Järjejutt

Igas korralikus ajakirjas on ka oma järjejutt. Meie pakume oma esimeseks Garma C.C. Changi „Tiibeti jooga õpetused“. Tõlge on tehtud juba aastakümneid tagasi ja levis masinkirjaliselt nagu see oli vene ajal tavaks. Tõlkija ei ole meile teada. Oleks meeldiv, kui ta endast märku annaks. Et tollal taoliste tõlgete alla keegi ettevaatusest oma nime ei pannud, on igati mõistetav, sest see ei olnud tollal „tervisele kasulik“. Kuna tegemist on läänemaailmas juba klassikaliseks saanud budismi tutvustava tekstiga ning tõlge tundub olevat igati asjatundlik, on meie siiras soov see võimalikult paljudele kättesaadavaks teha.

TIIBETI YOGA ÕPETUSED
Garma C.C. Chang


SISSEJUHATUS

Selle raamatu autor-tõlkija sündis Hiinas kõrgest soost perekonnas umbes 40 aastat tagasi. Varases nooruses ta põgenes sealt, et saada budistist Guru õpilaseks, Hiina selles osas, mis asub Tiibeti lähedal. Tema Guru saatis ta Tiibetisse edasisteks õpinguteks. Pärast 8 aastat Tiibeti kloostrites, millest 6 ta veetis ühe Guru juures, tuli ta Läände, et õppida põllumajandust ja tuua see teadmine tagasi Tiibetisse. Kommunismi võit Hiinas ja Tiibeti kommunistlik invasioon võttis talt võimaluse aga tagasipöördumiseks. Tema pühendumine tiibeti budismile saab nüüd paremini väljendatud senitundmatute õpetuste tõlkimise läbi inglise keelde. Eelmisel aastal andis ta meile esimese täieliku tõlke raamatust „Milarerepa kümme tuhat laulu“, mis on tiibeti tähtsamaid religioosseid töid. Nüüd annab ta meile lühikeses ja ülimalt kontsentreeritud raamatus sissejuhatuse oma religiooni vaimsetesse, mentaalsetesse ja füüsilistesse harjutustesse. Ta ei kirjuta mitte üksnes kui hiina budistlik õpetlane, vaid isegi enam, kui hiinlane, kellest on saanud tiibeti budist. Ta on püüdnud teha seda fakti selgeks, loobudes oma esialgsest hiina nimest, Chon-chi Chang, ja võttis tiibeti nime, Garma C.C. Chang. See raamat on ülimalt kasulik, seda mitte kui õpetlaslik töö, vaid kui sissejuhatus religiooni, mille järgi autor-tõlkija elab.

Pealegi on seda raamatut ülimalt kasulik lugeda neil läänlastel, kes on tõesti jätnud seljataha konfessionaalse kolkapoliitika. Et asetada seda küllalt selgelt, - me avaldame selle raamatu haritud võhikute hulgale Lääne maailmas, kes on lakanud olemast kristlased, vähemalt igas tavapärases mõttes. Me avaldame selle raamatu lugejale, kes mõistab, et kõik suured religioonid kuuluvad temale kui osa inimminevikust, et ta ei „kuulu“ ühegi nende juurde. Kenneth L. Pattoni, Bostoni Charles Street Universalist Meeting House´i Kõrgeaulise väga abistavates sõnades:

„Hindamise osa on religioosses kogemuses meie hulgas imelikult hooletusse jäetud. Me näime uskuvat, et meie religioon koosneb üksnes nendest juhistest ja suhtumistest, mida me teadlikult rakendame. Siiski võime me hinnata suurt kogust inimkogemust ja suhtumisi, mida me iial ei hooli ise praktiseerida. Ma püüan hinnata kõike inimese religioosses ajaloos. Selles mõttes püüan ma olla täielikult universaalne. Ja ma usun, et minu kriitiline ja intuitiivne valik nende elementide inimlikust ja loomulikust vaatest, mis saavad minu tegelikuks religiooniks, sõltub sellest, kas minu hindamine on saavutanud universaalse silmaringi. Vastasel juhul tuleneks see võhiklusest ja eelarvamusest ning oleks vähe väärt.

Kui lugeja peab kindlalt meeles, et ta esmaseks püüdeks on hinnata tiibeti budismi nii täielikult ja ulatuslikult kui võimalik, sõltumata sellest, kas ta kunagi hoolib seda praktiseerida või mitte, ammutab ta raamatust parima. Avage end ja laske sel vallata teid !

