on ju  ilmne, et euro devalveerub  ja summad, millega praegu võiks  üht kui teist toimetada, on siis, kui tagasimaksmise aeg kätte jõuab, üsna tühised ja kerged tasuda. Meie ei laena. Ametlik Brüssel muidugi kiidab, aga koridorivestlustes võib kuulda: No on ikka lollid!...Tuleb välja, et meil on veel teine suur mõttekramp sees – riiklik koonerdamisvajadus.  Ja kohe meenub kolmaski – see, et astmeline tulumaks on väga paha, sest  sellega karistataks edukamaid.  Ühelt soome pankurilt küsiti, kas ta ei tunne vimma selle pärast, et peab palju suuremat maksu maksma kui teised. Mees oli sellisest küsimuseasetusest  üllatunud: “Ei, vastupidi, ma olen uhke selle üle, et võin anda oma riigi heaks suurema panuse.“ Miks siis meie rikkamatelt inimestelt ära võtta võimalus sellist uhkust tunda, sugereerida neile, et see oleks karistamine?

Kas ei tundu, et paarkümmend aastat tagasi alustasime Eesti elu korraldamist kuidagi valest otsast?

Mõttekrambid on väga püsivad.  Psühhiaater ravis inimest, kes pidas end laibaks. Vaatamata arsti kõikidele loogilistele argumentidele, jäi patsiend enda veendumuse juurde. Järku psühhiaatril välgatas ning ta küsis: "Kas laipadel voolab veri ?" Patsient vastas: "Nalja teete ! Loomulikult ei jookse laipadel verd !" Küsinud luba, võttis psühhiaater noa, lõikas väikese lõike patsiendi sõrme ja näitas talle helepunase vere tilkka.  Patsient vaatas oma verist sõrme suure imestusega ja hüüatas siis: "Kurat võtaks, tuleb välja, et ka laibad jooksevad verd !"