1. oktoober 2014

Vaimuvalgus nr 37


PILK TULEVIKKU


Ülev Valder

 
Eluaeg on mind huvitanud inimese vaimulikud ja seksuaalsed võimalused, kõige väärtuslikumateks olen pidanud teadmisi ja elamusi just neis valdkondades, neist olen mõelnud ja kirjutanud. Kui budistlik fundamentalist Linnart Mäll püüdis mind kord ülikooliajal uskuma panna, et tantrabudismis polegi mingeid seksuaalseid praktikaid, kasutatakse vaid seksuaalset sümboolikat – oli see nüüd teadmatus või teadlik vale?... Nii või teisiti – ma ei uskunud hetkekski, ehkki mul polnud ka mingit tõestusmaterjali. Sama nõme tundus väide, et tantrist ei koge vaimulikus ühtes mingit naudingut – ahaa, selle väitega oli omaks võetud, et ühteid siiski esineb!... Olin veendunud, et üsna pea tuleb avalikuks teavet, mis on märksa sõbralikum noormehele, kel huvi nii vaimu- kui armuelu vastu, kes peab seda õigeks ja loomulikuks ning imestab, miks ta peab sellepärast aina põrkuma erinevates varjundites sallimatusele – tögamisest veendunud halvakspanuni. Need mu kõnelused Mälliga leidsid aset 60-ndate teisel poolel. New Age´i sünniaastaks loetakse 1973.aastat. No muidugi, New Age´il on nii kehv maine, et isegi need, kes täiesti ilmselt ise sellesse liikumisse kuuluvad, eitavad seda, püüavad distantseeruda. Peeter Liiv on mu meelest eesti New Age´i kõige markantsem esindaja: alustas antroposoofiast, siis oli tal kristlik periood ja nüüd on ta jõudnud tantrismini. New Age´is on muidugi kõike ja kõikvõimalikul tasemel, kuid tervikuna on see liikumine siiski üks värske vaimsusepuhang, millest paljud on võinud endale midagi leida.

Nõukaajal polnud kerge kirjamehel, kel põhihuviks vaimulik ja erootiline kultuur. Oma parimad luuletused pidin luulekogu  koostades ise välja jätma, et mitte põhjustada nende tõttu kogu käsikirja kohest tagasilükkamist.  Muidugi polnud nende kõrvalejätmine mulle, õrnahingelisele luuletajale, kerge. Teisalt jälle oli tollane aeg kirjatöö tasustamise osas ideaalne

ja nii sai  isegi minusugune kirjatööst ära elada. (Nüüd on olukord diametraalselt muutunud: võid ju trükis avaldada, mida iganes soovid, kuid midagi nimetamisväärset see sisse ei too, kuid jällegi võin tõdeda, et kuidagimoodi saan kirjatööst siiski ära elada.)

Üks mu nõukaaegseid toimetajaid kirjastuses, kes oli olnud tunnistajaks mu enamasti haledalt läbikukkunud katsetele nõukogude trükisõnasse sisse poetada midagi vähegi vaimsemat ja erootilisemat, õhkas nüüd hiljaaegu:

-          Kes oleks võinud arvata, elu meil areneski edasi selles vaimus nagu sina kunagi soovisid ja ette nägid.

Ta hääletoonist mõistsin suurepäraselt, mida ta tahtis sellega öelda: kes oleks võinud arvata, et sinusugune kõhetu sulerüütel, kelle pürgimused tollal tundusid täiesti perspektiivitud,  vastu peab ja isegi  edu saavutab!..

Tuginedes sellele tunnustusele julgen arvata, et mul on mõningane võime tulevikku ette näha. Või ütleme siis: ette aimata ja ma avaldan oma ennustuse nende aegade kohta, mida ma ise enam näha ei saa.

Tähelepanukeskmesse tõusevad kaks teemat, mis seni on olnud täiesti alaarenud: religioossuse ja seksuaalsuse senitundmatud ja seni kasutamata võimalused. Neid avastatakse tantrabudismi baasil, kusjuures lähtutakse  kahest eri suunast: kõrgemale tasemele tõusnud New Age´ist  ja oma salastusest ning muudest komplekidest vabanenud tiibeti budsimist – kusagil saavad need kaks kokku ja see on kõige rõõmustavam sündmus vaimuelus. Praeguseks juba hulluseni tõusnud spordivaimustus ja muud kummalised hobid ning hobinad kaotavad selle valguses inimeste silmis oma külgetõmbevaõime, tippspordist loobutakse üldse – nagu kunagi gladiaatorite mängudest.

Kirjutan seda praegu päev pärast seda, kui venelased tulistasid alla Malaisia reisilennuki. (Pole veel selge, kas seda tegid  separatistid või Vene Föderatsiooni relvajõud, kuid vahet pole – ikkagi venelased ja vene raketiga.) Nii võib kergesti tekkida mõte, et maailm liigub hoopis uute koleduste poole. Neid muidugi saab ka olema, kuid siiski meenub mulle Ilmar Laabani värss:

Mõrvarite märatsemine on vaid kõrvaline käratsemine.

Venemaa mõistab peagi, et Putini valitud tee on väär, impeeriumi taastamise asemel  tuleb mõelda hoopis pungiltäis Hiinale tühja Siberi all ja püüda väärida kohta NATO-s, mis on aina selgemini  kujunemas valge rassi kaitseorganisatsiooniks.   Valged ongi konsolideerumas, ainult Venemaa on veel jäänud, teised  kõik on mõistnud, et omavahelised tüliküsimused tuleb lahendate mitte sõjalise jõu, vaid läbirääkimiste teel, võtku need aega või inimpõlvi,  üha enam teravnevad aga rassidevahelised konfliktid.

 Naeruväärsed on need, kes arvavad, et kui nafta lõpeb, on kõik otsas ja nii nad harjutavad juba praegu hobuseid vagu käima ja rajavad Sõrve säärde oma talusid. Kuidas võib küll sel kombel alahinnata inimeste võimet leida uusi lahendusi! Kui dollarite juurdetrükkimine enam ei aita, leitakse  midagi muud. Areng  pole peatunud – seda võime ju näha igapäevaelus: kui jälle kord ostame uue arvuti või teleri – nagu seda ju aegajalt ikka teeme -, on see alati millegi poolest vanast parem, täiuslikum. On ju nii? Kas see pole siis areng? Lõpeb see kõik kord järsult mingi suure pauguga? Võib ju olla, kuid ei usu. Või algab allakäik aeglaselt ja annab end tunda sel teel, et kui ostad  uue arvuti või teleri, saad järjest viletsama ja viletsama? See oleks isegi huvitav…  aga sedagi ei usu.

Igasugu jamasid tuleb ette, kuid olen kindel, et neist kõigist murrab läbi see, mida pean kõige olulisemaks: inimeste tähelepanu keskendumine religioossuse ja seksuaalsuse seniavastamata võimalustele. Sellest sünnib uus vaimsus.