Mercedes Manchu Pichu taustal.
Kui olin Mercedes Merimaa taimeraamatut lugedes jõudnud kohani, kus ta ütleb, et toodagu kaasa vaid pakk võid ja tema valmistab gurmee-road neist taimedest, mida me kõik teame, aga peame umbrohtudeks ega kasuta söögiks, tekkis mõte: Hm, vaja ära proovida...
Kui ma siis Mercedesele helistasin ja oma soovist teatasin, naeris ta:
- Sina pole esimene!.. – Aga oli valmis mind vastu võtma, mind ja mu sõpru. Mul on ju suvel ikka olnud tavaks koos sõpradega rännates külastada inimesi, kes on mõnel vaimsel alal tegijad. Nii sai omal ajal juba Pärnus Aarmat külastatud ja nii on see kestnud, ainult selle vahega, et sel suvel moodustasin lausa Intuitiivteaduste Kooli suvesemestri grupi inimestest, kel samasugune huvi.
Pika kruusateedel keerutamise peale leidsime Topi talu üles. Andis uudistada: milline suur ja kõigiti moodne uus hoone siin kesk metsi ja räbastikku! Vannitubagi avar nagu tantsusaal! Mingit münti andis sellele juurde ka mööbel, mille ma kohe ristisin „kolme karu mööbliks“: kummutisahtlidki ümarpalkidest, samuti paberihoidjad, mida tavaliselt tehakse plastmassist või papist, samuti kogu köögimööbel.
Sa vaata aga, küll elab hästi!...
- Ma elan oma sõprade majas, osa on siin minu, osa nende varandus.. Selle maja ehitasid ameeriklased, kellel on neli adopteeritud mongoli last ja kes on Hiinas dipolmaatilisel tööl ..Perenaine ütles, et nad tahavad niisugust kohta, kus ta võib ukse lahti teaha ja lapsed võivad välja minna ning auto ei sõidagi üle. Tegelikult käivad nad siin aruharva. Neil on ka Mongoolias jurta.. Olen näinud peremehe paarkümmend aastat tehtud diplomitööd „Hiina kunst ja vaimsus“. Kuidas aga mina siia sattusin.. Sügisel tekkis olukord, kus mul ei olnud kusagile minna. Lasksin nagu mure lahti.. Neil siin oli vaja töömeestega suhtlemiseks inglise keele tõlki.. nii need asjad kujunesid.
Ma ei kujuta hästi ette, mida mõtlesid need ameeriklased, kes lasid ehitada endile ühe maja meie Lääne-Pärnumaa viimasesse kolkasse, kus pole isegi kena veekogu lähedal, rääkimata sellele avanevast miljonivaatest, kuid seda jagasid nad küll õieti ära, et tühjaltseisvana nende maja kaua rüüstamata ei püsiks – nii polnud mitte ainult nemad Mercedesele kuldaväärt leiuks, vaid ka Mercedes alalise elanikuna neile. Näen siin jälle kord sensitiivile omast võimet kujundada mängleva kergusega soodsaid olukordi. Mercedes on selle poolest alati silma paistnud. Kunagi õppis ta Inglismaal ühes esoteerikakoolis, mis oli vast midagi meie Intuitiivteaduste Kooli taolist, ainult suure rahva vaimsetele kui ka ainelistele võimalustele vastavalt muidugi suurejoonelisem. Ühel heal päeval sai ta teada, et peab tasuma koolile õppemaksu, mis tegi meie rahas 160 000 eesti krooni – ja see oli siis, kui kroon meil just tuli. Saksamaalt leidus sponsor, ühe suure panga klient, 96-aastane vanaproua.
Maja sellise looga on siis seletatavad seintel rippuvad hiina maalid. Mercedes rustikaalse mööbli – tuleb välja – on aga valmistanud läheduses elav ukrainlasest kõrgharidusega hüdroloog, kel pole erialast tööd ja kes ise suurt eesti keelt ei oska, poeg aga juba küll.
„Kolme karu mööbel“
Ingvar annab pidulikult üle paki võid.
Küsin:
- Kas suhtumine sensitiivsusse ja sinusse kui sensitiivi on aja jooksul ka muutunud?
- On ikka. Kui mina olin oma lastele nautuke imelik ja nad küsisid mõnigi kord häiritult: „Miks sina ei ole nii nagu teised, sa ei käi niimoodi riides ja küüsi sa ka ei laki..?“ Praegu ei ole see enam probleem, nüüd on see juba peaaegu et in. Aga paarkümmend aastat tagasi küll. Kutsuti mind kusagile esinema, öeldi, et bensiiniraha suudame maksta, raske aeg, aga et võib-olla saame midagi kasulikku teha... Ütlesin siis, et nad korjaksid mulle võilillejuuri. Üks proua siis oligi korjanud, aga tuli pärast neid salaja üle andma. Ta ei julgenud kõvasti ka öelda: „Sa palusid – ma tegin,“ sest võilill oli häbi – umbrohi; ta võib ju tahta, aga kui mina selle võilillejuure kotiga lähen, siis ma olen ka ju natuke naljakas... Tegelesin nüüd hiljaaegu ühe autismidiagnoosiga lapsega. Tegelikult õige diagnoos oleks: ülitundlikkus, üliandekus. On arvuti taga istudes muuseas inglise keele ära õppinud ja on kaheksa-aastasena võimeline õpetajatega inglise keeles vabalt vestlema. Arvutigraafikas on ta samuti kaugele jõudnud – selles asjas on ta saanud omaette olla, seal pole need muud, kes teda ei mõista, seganud...