Selle raamatu I osa on suhteliselt kergesti mõistetav ja tuntum, olles küllalt sarnane teatud liiki Lääne religioonidele.

II osa on palju tähtsam ja ka raskemini mõistetav. Keskendame teie tähelepanu sellele, et oleme pealkirjastanud oma raamatu kui „Tiibeti Yoga Õpetused“, s. t., rõhutades yoga harjutuste praktikat.

Enamus lugejaid, isegi need, kes on lugenud küllalt palju yoga kohta, leiavad Dumo praktika – sisemise kuumuse genereerimise oma kehas – olevat imeliku ja mitte sugugi kergesti usutava. Ma tahan juhtida lugeja tähelepanu faktile, et see Dumo on kogu tiibeti yoga tõeline alus, ilma milleta ükski tema osa ei oma vähimatki tähendust. See muudab selle veelgi raskemini usutavaks. Sellest hoolimata on see nii. Nagu esitatud siin, on tema praktika ja tähendus küllalt eriomane tantristlikule budismile. Kuid mitmesuguste tähenduste tõttu ulatub sisemise kuumuse genereerimine, kui osa religioossest praktikast, tagasi kümnetesse tuhandetesse aastatesse. Lugeja, kes soovib seirata seda ebatavalist ainet kaugemale, leiab selle Mircea Eliade suurejoonelises töös „Shamanism“.

Dumo eriline tähendus, tiibeti yoga jaoks hoovab välja anti-askeetlikust ja anti-pessimistlikust tantristliku budismi õpetusest. Autor-tõlkija on oma eessõnas püüdnud luua silda Lääne lugejatele tiibeti tantrismi mõistmiseks. Palun lugege tema eessõna läbi ülimalt tähelepanelikult. Ta mõtleb täpselt seda, mida ütleb, kui ta räägib teile, et vastandid on ka eraldamatud ühikud, mille parimaks näiteks on see, et inimkeha-mõistust saab muuta Buddha omaks. Ma arvan, et Lääne inimestele on rakeimaks näiteks see, et seksuaalset õndsust saab muuta jumalikuks õndsuseks. Autortõlkija on õigustatult kartlik olla valesti mõistetud selles erootilise müstitsismi otsustavas küsimuses. Mis puutub tegelikesse praktikatesse, siis on ta kindlustanud tekstide terviklikkuse, kuid võib osutuda, et tema märkused jätavad teatud küsimused vastamata, mis võib-olla Lääne lugejaile ülimalt segadusse viiv.

Nii nagu Dumo puhul, omab mehe seemne peetus kehas tantrismis erilise tähenduse, kuigi see idee (ja praktika) omab ajastu-pikkuse ajaloo. Iidses Hindu ja hiina meditsiinis, teiste arhailiste meditsiinide hulgas, usutakse, et orgasm ilma ejakulatsioonita ei ole mitte üksnes tervislik, vaid säilitab seemet ja viib pikale elueale. Kaasaegne füsioloogia ei ole seni leidnud mingit seda laadi tunnistust, kuna orgasm ilma ejakulatsioonita normaalses inimeses viib lihtsalt seemne väljalaskumisele põide. Tänapäeval ei või me teada, kas algupärase Kuue Yoga autor pidas silmas tegelikku füsioloogiat, kuid me võime olla küllalt kindlad, et Hr. Chang nii mõtleb. Asi on selles, et Tig Le peetus on endiselt otsustav tiibeti tantrismile, kuna praktika ei rajane siin mitte vääral füsioloogial, vaid müstilisel tehnikal: tagajärjeks on see, et kõik eluprotsessid on pööratud pahupidi, toodud välja looduse riigist: hingamine on seiskunud nii kauaks kui võimalik, mõtlemine lõpetatud, kuulmine-nägemine katkestatud, ja nii edasi – ühesõnaga, kõik on muundatud. Me ei väida, et seda õpetust on kerge mõista ja peaks olema ilmne, et veelgi raskem on seda omandada praktikas – Hr. Chang hoiatab teid karmilt mitte proovida seda ilma Guru abita. Kuid vähemalt palun mõistke, et see ei ole füsioloogia aine.

Kõik, mis ma püüan teha selles sissejuhatuses, on muuta Lääne lugejale kergemaks Hr. Changi raamatu mõistmise. Kui ta räägib „tantristlikust füsioloogiast“, ei mõista ta selle all füsioloogiat, mis on teadusliku kontrolli objektiks. On olnud palju katseid samastada cakra-keskused inimfüsioloogiaga, ja võib jällegi olla nii, et iidsed yogid mõtlesid sellest kui tegelikust füsioloogiast. Kuid Hr. Chang teab paremini.

Ma kardan, et Hr. Changi märkused ei varusta Lääne lugejaid rohke valgusega arvukate vihjete suhtes mehe-naise suhetest Kuue Yogas. Dakinid, tantrismi naiselikud jumalused, räägib Hr. Chang meile, „kaitsvat ja teenivat tantristlikku õpetust. Nad ei ole eranditult valgustatud olevused; palju on nn. Maiseid Dakinisid“, kuid siin ta lõpetab. Ma arvan, et asjasse on segatud kartus mitte odavdada tantrismi.Võib-olla ka, et ta oletab, et me mõistame selle anti-askeetliku õpetuse tähendusi, et mehelik-naiselik „kuigi näiliselt vastandlikud, on tegelikkuses eraldamatuks ühtsuseks“. Sellest hoolimata ei saa teatud arv peatükke Kuues Yogas olla muud kui suurele hulgale Lääne lugejaile segadusse ajavaiks, näiteks selline lõik nagu: „Kui need vahendid ei suuda luua Suurt Õndsust, võib rakendada Tarkuse-Ema Mudrat, visualiseerides suguakti Dakiniga …“ Lugeja peaks mõistma, et asjasse on segatud loomulikult suguline vahekord, mis tegeleb Tig le´ga : naine peab tõesti olema pühitsetud kui jumalanna, ta peab tõesti saama jumalannaks, nii nagu õpilane saab budaks. See ei ole kõnekujund rohkem kui yogi edukas: oma südamelöökide sageduse vähendamine või kuulmise ja nägemise seiskamine, või mitte teada midagi muud kui Suurt Õndsust. Rohkem kui need vähesed seletavad sõnad, ei ole tõesti miski vajalik Hr. Changi raamatu lugemiseks. Tõeliselt huvitatud lugeja saab hästi tasutud, isegi kui paratamatult rohkem kui üks peatükk sellest jääb tema jaoks täielikuks müstikaks. Oli aeg, kui õpetatud hästi teadsid, et ühtki väärt raamatut ei saa täielikult mõista isegi kolmandal lugemisel. Miks ei võiks see nii olla ?

Lääne maailma koguduslikud religioonid loovad väga vähese ettevalmistuse, mille kaudu võiks mõista religiooni, mida Hr. Chang tegelikult rakendab. Kogudusliku religiooni enamus „praktikast“ märkimisväärse hulga isikute küllalt passiivsest istumisest, samal ajal kui preester või kirikuõpetaja täidab ametikohustusi. Mis ei ole passiivne, tehakse tavaliselt koos, nagu kirikulaulude laulmine, valjusti palvetamine. Põhimõtteline erand sellele olukorrale on sõnada oma palved üksinda, näiteks öösel. Kui vähe läheb sellest edasi, ja kui pealiskaudselt, on küllalt hästi teada, ma arvan. On aga siiski ka teist liiki erand, ja see on isikute rühm, keda me nimetame müstikuiks, kes murravad läbi koguduselikust passiivsusest ja praktiseerivad omaenese religiooni, ja tõepoolest omaenese oma. On märkimist ja tähelepanu väärt, et enamus müstikuid peetakse „vaeslasteks“ ja on parimal juhul ebamugava vaherahu olukorras ükskõik millise Lääne kiriku ametnikega.

Ühes oma katsetes leida silda Lääne lugejateni, püüab Hr. Chang määratleda tiibeti tantrismi kui müstitsismi. See võib aidata mõnedel Lääne inimestel seda paremini mõista tänu müstika aktiivsele osale, kuid tiibeti müstik ei pea maksma ebamugava vaherahu hinda oma religiooni ametnikele. Vastupidi, tema lähim suhtlus, mis tavaliselt kestab eluaeg, on tal oma Guruga.

Asi on selles, et me oleme sellist liiki religiooni juures, kus sarnasusi on vähe ja nad ei ole eriti abistavad. Hr. Chang seletab oma eessõnas, et tema eesmärgiks ei ole anda tiibeti tantrismi kriitiline uurimus vastandina müstitsismi teistele vormidele. See oli tark otsus, kuna vastasel juhul ei oleks töö saanud olla viljakas. Ühesõnaga, armas lugeja, astu julgesti raskustele vastu: sa pead saama kätte tiibeti tantrismist selle, mis ta on, kuna see, mis ta on, on väärt tundmist, kuna ta on nii ainulaadne.

John C. Wilson

New York, N. Y.

Detsember, 1962