Mercedes teeb meile kõigepealt väikese ringkäigu lähiümbruses. Üle rohumaa minnes kaksab ta ühtepuhku mõne õie või lehekese ja pistab suhu.
- Miks sa sööd umbrohtu?
- Metsikus on vintskem vägi. Pealegi on see kevadeti juba palju varem kättesaadav: spargel, kurgid ja tomatid alles tärkavad, aga maa on juba roheline. Sama lugu hilissügisel, kui kultuurtaimed on oma saagi juba kandnud.
Mercedes jääb seisma ja osutab eemalt paistva künka poole, mida ilmestab lopsakas rohelus ja kirevad õied.
- Seda ma nimetan Manchu Picchuks... Veneaegse maaparanduse käigus kokku lükatud kuhil. Paljudele taimedele seal sobib, ei pea ka eriti kastma, mis sobib jälle mulle.
Aasta tagasi käis Mercedes ka ehtsal Manchu Picchul.
Mina teadsin, et ta on Tõstamaa koolis bioloogiaõpetaja. Selgub, et seegi on vananenud info, nüüd tegeleb ta kümne omavalitsuse regionaalarengu europrojektidega, milles liiguvad suured rahad, igaühes mitukümmend miljonit. Üks asi on rahad, aga teisalt näeb Mercedes palju vaeva ka eurobürokraatiast läbi murdmisega – kas või selle nimel, et maainimese keedetud moosi võiks müüa kohalikus turismifirmas. Ametinimetus on tal pikk ja uhke: MTÜ „Pärnu lahe“ partnerluskogu tegevjuht. See tähendab, et ta ajab eurorahade osas kümne Pärnu lahe ümbruse valla asju,
Ringkäigu jooksul on Mercedesel juba nagu muuseas korjatud ka kõik, mis vajalik meile söögi valmistamiseks – paki võid andsin talle pidulikult üle kohe saabumisel.
Mercedes on pannud Indreku vanaaegse kohvimsinaga võilillejuuri purustama.
Tulemas on nõgesekotletid maltsapesto ja üheksavägisesalatiga ning võilillejuure kohv.
Köögis kuuleme veel toiduvalmistamise kõrvale kõiksugu põnevaid ja kasulikke jutte, näiteks seda, et puugihammustuse korral tuleb punetavat kohta hõõruda kohe peenendatud küüslauguga – küüslauk tõmbab mürgi välja. Aastaid tagasi, kui Mercedese tütar oli keskkooli lõpuaastal meningiidis, paranes ta lõplikult ikkagi seeläbi, et kuulutas end terveks. Ta tahtis just sõita Uus-Meremaale ja selleks oli vaja arstitõendit. Läks siis arsti juurde ja ütles: „Mul on siia vaja teie allkirja, sinna lahtrisse ma juba kirjutasin, et olen terve.“ Ta tõestas seda ka füüsiliselt: tegi kõik eksamid järele ja tõmbas veel kolmepäevase treatoni otsa.. Kui on mineraalne tasakaal väga ära, siis esimene asi, mis on ka väga käepärane ja mida kasutas ka minu noorem õde, kui tal oli vaja koos mehega ärireisile lennata, aga avariijärgne asi ja tal tuli püstijalu merehaigus - pea käib ringi. Mees ütleb: “Me p e a m e minema! Ükspuha, mis sa tahad, ma toon sulle kõik, aga sa pead suutma viisteist minutit mu kõrval seista, siis võid minna kuhu tahad..“ – „Too mulle soolavett.“ Üks asi, et see natuke toonust tõstab, teine asi - mineraalide taskaal. Siis mu õde tõmbas ikka tunni-paariga jalad alla ja suutis seal ära seista. Aga seda ei tohi väga pikalt ega väga palju teha. Mõtleme, miks see nii hästi toimib: lootevees on viis protsenti soola – me tuleme soolveest. Füsioloogiline lahus, mis meile antakse intensiivis sisse on täpselt seesama viieprotsendiline soolalahus, pisar on üheprotsendiline, veresoontes 0,9. Maailmaookeanis, kus on parasjagu soola, on eluvorme rohkem kui magedas vees. Teame ka, et kõrberännakul peab meil olema vesi ja sool. Kui ainult vesi, kuivame varsti ära.
Maitseb hea !
Saame kuulda ka parimat bioenergia olemuse kirjeldust, mida seni olen juhtunud kuulma:
- Elujõud iseloomustab kogu elusloodust, see on ühine nii inimesele kui vaarikale. Seda elujõudu on võimalik ka otse uskumatul määral suurendada. Tavaliselt tuleb see esile äärmuslikes olukordades: adrenaliin tuleb pauh! verre ja sa ronid karu eest puu otsa ja hüppad kaugemale kui muidu... See power-efekt toimib organismis. Me teeme seda hirmuga, teeme teinekord valuga, teinekord – kahjuks väga vähe – armastusega.. Organism tõmbab reservid käima siis, kui on hädaolukord, tegelikult on need reservid aga alati olemas: armastades suurendame rakupindu jalgpalliväljaku suuruseks.. Kui me suudaksime kõik hirmusegused emotsioonid pöörata armastuseks.. Üle mille me orgasmi jõuame – siis me küll oskame seda rida minna tõmmata energia mööda susumnat ülesse ja efekt missugune, kõik lubavad kuu ja tähed taevast alla tuua – ei mingit probleemi!..
Jaa, isegi inimesed, kes ühel või teisel põhjusel suhtuvad sensitiivsete võimete arendamisse umbusklikult, möönavad tavaliselt, et inimesel on selliseid reserve, kuid millegipärast on neil arvamus, et need reservid on nagu tõesti mingi kindlapiiriline puutumatu varu, mis – kui nad ära kasutada – enam ei taastu. Selliseks kujutluseks pole muidugi mingit alust. Kui õpime oma elujõudu paremini kasutama, avastame ka üha uusi viise selle rohkendamiseks. Hiljaaegu märkasin ühe hiinlase raamatut – kena värvipiltidega album – mis tutvustas lihtsaid energeetilisi harjutusi ja süda läks kohe soojaks: kui vaid võimalikult suurem hulk inimesi, võtaks selle raamatu kätte, siis nad mõistaksid,. kui keerukas ja peen „aparatuur“ on ikka inimkeha!
- Mõnikord inimesed õhkavad – jätkas Marcedes: - Siin ei ole kohta, kus olla, siin on nii halb energia!... – Ma küsin: - Kui sa seda ära tunned, miks sa siis ei tee midagi selle heaks, et seda energiat paremaks muuta?... Inimese lümf suudab hetkeliselt mürgi verest neutraliseerida ja kui me seda harjutame – hiljaaegu pidin seda jälle ühe puugiga taidlema – ma siin elan nendega koos, ainult et mõni on vahel nautukene vängem.. – Me peame oma emotsioone suunama, näiteks valu ei suuna kannatamisele, vaid paranemisele, lümfi palume, et ta verest mürgi ära koristaks. Peame minema sisuliselt rakuteadvuse tasandile. Kui lähed organiteadvuse tasandile, siis räägid kopsu, maksa, sapiga... Me saame kõikidel tasanditel sidet pidada ja asju korraldada. Kui on jalaluu katki, siis tuleb ilmselt kirugi juurde minna, tal on paremad riistad, kui minul siin luuavars – see on füüsiline tasand, aga tasandeid on ju palju, lõpuks veel hingetasand... Kõige võõraga, mis pannakse, hambaplommiga näiteks – räägid ka: mis ülesannet sa tuled täitma... uus neer, uus süda pannakse – siis räägi neile ka, vana saada ära nagu pensionär lilledega ja uuele räägi, kes ta on, kui muud ei oska rääkida, siis räägi oma elulugu ära!... Toitumisega on ka nii, et iga toit on austust väärt. Kõigest sellest, mis poest saada, on küll palju väärtuslikku välja võetud, kuid midagi seal ikka on. Ei saa ka nii, et kooli sööklas sunnin lapsi: „Sööge korralikult kõik ära!“ endale aga ütlen: Mulle see ei kõlba... Palju sõltub sellest, kuidas me end häälestame. Hiljaaegu olin ühes peenes seltskonnas, kus pakuti lõhet, igavene peen nimi oli veel... selleks et ikkagi toitu nautida, siis häälestadki ennast: midagi ma sellest ju ikkagi saan: kaltsiumi on ja mõned mineraalained..
- See on kummaline - mõtisklen mina - et sellisesse kohta, mis ju asju asiselt võttes on viimane kolgas – Mercedes naerab laginal – on koondunud selline rahvusvaheline seltskond.
Keegi meie hulgast – lindilt pole enam aru saada, kes – peab vajalikus mu sõnu pehmendada tähendusega:
- V a i m s e d inimesed...
- Kaks aastat tagasi oli mul siin üüriliseks – jätkab Mercedes mõnuga – khmeri keelt oskav praegu Põhja- ja Baltimaade „Komsomolskaja Pravda“ peatoimetaja, kes enne seda oli olnud Kambodzhas Nõukogude Liidu saatkonna tõlk. Siis üks mu sõbratar New Yorgist, kellega olin pidanud minema Hiiumaale alternatiivmeditsiini päevadele, saabus üle Londoni. Küsisin, mida tal vaja oleks ja ta vastas: I have to go to shopping... Lähim pood on mul siin 14. kilomeetri kaugusel.
- Ju ikka sina oled selle rahva siia kokku tõmmanud.
- Mina ei tea, liigub siin igasuguseid... Kui ma tahan üksi olla, siis pean sohu minema.
- On see kaugel?
- Ei, ainult viisteist minutit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar