Vaimuvalgus nr 22

Head tantristlikku uut aastat !

Näete, maailmalõpp ei tulnud, tarvis edasi elada ja ka tantraga tegelda. Tantra on üldnimetusena käibel nende  õpetuste kohta, mis ei põlga ära seksuaalsust, vaid kasutavad seda, inimese kõige tugevamat energiat, vaimsetel eesmärkidel.    Parim osa tantrast on alati püüdnud välja arendada seksuaalsuse jumalikku potentsiaali, kasutades seksuaalenergiat üha peenemate ja ülevamate energeetiliste seisundite loomiseks – kuni valgustatuks saamiseni välja. Nii et veidi karikeerides võib öelda: tantrist tahab seksi läbi valgustatuks saada. Kõlab lääne inimesele kuidagi usutamatuna või isegi robustsena, kuid ometi peitub selles sügav tõde.  Kõige kaugemale, kõige suurema rafineerituseni on selles osas jõutud tantrabudismis ehk vadžrajaanas, kus energia ülendamine on liidetud kujutluspiltidega jumalustest, kõige ülevamate kujutlusetga, mida inimene on suuteline looma: ei saa ju olla midagi ülevamat kui jumalikkus ja see liidetakse inimese kõige tugevama energiaga, seksuaalenergiaga.. See on nagu raketi teine aste: kujutluspilt on energia peenemaks ja ülevamaks muutjana väga efektiivne ja sellest on kerge ilmuma valgustatu seisund.  Rituaalses ühtes jumalusi kujutletakse enda ees, aga kujustatakse ka ennast selliseks paariks, kogedes seeläbi armunaudinguid jumalikul tasandil. Jumalustepildi vaatlemine ei erine mõju mehhanismilt vast ehk tavalise pornopildi vaatlemisest – mis võib olla pisut shokeeriv mõelda! – ainult et kui pornopildi vaatamine kutsub  esile ülsnes tugeva ja toore seksuaalenergia voo, siis jumalustepildi vaatlemine ka peenedab ja ülendab energiat. Kuidas on see võimalik? Väga lihtsalt – seksuaalenergia on ühtlasi kõige võimsam kosmiline energia ja kui me häälestame end sellele, saame sellega üheks, võimaldub meile kõige kergemal viisil ülim vaimulik eneseteostus. Kvantfüüsikud tõdevad, et mateeriat pole, kõik on energia, kuid et see energia on armastus – kosmilises mõttes – selleni pole nad veel jõudnud. Tantra seisukohast on suguühe keskkanalite alumiste otste liitmine. Ei kõla just romantiliselt? Aga kui siia juurde mõelda, et kõige selle eesmärgiks on kogeda seksuaalsust jumaluse ja jumalanna tasandil, siis  peaks see olema midagi veel kõrgelennulisemat ja romantilisemat  kui maine, Romeo ja Julia romantika. Ja veel väljavaade valgustatuks saada!....

Võimalused seksuaalenergia teadlikuks kasutamiseks  on muljetavaldavad, kuid nende juurde jõuda pole eurooplasel kerge, sest meil on viimasel kahel tuhandel aastal kõike seksuaalset patuseks sugereeritud ja alla surutud, mistõttu puudub  sakraalerootika traditsioon. See  ongi euroopa kultuuri suurim puudus. Ka eesti keeles on oma sõna seksuaalenergia tähenduses  täiesti olemas, kuid sellel on  halvustav kõrvalmaik. See sõna on – kiim. Kiimaline, kiimas – kui kellegi kohta nii öelda, ei kõla just komplimendina. Tal on tugev seksuaalenergia – kõlab  paremini, see on neutraalselt öeldud, ehk isegi pisukese positiivse varjundiga. Keskajal nähti  seksuaalenergia nõrkuses Jumala erilist kingitust ja  seda ka noorte inimeste puhul, sellisel juhul veel eriti – see tähendas, et kurat ei kiusanud või et inimene oli kiusatuste eest hästi kaitstud...  Tegelikult kasutasid ka  mungad ja preestrid seksuaalenergiat, sublimeerides seda. Tantra sublimeerib samuti seksuaalenergiat, kuid vahe on siin selles, et tsölibaadi puhul suunatakse energia kohe algul kusagile mujale – jumalaarmstusse, ligemeste aitamisse , - veel enne, kui seksuaalenergia on sel määral välja arenenud, et sellesse ilmub  naudinguline varjund, tugeva seksuaalenergia esmane tunnus.  Ka Indias on leidunud neid, kes ülistavad tsölibaati, seda nimetatatakse brahmatsharjaks, seal  ei ole aga see ideaal kunagi eriti kõlapinda leidnud, rääkimata sellest, et  oleks saanud valitsevaks nagu see juhtus kristluses. Ristiusu kirikuks kujunemisest peale on eurooplasi iseloomustanud kalduvus seostada seksuaalsust kõige saatanlikuga. Kunagi oli meilgi, vastupidi, tavaks seostada seksuaalsust jumalikkusega, millegi kõrgemaga,  ilmselt oli see nii muinasajal, viimati antiikajal! -, kuid kes seda enam mäletab!.. Peale tuli ristiusk ja sugereeris seksuaalsuse saatanlikuks ning tegi võimatuks inimese kehasiseste energiate tundma õppimise. Kes selliseid huvisid ilmutas, see kuulutati nõiaks ja nõidadele, kuna nad tõepoolest kasutasid seksuaalenergiat, sest teisiti pole toimiv nõidus mõeldavgi – omistati kõike saatanlikku, kuni selleni välja, et iga naisnõid usuti olevat sugulises läbikäimises kuradiga. Küllap tegid nõiad nii head kui halba, kuid kuna pidevalt rõhuti sellele, et seksuaalsus on kuradist, oli neilgi  väga raske näha selles midagi kõrgemat, midagi jumalikku. Praegu muidugi ütlevad kristlikud vaimulikud, et oli mis oli, kuid tänapäeval on kirik juba ammu loobunud seksi kujutamisest mingi pärispatuna. Tõepoolest, seksuaalsuse tõrvamist võib nüüd juba kirikukantslist väga harva kuudla, kuid jäljed sellest on jäänud meie alateadvusse ja püsivad seal kindlalt. Esimesel pilgul ei hakka need silma, kuid kui lähemalt vaatame, siis küll. Igal kunstialal, igal elualal  väärtustatakse kõrgelt kujutlusvõimet, fantaasiat, sõnapaar „seksuaalne fantaasia“ aga aktiviseerib paljudes inimestes häirekella. Sama kehtib eksperimenteerimise kohta seksuaalsfääris. Võtame või nii harjunud ja tuttavliku asja nagu oma lihaste treenimise. Milliste peensusteni on mindud sellega spordis! Kui aga nimetada, et ka suguelundeid ümbritsevaid lihseid võiks treenida, on paljudel inimestel jälle  nagu müür ees. Tänapäeval on siiski   muutusi märgata:  naisteajakirjadki soovitavad oma lugejaile nn. naiste salavõimelemist, Kegeli harjutusi. Kegel oli saksa arst, günekoloog. Tema soovitatud harjutused kujutavad endist suguelundeid ümbritsevate lihaste pingestusi ja lõdvestusi. Sellised harjutused muudavad sünnituse kergemaks ja lisavad naudingut suguühtele. Samavõrd head teevad taolised pingestued ja lõdvestused meestele; neid lihaseid järkjärgult tundma õppides ja treenides on võimalik kasutusele võtta isegi selliseid lihaserühmi, mida on peetud tahtele allumatuiks ja mehed võivad ära tunda ja hajutada närviimpulssi, mis muidu vallandaks järgmisel hetkel seemnepurske. Harjutamine teeb meistriks – see kehtib täiel määral ka seksuaalsfääris. Harjutused jaheda ja harjutused palava, üleserutatud seksuaalenergiaga.  Ainult et siin kohtame jälle tugevat tõrget, koguni kahte  – harjutamine – see oleks ju masturbeerimine ja pealegi – armastusega ei mängita?!.. Mis puutub masturbeerimisse, siis moodne seksuoloogia ei käsita seda enam seksi viletsa aseainena, vaid  ka ühe võimalusena, mida kasutavad vahel  needki, kes on õnnelikus abielus. On ilmunud isegi vastavaid õpikuid pealkirjaga a la „Seks ühele“.  Idamaadel on naised kasutanud tuppe ümbritsevate lihaste treeninguks kaht kivist muna. Viimasel ajal on neid iluasjakestena müügil ka meil Loitsukeldri-tüüpi kauplustes, kuid tundub, et keegi ei tea, milleks need on algselt mõeldud.

Tantraga seoses satume aina tõrgetle tavateadvuses. Üks eelarvamusi on seegi, et kõik see võiks ehk veel kuidagi sobida noorematele  inimestele, kuid vanemaealistel pole tantraga midagi peale hakata. Täiesti vale! Seksuaalenergia on eluenergia ja vanemas eas peaks püüdma seda alal hoida ja rohkendada, mitte laskma sel vaikselt hääbuda.  Võimalused seksuaalseks eneseteostuseks vanemas eas küll paratamatult kitsenevad, ent seda saab kompenseerida kujutlusvõimega; kõik tantristlikud praktikad on tehtavad ka kujutluses. Annab ära kasutada ka seda tõsiasja, et kui oleme elus midagi kogenud,  siis energeetiliselt on alati võimalik sellesse hiljem tagasi minna. Nii väidavad tiibeti õpetused, et südametshakra kuuekordset sõlme on võimalik avada vaid suguühtes – sellest tõusvas tugevas energias,- kuid kui see on juba kord avatud, siis edasisi tantristlikke praktikaid on võimalik teha ka üksnes kujutluse varal. Nii et tegelikku suguühet on põhimõtteliselt vaja vaid üks kord ja kindlasti on vanematel inimestel neid selja taga palju rohkem kui üks. Vanemas eas on inimesel kergem mõista sedagi, et maailm on kõige üldisemas mõttes virtuaalmaailm – mitte ainult arvutimaailm pole seda! – inimesed meie ümber ilmuvad ja kaovad, osa sugulasi ja sõpru on juba surnud.  Nii ei ole oluline, kas teha midagi tegelikult või kujutluses..

Kui me ei jaga enam arvamust, et seksuaalsuse ainus, tõeline ja püha looduse poolt määratud eesmärk on laste sigitamine, siis ei tohiks  olla mingit eetilist vastunäidustust seksuaalsuse mittereproduktiivsete ilmingute suhtes, siis peaks olema igati aktsepteeritav näiteks ka suuseks, mis pealegi on nauditavam kui suguühe. Juba on kirjutatud suuseksist nii mõnedki kaunid luuletused. Ka seksuaalse ainese tõusmine luuleaineks on meie kultuuris midagi uut, mida sugugi veel kõik ei ole valmis  vastu võtma.

eamine takistus tantristlikuks eneseteostuseks on meie inimestele siiski euroopa  võimetus tunnetada vaimsust ja seksuaalsust ühtekuuluvaina, vähemalt kokkusobivaina, vähemalt mitte täiesti vastandlike nähtustena. Kord – sellest on juba paarkümmend aastat – sattusin nägema telerist üsna harukordset filmi: vana katoliku kiriku võlvide all hõljus Bachi hingeülendava  orelimuusika saatel  õhus üks alasti embav paar. Tormasin   teleri juurde ja panin videomaki lindistama, tänu millele on mul nüüd võimalik seda filmilõiku oma tantraloengutel näidata. Kui jaole jõudsin, kestis stseen veel vaid paar minutit – mis film see oli, kus tehtud – oletan, et Poolas, aga võibolla ka Hispaanias – ei tea, kuid mulle mõjus see kui ilmutus. Bachi oreliprelüüdid ja ka orelimissa sobivad ideaalselt tantristliku suguühte taustaks: ei teki tahtmistki hakata rabelema: jäädakse liikumatuks ja sellevõrra kergem on tunnetada kehasiseseid energialiikumisi; mehe palav energia ei kiirusta sugutiotsast seemnepurskena välja sööstma, vaid tõuseb selgrookanalis ülespoole, tõuseb vaimulikuks muusikaks.  Küsimus on selles, kui ülevaks suudab keegi luua oma seksuaalenergia, meil aga peetakse selle energia esiletuleku õigustuseks vajalikeks hoopis muid tingimusi. Liiga palju on neid mõtteid ja kaalutlusi, mis takistavad  lääne inimest pühenduma oma meelusest millegi kõrgema loomisele; meelus peaks meist esile tooma ülevad kujutlused jumalaist ja jumalannadest, kuid meile tuttavad ülevad kujutlused on hoopis teistsugused: Jumal-Isa, taevane auhiilgus, inglikoorid, lapsuke sõimes, ristilöömine ja ülestõusmine.

Loetlesin eelnevalt terve hulga põhjusi, miks meie inimestel on raske mõista tantrat ja hakata sellega tegelema. Võib ju öelda: ega ei peagi, ka tantra sünnimail oli see elitaarne ja esoteerline õpetus, mitte et sellega oleksid tegelnud nö laiad rahvamassid. Peamiseks küsimuseks tõuseb siin siiski see, kas inimene aimab, et seksuaalenergia peenemaks ja ülevamaks muutmise läbi avaneb kõige nauditavam tee saavutada ka ülim vaimulik siht, saada valgustatuks. Kui selline tunnetus ja igatsus see teoks teha on tärganud, siis teistest tõrgetest peaks olema võimalik üle saada.

Seksuaalsus on energia – tõepoolest võib ta liituda nii millegi jumaliku kui ka saatanlikuga, kuid rumal oleks ta seetõttu üldse kõrvale heita. Paljude inimeste tunnetuses kutsub seksuaalsus kohe esile mitmesuguseid moraaliga seotud hinnanguid. See on nii üklsnes inimlikul tasandil, oma olemuselt on seksuaalsus energia. Seksuaalsuses peituvad tõepoolest ka üsnagi suured ohud. Neid on mitmesuguseid: soovimatu rasedus, suguhaigused, oht lõhkuda abielu, mida vast siiski ei soovita, vaatamata sellele, et abielu pole täiuslik... (Mis siin elus on täiuslik!?)  On seegi oht, et kui lasta meelus ilma igasuguste piiranguteta vabaks, võib see energia osutuda labaseks ja tooreks. Need on ohud maisel tasandil. Vast ehk isegi veel suuremad on ohud, mida materialistliku maailmavatega inimene  ei tunnista: isegi juhul, kui inimene hakkab tantraga tegelema täiesti siirast soovist arendada endas jumalikkust, on mõningane oht, et temas tulevad esile destruktiivsed impulssid, millest ta ise pole  olnud teadlik ja need keeravad kõik saatanlikuks. Ongi nii, et üks õige tantra guru ei püüa agiteerida kedagi, vaid lausa vastupidi, püüab võimaliku õpilase indu kõigepealt maha jahutada: mõtle ikka hästi järele, võibolla ei maksaks sul siiski niisuguse asjaga tegelema hakata... See on ühtaegu katse: kas õpilase soov tantristiks saada on ikka küllalt tugev; nõrga motiveerituse korral osutuks ta vaid tülinaks õpetajale ega tõuseks ka talle endale sellest suuremat  head.

Jaa, tantra kätkeb endas nii ohte kui võimalusi, eelkõige aga palju sellist, mis on tänapäeva euroopa inimesle uudne ja läheb vastuollu mõnegi sissejuurdunud tõekspidamisega. Igale tantristile on omane eksperimetaalne suhtumine seksuaalsusse, ka suguelundeisse, see on aga meil ju olnud tabu. Enamus inimesi ei asugi uurima oma seksuaalsuse piire, põrkudes tagasi seesmise hoiatava hääle ees: ei ole sünnis,   nii ei tehta... Iga inimene on vahel tundnud, et kui ta läheks seksuaalsuses mingis mõttes kaugemale kui seda üldiselt sobilikuks peetakse, võiksid avaneda mingid lausa senitundmatud elamused ja naudingud. Võtame või intiimsuse. Seksuaalsuse suurem avalikkus kätkeb võimalusi, mida enamik inimesi keeldub endale tunnistamast, kuna see on  tabu. Võibolla kunagi võivad kolme-neljakesi armumängude harrastajad kogeda oma naudinguis midagi uudselt ülendavat ja tunnetust avardavat, praegu see ilmselt ei ole veel võimalik, sest kuigi nad usuvad end olevat väga vabameelseld, on nende alateavduses ometi jälg sellest, et nad teevad midagi lubamatut, mistõttu nad ei saa kogeda seda ülevana. Hiinas, kus rikkamates peredes olid teenijannad tihti assistentideks pererahva armumängude juures, puudus selline tõrge, samuti tantrabudistlikes pühitsustes, kus on vähemalt kolm osalist: pühitsetav, ta kaaslanna ja guru. Kalatshakra pühitsustest esimesed on üsna lihtsad – neid on Dalai laama ja teised kõrged laamad andnud  juba ka paljudele eurooplastele, - edasi tulevad juba otseselt seksuaalsust kasutavad pühitsused.

Tantra ei ole moraaliõpetus, kuid samas võivad seda järgida ja sellest kasu saada ka väga moraalsed inimesed, monogaamsed abielupaarid – nad teevad siis neid harjutusi omavahel. Paljude inimeste armuelu võivad rikastada näiteks tantristlikud õpetused meestele selle kohta, kuidas hoiduda liiga varasest seemnepurskest.  Alfred Kinsey kuulsa uurimuse järgi suudavad mehed suguühtes „vastu pidada“ keskmiselt 2,5 minutit. Muidugi on mehi, kes suudavad kauem, kuid samas leidub neidki, kes purskuvad kohe naisesse sisenemisel või isegi enne seda, nii et keskmine on 2,5 minutit. Seda on lootusetult vähe, et tantraga tegelda, mis eeldab mehelt vastupidavust vähemalt pool tundi, aga ka märksa kauem. See on saavutatav, iga mees võib vastavaid harjutusi tehes selle probleemi enda jaoks lahendada. Ka meie arstid ja perenõustajad on viimasel ajal soovitanud oma patsientidele tantristlikke meetodeid ja need on aidanud. Tantrale kõige omasem energiakontrolli meetod on suunata palav, erutunud seksuaalenergia voog selgrookanalis ülespoole. Energia liigub sinna, kuhu tal on kõige kergem minna ja kui mees pole bioenergeetilisi harjutusi teinud, siis on seksuaalenergial kõige kergem liikuda seemnepurskena sugutiotsast välja. Mõninga harjutamise järel võib jõuda  selleni, et kõige kergem tee energiale on hoopis selgrookanalis üles. Harjutada aitavad kujutluspildid, näiteks võiks kujutleda seksuaalenergiat lootose varrena, mis tõuseb, tõuseb selgrookanalis ja avaneb siis kroontshakras ilusa õiena. Kord ütles üks mees mulle loengu lõpul hämmeldunult, et arvatavasti ta võiks küll pikka aega liikumatus sugühtes seemnepurskest hoiduda, kuid ei saa aru, mis sellest head on . Et igav hakkaks – ta küll ei öelnud otse nii, kuid mõte oli see. Harva olen nii ehedal kujul kokku puutunud täieliku mõistmatusega sellest, mis on tantra sisim olemus ja mida see võiks meile anda... Tõepoolest – tantra ei ole kõigile, ei ole midagi üldrahvalikku.

Aeg on pisut varane selleks, et võiksime saada tantrast täit ülevaadet, paar inimiga vähemalt kulub veel, enne kui pilt selgineb, kui on juba euroopa keeles korralikes tõlgetes olemas kogu Ida tantrakirjandus. Areng on olnud siiski päris hoogne. Kui paar inimiga tagasi nähti tantras budismi ja hinduismi mandunud voole ja sellest kirjutades tarvitati pealkirju nagu „Kõige jõhkram ja räpasem musta maagia liik“, siis nüüd – „Vaimuliku ekstaasi kunst“.

Üha sagedamini taban end mõttelt, et nähtavasti olen siia ilma saadetud selleks, et ühele väiksele euroopa rahvale tantrat tutvustada. Pole võibolla just kuigi oluline ülesanne ja sellest järeldub vast ka midagi minu enda kohta, aga ülesanne on ülesanne ja ma olen püüdnud seda täita, hankida kõigepealt ise teadmisi ja siis neid ka edasi anda. Kerge see pole olnud, palju on igasugust infomüra ja hägu, tantra on meie praeguses kultuurisituatsioonis ikkagi väga raske teema.  Küllap on mõnigi naishing mu juttu kuulates hirmu ja võõrastusega mõelnud: nüüd muutub veel pealetükkivaks ka. Võin puhtast südamest kinnitada, et seda  pole karta, järgin alati kõigi tantra gurude põhimõtet, et tantrat võib küll tutvustada, kuid et selles isiklikuks minna, selleks peab initsiatiiv tulema õpilase, mitte õpetaja poolt, kusjuures õpetaja peab püüdma algul õpilase indu tantraga tegelda pigem maha jahutada kui õhutada.

Tantra on kahtlemata euroopa kultuuris kõige enam segadust ja vstakaid arvamusi tekitanud nähtus ja seda mõlemapoolselt, nii Euroopa kui Ida poolt. Omal ajal kirjutas misjonär Ward:

Hinduism ( tegelikult peab ta silmas tantrismi – Ü.V.) on kõige materialistlikum ja lapsikult ebausklikum animism, mis on end idealismiks maskeerinud. Selles ei ole mingit moraali ja selle ülistusobjekt on segu Backhosest, Don Juanist ja Dick Turpinist. See pole üldse religioon, vaid midagi jälki, mis on läinud nii kaugel Jumalast nagu üks inimene eales võib minna...

Nii äärmuslikke hinnanguid tänapäeval enam ei kohta,  teisalt aga  püüavad paljud laamad meid uskuma panna, et me mitte ei loo oma, euroopalikku tantrat, vaid pole üldse millestki aru saanud... Nii et üks segane värk, millega oleks ehk parem mitte tegelda... et ma ise seda manitsust kuulda pole võtnud, seda ärge pange tähele.

Vaimuvalgus nr 21

THAMEL, NOVEMBER

Neli ametnikku istuvad kõrvuti leti taga. esimene võtab meie hoolikalt täidetud ankeedid, milles püüdsime piinliku täpsusega vastata küsimustele isegi vanaisa-vanaema kohta, asetab need läbi lugemata virna peale, torkab meie passide vahele kollased lehekesed ja annab edasi kõrval istujale. See lööb lehekese klambriga kinni ja annab jälle edasi, järgmine kasseerib meilt sisse 25$ nepaali viisa raha ja ulatab paberid edasi. Järgmine mees lööb  templid sisse ja heidab passid meie ette letile. Kõik, võime lennujaamahoonest väljuda ja oleme  oma teeneid pakkuvate taksojuhtide meelevallas. Tean, et tuleks küsida: „Kas sul konditsioneer on?“ ja kui mees innukalt jaatab, siis veel: „Kas töötab ka?“ – kuid olen kahest järjestikulisest lennust – üks veel öine - nii väsinud, et ei viitsi, sõnan vaid: „Thamel, Nirvana Garden Hotel,“  ja istume sisse esimese, kõige agressiivsema, mõrtsukanäolise taksojuhi logisevasse masinasse. Kathmandus on vahemaad  lühikesed, võib riskida, Delhis ja Mumbais tuleb küll tingimata leida töötava konditsioneeriga korralik takso, muidu võid peagi kusagil ummikus tolmu- ja bensiinivingu lämbuda.

Räpased majad ja tänavad, juba tahabki tolm ja bensiiniving  hinge matta.  Siis korraga on  vaatepilt aga täielikult muutunud: kahel pool kitsast tänavat kunsti- ja antiigikauplused,  mööda kõnnib palju valgeid inimesi. Olemegi Thamelis. See oaasike kesk räpast suurlinna kujutab endast kaht umbes kilomeetripikkust paralleelset tänavat, mida  omavahel ühendavad paarisajameetrilised tänavajupid, kenad puhtad siseõued ja aiad täis hotelle, restorane, kauplusi. Idüll oleks täielik, kui poleks kõikjal inimeste vahel sebivaid mootorrattaid, taksosid ja jalgrattarikšasid, ent isegi nendega harjub peagi kui  sellele paigale omase kurioosumiga. Siin on ka maailma suurim ja odavaimate hindadega ida-alase ingliskeelse kirjanduse kauplus Pilgrims Bookhouse.

Tõeliselt hämmastav kultuurinähtus on aga – tankakauplused. Selliseid spetsiaalseid poode, kus müüaks üksnes tantrabudistlikke riidemaale, leidub peale Kathmandu veel vaid Tiibeti pealinnas Lhasas.  Algselt tekkisid need ilmselt kohalike elanike ja kloostrite nõudlusest, nüüd saavad oma põhisissetuleku aga kahtlemata juba lääne turistidelt. Kõige rohkem ostetakse mandalaid – need  ringikujulised värvikirevad  peenemustrilised pildid kujutavad endist tantristlike jumaluste paleesid. Lääne tusrist muidugi ei jaga sellest  midagi, kuid ometi kogeb mingit vahetut harmoniseerivat mõju ja – ostab. Muide juba Carl Jung huvitus mandalast kui harmoniseerivast kujundist, uuris neid ja katsus kasutada vaimuhaiguste raviks. Teiseks minevamaks tankamaaližanriks on rituaalses ühtes jumalused. Neidki on kujutatud väga erinevalt, küll nii, et naisjumalus istub meesjumaluse süles ja embab teda, küll seisvas asendis, küll nii, et mõlema keha katavad ehted, küll päris alasti, küll malbeina, küll raevukaina. Muidugi ei tuleks neid vaadata kui pornopilte, vaid tunnetada neis  mees- ja naisenergia erinevaid avaldumisvorme, ent see ei tähenda, et sensuaalsuse peaks neist lausa kõrvale heitma. Nepaali keeles on sellise pildi nimetus budashakti, tiibeti keeles yab jum (isa ja ema).

Et mitte  ostma hakata ja siis oma ostusid  kaasa tassida, otsustasime kohe ette võtta pikema väljasõidu, käia ära hindude pühas Janakpuri linnas,  india eepose „Ramajana“ kangelanna Siita sünnipaigas, kuhu tullakse palverännakule kogu Indiast. Kathmandust on sinna Tallinna ja Tartu maa, kuid et kõigepealt tuleb sõita üle mäeahelike keerlevat teed, kulub sõiduks terve päev. Pooleks päevaks jõudsime alles  mägikuurordisse, mille vaatetornist väidetakse avanevat kõige ilusam vaade Himaalaja peaahelikule. Vaade oli tõesti imeilus: allpool paar-kolm mäeahelikku, iga tagumine järjest ähmasemalt näha, edasi vaid vööt põuavinet ja siis selle kohal peaaegu pooles taevas lumivalge sakiline mäetippudeviirg – ligikaudu  saja kolmekümne  kilomeetri kaugusel.

Seda põldu, mille keskelt olevat kord leitud karusnahal lebav lapsuke Siita, katab nüüd terveni suur valge tempel,

mille  ruumides toimetatakse pidevalt erinevaid vaimulikke talitusi. Kõige sagedamini näeb sellist pilti: valges rüüs preester istub sammaskäigus, tema ees on aset võtnud värvikirevais riideis perekond ja preester nüüd tegeleb nendega: kastab sõrme värvipotti, surub märgi kellegi laubale, teisele annab närida mingi puulehekese, samal ajal loeb mantraid – võime vaid aimata, mis toimub – tervendamine ja psühholoogiline nõustamine ühtaegu.

Janakpuris võõramaalasi peaaegu ei käi, seda ehedam on siin aga hindu linnamiljöö: otse kõnniteeservas vabaõhu-juuksuriäri: habemenoad välguvad, ühel mehel on jäänud põsele veel vaid väike sälk musti juukseid, kohe läheb seegi..

Majadevaheline väike tühi krunt on täitunud prügist, milles tuustivad rõõmsalt üks  must ja üks valge siga, mõlemal kari põrsaid taga.

Palume taksojuhil lihtsalt aeglselt linnas ringi sõita ja pildistame akendest. Lõpuks tuleb mul veel mõte: võiks ära käia kohalikus raudteejaamas. Selgub, et hea mõte. Oleksin ma filmimees, oleksin saanud terve dokumentaalfilmi „Rongi lahkumine Janakpuri jaamast.“ Meie saabudes olid vagunid – roostekarva, ilma aknaklaasideta, mõnedel küll trellid akende ees – juba puupüsti täis. Järjest enam hakkas reisijaid ronima vagunite katustele, isegi veduri peale. Kui siis konduktor näitas viimase vaguni juurest määrdunud rohelist palakat, hakkas rong aeglaselt liikuma. Ikka veel hüpati trepiastmetele, joosti rongile järele, mõned kukkusid, ilmselt eriti viga ei saanud. Sõit üleval vabas õhus  pidi olema poole odavam, kuid ma küll ei usu, et piletikontroll katuseid mööda  käima hakkas ega olnud ka näha, et keegi ennist all oleks vaadanud: jaa, sul on pilet, võid üles ronida...

Tagasi Thamelis, hakkasin juba tõsisemalt kauplustes ringi vaatama. Kui Tiibet on maailma katus, siis Nepaal – pööning. Nüüd, kui hiinlased on Tiibeti välismaalstele täielikult sulgenud, valguvad tiibeti vanavara vood peamiselt Kathmandu antiigikauplustesse.  Eriti oleksin tahtnud seekord leida kahte asja: „lootost“ – see on selline budistlik püha ese, mille enamasti kullatud pronksist õielehed avanevad ja siis on näha keskel  rituaalses ühtes jumal ja jumalnna – ja Vadžrajoogitari luuripatsitest seelikut – mõlemad võrdlemisi haruldased esemed, kuid tõhusa otsimise järel Kathmanduust põhimõtteliselt leitavad. Nii nagu Thameli hiilguseks on tankapoed, nii on Khatmandu sõsarlinna Patani vanalinnas üks teise kõrval loendamatu hulk poekesi, mis kõik müüvad kullatud kujusid. Thamelist on sinna vaid paar kilomeetrit, esmalt tuleb sõita läbi  tolmuse kesklinna, siis üle haisva solgijõe, teiselt kaldalt algabki juba Patan ja peagi oled vanalinnas, mille tolmukarva  telliskivimajade ustest ja akendest säravad vastu kullatud kujud.

„Lootosi“ nägin mitmeid Kathmandu kõige kallimates antiigipoodides kuningapalee esisel Durbar Margil, kuid ükski neist ei meeldinud mulle sedavõrd, et oleksin kallist asja endale igatsenud.. Järgnevad päevad pühendasin kümnete tankapoodide läbi sõelumisele. See on võrdlemisi aega nõudev tegevus, sest kõigepealt rullivad kaupmehed su ees üks teise järel lahti kõige tavalisemaid tankasid, kuni taipavad, et sa tõesti oskad kunsti ja käsitöö vahel vahet teha ning toovad välja juba midagi väärtuslikumat. Olen ka õige suur norija:

„See on padi,  mitte naise rind. Võiks arvata, et teie kunstnikud pole alasti modelli näinud...“

Ma muidugi tean, et mu ees on üks ammu kindlaks kujunenud klišee, mida nüüd aina korratakse ja korratakse ja et algse mõtte poolest pole see mingi sekspilt, ka mitte „ebausujumaluste“ kujutus, vaid energiate piltlik kirjeldus - oskuslike vahendite ja tarkuse ühtumine - , aga kui meie nüüd oleme ostjad, siis arvestagu ka meie maitset: me ei ole sugugi huvitatud tiibeti budismi tähttähelisest järgimisest, vaid oma uue, euroopaliku tantrabudismi kujundamisest india ja tiibeti ainetel. Ma lausa tunnen, et inimesi, kes on selle peale väljas, liigub  Thameli põnevates kauplustes peale minu veel päris palju, ainult et raske on nende kõigiga  siin võluvas segadikus  tuttavaks saada. Thamel on praegu maailmas üks sellsieid paiku nagu on olnud juba pikemat aega näiteks Kalifornia, kus kujuneb aina uusi vaimseid liikumisi: seal sensitiivsus- ja suhtlemistreeningud, aga ka läänelik tantra. Ka kliima poolest on Nepaal eurooplasele ideaalne: novembris, kui meil on see rõskehall hilissügis, on siin meie maikuu parimad päevad: hommik pisut karge, päeval üle kahekümne kraadi sooja ja pilvitu taevas, õhtu taas kargem. Kunagi ei teki küsimust, milline ilm on homme – ikka samasugune. Eestlastele on kujunenud Thamelis oma lemmikhotelliks  puhas, kuid ülimalt tagasihoidlik „Lily“, mille kitsukeses kohvikus saadakse kokku. No nii vaesed me ka enam ei ole... Soovitaksin Nirvana Garden Hotel-i, millel on tõesti väike imeilus aed. Kahene tuba rõdu ja aiavaatega 40$. Huvitavamatest hotellidest võiks veel nimetada pisut kallimat Khatmandu Gest House-i ja tublisti odavamat Garudat, mis on alpinistide lemmikkoht – seintel kõigi nende portreed, kes Everesti vallutanud. Ka meie Rein Sikk vaatab siit vastu. Kõigil nimetatud hotellidel on vahemaad vaid paarsada meetrit.

Nirvana Garden Hotelli aed, milles on tõepoolest midagi nirvaanalikku.

Kui oli selge, et seekord pole lootust leida „lootost“ ja luuripatsitest seelikut – viimasega oleks kaasnenud tollis üksjagu pinevust, sest luuesemete väljaviimine on karmilt keelatud, ehk küll muidu vaadatakse kunstiesemete riigist lahkumisele meie õnneks nii Nepaalis  kui Indias veel läbi sõrmede – keskendusin veelgi enam tankade, eriti yab-yum tankade valikule. Üks suur mustvalge pilt tekitas vastakaid tundeid. Nõustusin küll kohe kaupmehe väitega, et   see on suure meistri töö, kuid avaldasin imestust, et Buda näoilmes ei väljendu nagu üldse valgustatus, vaid pigem tüdimus:  jälle on see naine mulle sülle lennanud...

Kaupmees ei mõistnud mu reakstiooni, kiitis aga ikka suurt kunstnikku. Mida enam  pilti vaatasin, seda vähem see mulle meeldis.

Lõpuks õnnestus mul leida paarteist tankat, milles oli tõesti kunstniku oma fantaasiat, aga samal ajal säilinud ka kujutelma algne usulisfilosoofiline mõte ja üks Padmasambhavat ning ta kaaslannat Jeshe Tsogjelit kujutav kullatud kuju.

Vahel muigan enda üle, et olen tankakaupmees, kes pole müünud ainsatki tankat. Ühe väikese kaupluse jagu on mul neid  juba kogunenud küll. Meil ei ole ju veel tankade järele nõudlust, kui mõni ostakski, siis tahaks väga odavalt saada. Olen nagu see mees, kes kirjutas esimese eestikeelse klaverimängu õpiku ajal, kui ühelgi eestlasel veel klaverit polnud.

Vaimuvalgus nr 20

EREVALGE

Juba ongi tekkinud maailmas selline olukord, et iga tiibeti laama, kui ta pisutki inglise keelt tönkab, leiab vaimse õpetajana väärikat rakendust nii Ameerikas kui Euroopas, leiab seda isegi keelt oskamata, sest  ollakse valmis ka tõlkima, isegi meil, Eestis. Tõsi, need huviliste seltskonnad on kõikjal väikesearvulised, kuid suureneksid kohe, kui tiibetlased  taipaksid loobuda sisseharjunud jurast ja teeksid oma ääretult ulatuslikust, kuid korrastamata ja seetõttu väga erineva tasemega  vaimuvarast  valiku lähtuvalt sellest, mis meid huvitab ja meile sobib. Üks mees, Mantak Chia, sai suurepäraselt hakkama sellega, et tegi midagi taolist hiina energiaõpetustest, mis pole sugugi lihtsamad kui tantrabudistlikud, nüüd aga terve Ameerikas, Euroopas ja Indias tegutsev laamade hulk ei saa  sellega hakkama!.. Aga nad ei taha. Sest neile on mugavam ajada sisseharjunud vagu ja kui me ise sellega nõus oleme – miks nad peaksidki!..  Nii  valitseb ilmselt veel mõnda aega see juba välja kujunenud kentsakas olukord: valdaval enamusel lääne inimestest pole neist  tiibeti õpetajatest sooja ega külma, mingi väike osa aga on valmis neid lausa kummardama ja ilma igasuguse kriitikameeleta vastu  võtma kõik, mida nad pakuvad. Niipea  kui ilmub keegi Mantak Chia sarnane mees, kes teeb tantrabudismist meile samas vaimus kokkuvõtte nagu tema tegi taoismist, annaks see  kogu euroopa kultuurile kohe ühe väga erilise  ja viljastava impulssi.

Mida muud teeb kristlane, süvenedes kirikupingil palvesse, kui et avab end ümbritsevatele energiatele, häälestab end nendega vastavusse, kooskõlla – muidugi võib sel viisil saavuatada oma soovide täitumistki, vähemalt mingil määral, vähemalt vahel, kui aga inimene on energiate tunnetamises andetu või lihtsalt liiga kärsitu ja leiab, et sel viisil ei õnnestu soovitut saada nii kiiresti ja  tõhusalt nagu tema oleks  tahtnud, siis ta teeb järelduse, et Jumalat pole olemas, ju siis surmajärgselt ka midagi paremat pole loota – ta ei tule üldse selle peale, et need kaks ei pruugi omavahel seotud olla - ja nii ta  nimetab end uhkusega ateistiks ning sellest peale tundub üldse kogu usuelu talle mõttetusena. Kurb ja kentsakas. Tiibetlased on energiate tunnetamises palju sügavamale jõudnud kui meie, kuid nad ei nimeta neid ühe kokkuvõtliku sõnaga ”Jumal”. Jumalusi on neil ka ja isegi palju, need on aga ideaalkujud, millega püütakse samastuda, et ka ise seeläbi üleneda. Sellises jumalusekujutluse loomises nähakse  isegi oma tõelise minaga kontakti saamist. Jumalusi kujustatakse enda ette, endasse sulavana, aga  kujustatakse  ka ennast jumalusena. Tegu on meie mõistes tõhusate psühhotehnikatega. Selleks kõigeks on välja töötatud arvutu hulk harjutusi; jumalust tuleb näha vaimusilmas nii selgelt nagu näeme kristallpuhta veega tiigis täiskuu peegeldust, kusjuures  ei eeldata, et ta on olemas – seda probleemi asub budism lahendama euroopa mõtteviisiga võrreldes täiesti ”teisest otsast”, ei püüta tõestada  seda, et jumal on olemas, vaid seda, et kõik, mida me enesestmõistetavalt oma igapäevaelus olemas olevaks peame, on efemeerne, on tegelikult näivus,  meie meelte poolt loodud virtuaalne maailm, millega võrreldes on üks tõeliselt ilus kujutlus jumalusest võrratult olemuslikum ja väärtuslikum – igavikulises mõttes. Kõik, mida me ome meeltega vastu võtame – vormid, helid, lõhnad, maitsed – hobused, härjad, inimesed, majad – ei eksisteeri ju tõeliselt, neil pole oma reaalsust, nad on tekkinud mingeist põhjustest ja kaovad jälle, nad on nagu unenäod või miraažhid. Perekonna loomine on haudade täitmisele asumine,  sünni tulemus on surm. Inimnene pole kunagi oma surmast nii kaugel kui sünnihetkel, iga uue päevaga hakkab ta sellele järjest lähenema ja keegi ei saa selle vastu midagi. Sugulased ja sõbrad ei jää kokku, teadmata on vaid, millal ja millises järjekorras nad lahkuvad. 

Jah, perekonna loomine on haudade täitmisele asumine, kuid enne kui need hauad kord kaevatakse, on võimalusi õnnehetkedeks, on isegi võimalik, et keegi saab valgustatuks... Iga päev pakub rõõmu mingeist kordaminekuist, päris kerge on pidada neid tähtsaiks ja surmale üldse mitte mõelda. Nii tänapäeva eurooplane ju teebki. Kas see siiski on hea? Lõpuks tuleb surm ootamatult ja me pole selleks üldse ette valmistunud. Võiksime surmale siiski mõelda, kuid mitte kui millelegi jubedale ja ebameeldivale, vaid kui kõige põnevamale seiklusele – kas või.. Eks ole mõnigi noor mõelnud, nähes muldvana rauka: temal pole küll enam midagi põnevat ees.. Temal on ees kõige põnevam, täielik muutumine, mis algab sellest, et ilmub surma ere valgus. Olen tundma õppinud kõiki maailma suuri usundeid ja võin kinnitada, et kõik nad räägivad  valguse maailmast, kuhu me läheme. Valgus ei ole üksnes see, millena oleme harjunud seda kujutlema: päikesepaiste või et on valge, sest oleme süüdanud lambi. Kõik loomingulised inimesed, leiutajad, usuinimesed on kogenud valguspuhanguid endas, oma rinnas. Ka see on valgus, ehkki pisut teistsugune kui elektri- või päevavalgus. Surmahetkel ilmuv ere valgus – mida on ju tegelikult näinud väga paljud inimesed, kes on olnud kliinilises surmas, kuid tänu arstiteaduse arengule ellu tagasi toodud, - on olemuslikult sama ja mida enam oleme seda kogenud siin elus, seda parem saab olema meie surmajärgne olu. See võib osaks saada ka teadlasele, kes on olnud endateada ateist, kuid kogenud valguselamusi ”ilusaist valemeist”, küllap ka mõnele vanale kommunistile, kui ta on tõesti järginud parteiprogrammide ilusaid põhimõtteid ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit ning pole usklikke eriti kiusanud – ja hoopis tähtsusetu on see, milliseid pühasid ja ülendavaid kujutlusi on  eluajal vaimusilmas näinud, kas Kristust või Budat... Kristust või Budat? Kujutleme, et keegi on sündinud ja üles kasvanud Pärna tänaval, nüüd aga korraga mingil põhjusel nimetatakse ta kodutänav ümber Õuna tänavaks.  Kas sellest muutub sisuliselt midagi? Ei muutu.  

Ma olen 95% veendunud selles, et valgusküllaste kujutelmade loomine viib surmas Valgusesse. See on väga suur protsent ja võibolla tõuseb minus  veel sajani. Kui hakkasin usuasjust huvituma – ateistlikus nõukogude ülikoolis – oli protsent vast ainult 65. Üsna jõudasti suurenes see siis, kui avastasin, et lisaks lootusele  surmajärgselt midagi paremat saavutada, võib tantrabudistlike jumaluste kujustamine olla ka üks   nauditavamaid tegevusi siin praeguses elus – nii et tasub igal juhul..

Nii on siis täiesti mõeldavad inimesed, kelle jaoks on endakujustatud jumalused  tõelisemad kui miski muu.  Jumalusi, nii rahumeelseid kui raevukaid, on palju,  kaugelt üle saja. Miks nii palju, kas vähemaga ei saa? Küllap isegi saab, piisaks ehk ka ainult kaunist valgest Vadžrasattvast lootosistes ja kaaslannaga süles, kuid omamoodi suurejooneline on seegi, kui oled viimaks suuteline tunnetama igas oma pisimaski kehaosas mõnd jumalusepaari - näiteks südametshakra idapoolses osas Vadžrasattvat ühtes oma kaaslanna Budalotshanaga -  ja tunnetada oma keha terveni jumalate paleena - paleena täis jumalaid. Mina pole selleni jõudnud, kuid aiman, mida see võiks anda..

Vaimuvalgus nr 19

BARDO THÖDOL

Jätame mõneks ajaks romaani ja pakume mõned esseed:

BARDO  THÖDOL

Tiibeti surnute raamat on vast Läänes kõige enam tähelepanu äratanud tiibeti raamat. Esimene tõlge – küll üsna puudulik – ilmus juba ligi sada aastat tagasi. Mina kirjutan seni kõige viimase, Gyurme Dorje tehtud tõlke põhjal. 

Autoriks on Karma Lingpa (1326 – 86), ehkki ta on väitnud end olevat üksnes aardeleidja, tertöni, kes on leidnud Padmasambhava peidetud vaimse aarde.  Selles asjas on Tiibetis pikk ja auväärne traditsioon: Padmasambahava ja ta kaaslanna Jeshe Tsogjel peitsid tulevaste põlvede tarvis palju aardeid. Neid on leitud kaljulõhedest, aga tertön võib leida neid ka oma vaimus. Kindlasti ei ole surnute raamatu tekst puhtal kujul Karma Lingpa looming, kuid pole võimalik selgitada, kui palju ja milliseid algallikaid ta kasutas. Igatahes põhineb ta käsitlus Guhyagarbha tantral, mis õpetab kujustama 42 rahumeelset ja 58 raevukat jumalust. See tekst on kirja pandud Indias Vadžrasattva ilmutuse alusel kuningas Indrabhuti poolt, tiibeti keelde on seda juba 8.sajandil kolm korda tõlgitud.

Kuigi raamat sisaldab teavet, mis on igale inimesele ülimalt vajalik, ei ole see mingi rahva raamat ja on tarvis, et keegi otsiks välja selle ratsionaalse sisu: keskmine lugeja takerduks peagi loendamatute palvete ja sadade jumalanimede rägastikku ning hakkaks kahtlema, kas seda ratsionaalset sisu üldse on... On küll!

Raamat algab kõige püsituse ja muutuvuse väljendusrikaste kirjeldustega:

Kuna me ei mõista, et püsitud asjad pole usaldusväärsed,

siis isegi veel nüüd klammerdume selle lõpule jõudva

                                                eksistentsitsükli külge.

Õnne püüeldes oleme tekitanud endale kannatusi.

Nii tuli kui vesi võivad kegesti meie kodu hävitada.

Aastaajad: suvi, talv, sügis ja kevad

on hea näide kõige püsitusest:

läinud aasta, see aasta, kasvav ja kahanev kuu,

päevad – miski ei jää selliseks nagu ta hetkel on

ja me ise seisame silmitsi suure muutuse – surmaga.

Kuigi nii raske on omandada inimkeha,

mis on nii väärtuslik sellepärast,

et vaid seda omades on võimalik saada valgustatuks,

kui haiguse kuju võtnud surmajumal seisab me ees,

kui kaastunnetäratav on siis see inimene,

kes pole huvitunud pühadest õpetustest

ja lahkub siit elust vaimses mõttes tühjade kätega!

Raamat põhineb tõdemusel, et kuigi taassünd kujuneb bardos, vahelmises olus,  äsja lõppenud elus tehtud heade ja halbade tegude summa alusel, võib surnu oma tulevase olu osas väga paljus veel ka ise kaasa rääkida, muuta seda paremaks kui see kujuneks kõigel isevoolu teed minna lastes. Et teda aidata,  jagab laama talle veel paljude päevade jooksul  juhiseid. Surnu on taibukas, rääkimata sellest, et ta kuuleb kõik, kuigi ise ei saa endast märku anda  -  ka  intellektuaalsed võimed on tal suuremad kui eluajal. Surnu on täiesti suuteline kaalutlema selliselt: „Kui kõik asjad oleksid tõelised ja jäävad, siis ei oleks surm võimalik. Ometi ma näen, et kõik tekib ja laguneb. Järelikult pole millelgi  püsivat omaolemust. See tähendab, et seda ei ole ka surmal, ka surm on illusoorne."

Vilunud laama oskab ka surnukeha väljanägemise järgi öelda, kas lahkunu on juba vabanenud taassündide ahelast või viibib veel bardos. Kui surnukeha näib ümbritsevat kiirgus ja ta     näib rahulikult magava inimesena, on ta vabanenud ja edasiseks juhendamiseks pole enam vajadust.

Peamine soovitus, mida laama annab, on kaasa minna ereda valgusega, mitte seda karta, mitmest ilmunud valgusest aga valida alati heledaim. Ohtlikest olukordadest, kus ärhvardab kinnistuda mõni madalam taaskehastumise võimalus nii, et sellest pole enam tagasiteed, aitab kohe üle, kui mõelda oma vaimsele õpetajale või mõnele jumalusele.

Põhjalikult kirjeldab raamat, milliste märkide põhjal võid järeldada, kas elad veel aasta, pool aastat, paar kuud või nädala. Kuna sellel pole meie jaoks suuremat praktilist väärtust, libiseme sellest üle, tuues vaid ühe näite:

Sulge silmad ja vajuta sõrmedega kergelt silmamunadele. Näed väikesi keerlevaid valgusringe. Kui need puuduvad vasaku silma alumisest piirkonnast, tähendab see, et sured kuue kuu pärast.

Surma silmipimestavalt ere valgus ilmub kõigile ja kohe, kuid selle kestus varieerub suuresti: neile, kes on elanud oma elu väga maiselt ja teinud palju halbu tegusid, võib see olla vaid hetkeline välgatus, millest ei saagi kinni haarata, teiste jaoks aga palju kestvam.

Laama räägib:

- Oo budaloomuseline laps (nimetab surnu nime), see mida kutsutakse surmaks, on sinu jaoks nüüd kätte jõudnud. Jäta kõik maised mõtted ja keskendu soovile saavutada valgustatus. Kui näed enda ees eredat valgust, ära kohku sellest, vaid tunne see ära kui oma budaloomus, mis on ülim reaalsus ise: ülipeen ja selge, särav ja kiirgav. Sellega võib kaasneda ka piksemürina sarnaseid hääli, ära karda neidki, ka see on sinu algse loomuse osa. Sul on nüüd mentaalkeha, seda ei saa miski kahjustada, oled nüüd teispool surma. Kui sa aga kardad ja võõrastad neid valgusi ja helisid, on su osaks jätkata eksistentsitsüklites kondamist.

Oo budaloomuseline laps, kohe esimesel päeval ilmub sulle helesinises valguses buda Vairotshana, kes istub oma troonil, hoides süles kaaslannat. Tema ja ta kaaslanna südamest kiirgab puhast helesinist valgust sinu südamesse. Samal ajal jõuab su südamesse ka tuimem valge valgus jumalate maailmast. Ära karda säravat helesinist valgust, vaid mõtle:

See on Vairotshana kaastunde väljendus ja ma võtan selles varjupaiga. – Ära mine kaasa tuhmima valge valgusega, sest kui sa seda teed, leiad sa end jumalate maailmast, kus võid nautida küll kaua aega ülemaiseid naudinguid, kuid ikkagi oled sidunud enda kuue olelusvaldkonnaga.

Teisel päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub sulle eredas valges valguses buda Akshobja-Vadžrasattva  kaaslanna ja kaaskonnaga. Tema ja ta kaaslanna südamest väljuvad eredad kiired puudutavad sinu südant. Samal ajal ilmub sulle ka tumedam suitsune valgus põrgusfäärist. Ära karda esimese sära, vaid mõtle: „See on Vadžrasattva kaastunne, leian varjupaiga selles.“ Ära mingil juhul mine kaasa tuhmima suitsuse valgusega.

Kui surnu ei tundud ära esmast sisemist sära, ilmub talle teine sisemine sära.

Kui surnu ei suutnud lahkuda taaskehatuste tsüklist kahes esimeses staadiumis, jõuab käte kolmas, mis kujutabki endast bardot, unenäolist sündmuste virrvarri, mis on palju kirevam, muutuvam ja mitmekülgsem kui meie maine elu, üha tulvil suuri võimalusi ja ohte. Ohte ei ole küll selles mõttes, et keegi või miski võiks bardos viibijale viga teha – isegi kui ta näiliselt tükkideks lõigatakse, ta ei sure. Oht on selles, et ta võib pahaaimamatult sattuda mingisse halba taassündi, kust pole enam tagasiteed. Üks kindlamaid viise seda ohtu vältida on säilitada täieliku rahu: ei karda midagi,  ei klammerdu ihas millegi külge ega jälesta midagi, ja juhindub ülevaist tunnetest, näeb oma vaimset õpetajat kaaslannaga, kujustab meditatsioonijumalusi ja budasid.

Laama räägib:

- Mõtle oma meditatsioonijumalusele, kuid ära kujusta teda materiaalse kehana, vaid särakujuna. Nüüd, kolmandal päeval, ilmub sulle kollases valguses buda Ratnasambhava kaaslannaga ja nende südamest kiirgub eredat valgust sinu südamesse. Samal ajal ilmub ka tuhmisinine inimeste maailma valgus. Ära karda esimese sära, vaid mõtle: „See on Ratnasambhava kaastunne, leian varjupaiga selles.“

Neljandal päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub sulle punases hiilguses buda Amitabha kaaslannaga ja nende südamest kiirgub erepunast valgust, mis puudutab sinu südant. Samal ajal ilmub ka tuhmkollane valgus näljaste vaimude maailmast. Ära karda seda erepunast kiirgust, vaid mõtle:“ See on buda Amithaba kaastunne, leian varjupaiga selles.“ Ära mingil juhul võta omaks tuhkollast valgust!

Viiendal päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub sulle ererohelises valguses buda Amoghasiddhi kaaslannaga. Nende südameist kiirgab ererohelist valgust, mis puudutab sinu südant. Samal ajal ilmub tuhmpunane valgus pooljumalate (deemonite) maailmast, mis kätkeb endas kadedust ja kisklemist.  Ära mingil juhul sellega kaasa mine!

Kuuendal päeval räägib laama:

- Viiel eelmiel päeval on sulle ilmunud viie budaperekonna esindajad koos oma kaslannade ja kaaskonnaga, kuid sa oled kohkunud nende särast ja viibid üha bardos. Nüüd ilmuvad nad sulle kõik koos. Mine kaasa nende särava valgusega, ära eelista tuhmimaid valgusi!

Seitsmenal päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub viies säravpuhtas valguses loendamatu  hulk daakasid ja daakineid, et saata ja juhtida sind. Ära karda nende sära ja hiilgust! Samal ajal ilmub loomariigist ka tuhmroheline valgus, ära mingil juhul mine kaasa sellega!

Kaheksanadal päeval räägib laama:

- Seitsmel eelmisel päeval ilmusid sulle rahumeeled jumalused, kuna sa aga ei läinud kaasa ühegagi nendest, hakkavad nüüd ilmuma raevukad. Ehkki nad näevad välja kohutavad, on nemadki sisimas valgustatud olendid, seepärast ära karda neid. Nüüd algab üks suur kollitamine ja kõik see jätkub ka järgnevatel päevadel, sina aga säilita rahu ja meelekindlus ning pöördu palves oma vaimse õpetaja ja budade poole. Sul pole materiaalset keha, sa oled tühjus ja samuti on need kohutava väljanägemisega ilmumid tühjus, tühjus ei saa kuidagi tühjust kahjustada, nii et ära karda! Mõtle ka raevukatest jumalustest nii: „Nad on mu meditatsioonijumalused, nemadki on tulnud, et aidata mul leida teed bardo ohtude keskel. Kuna oled saavutanud selgeltnägemise, näed sedagi, mis on saanud sinust maha jäänud varast ja võibolla sulle ei meeldi, kuidas seda kasutatakse. Hoidu kõigist sellistest tunnetest, maine elu on nagunii möödas, lase sellest lahti. On juhtunud, et keegi, kes oleks muidu võinud leida hoopis parema taassünni, on langenud allapoole just seetõttu, et teda valdas korraga viha või kiivus või mingi muu negatiivne emotsioon seoes mingite äsjalõppenud elu asjaoludega. Möödunud elu sündmuste torm paiskab sind edasi, su ees on hirmutav kottpimedus, kus kostab hüüdeid: “Löö! Tapa!“ sa püüad põgeneda, kuid korraga on su ees kolm kuristikku: valge, punane ja must, kõik ühtviisi hirmuäratavad. Korduvalt oled püüdnud tulutult taas siseneda oma elutusse kehasse, nüüdseks on see juba lakanud olemast ja ka su mentaalkeha hakkab kaotama eelmise elu kehale iseloomulikku ning muunduma selles suunas, milline näeb välja su järgmine taassünd Sa püüad varju leida sildade all, kaljulõhedes, majades, kuid saad seal rahu vaid üürikeseks ajaks, siis jälle kihutab sind edasi meeletu sündmuste kulg. Kuid ära karda, kõik see on su enda teadvuse peegeldus. Isegi nüüd veel on sul võimalik saada valgustatuks, vältida vajumist uute kannatuste sohu, ehkki selleks antud aeg hakkab lõpule lähenema.

Ära klammerdu enam eelmise elu asjadesse, kuna see võib kergesti luua sideme näljaste vaimude maailmaga ja sa taassünnid seal! Kõik negatiivsed tunded loovad sideme madalamate maailmadega, väldi neid! Mantaalkeha on sul jäänud juba nii nõrgaks, et mõtled hirmuga: „Nüüd pean küll omandama uue keha, ükskõik milline see ka oleks!“ Ära lase sel hirmul end segadusse viia! Üha sagedamini ilmuvad sulle nüüd kuue olelusvaldkonna värvid: tuhmvalge jumlate maailmast, tuhmpunane pooljumalate juurest, tuhm sinine inimeste, tuhm roheline  loomade, tuhm kollane näljaste vaimude juurest ja suitsune pruunikaspunane põrgust.. Selle maailma värv, kuhu su eelmise elu teod sind kõige enam kisuvad, ilmub kõige tugevamana ja su keha hakkab minema seda värvi, millisesse maaailma sa oled sündimas. Veel on võimalus sellest kõigest pääseda. Samasta  see värv oma  lemmikjumalusega, seejärel lase jumalusel sulada välispiiridest sissepoole, kuni jääb vaid tühjus ja sära ning muundu ise selleks. Korda seda üha: kujusta lemmikjumalus, lase tal sulada ja saa ise tekkinud säraks ja tühjuseks.

Kui ka viimati kirjeldatud väga tõhus moodus ei aita, hakkavad bardos viibijale aina sisenduslikumalt ilmuma suguühtes paarid. Kui talle saab osaks taassündida isasena, tunneb ta kiindumust emase ja armukadedust isase vastu, kui emasena, siis vastupidi. Kõige parem on muidugi sündida inimeste maailma, kuna ainult inimene on suuteline valgustatuks saama. Teiseks tuleks valida taassünniks selline maa, kus vaimsed õpetused on au sees. Eksimisvõimalusi on siingi palju: head taassünnivõimalused võivad näida halbadena ja vastupidi. Kui bardos viibija viimasel hetkel enne tuppe sisenemist on siiski jõudnud veendumusele, et ei peaks sinna minema, aitab veel äsja  kirjeldatud meetod (lemmikjumaluse tühjuseks sulatamine ja sellega samastumine). Inimesena taassündimise kohta väidab „Bardo tödöl“ veel seda, et spermatosoidi ja munaraku ühinemisel kogeb bardost lahkuja veel suurt õndsust, seejärel  aga vaibub teadvusetusse, mis kestab nii kaua, kuni ta oma uues kehas saavutab selle taas, mäletamata enam midagi eelnenust..

Laamad loevad surnule „Bardo tödölli“ valjusti ette igaks juhuks 49 päeva jooksul, algul surnukeha kõrval, hijem, pärast matuseid, pole koht enam oluline. Siiski ei suuda kõik bardos viibijad õpetuse järgi teha ja seepärast hakkab laama viimaks andma soovitusi, millist sünnikohta valida:

Kui sul on kalduvus taassündida jumalate maailmas, näed uhkeid paleesid, mis on ehitatud kalliskividest, kui pooljumalate maailmas, siis tõrvikuid ja tulerattaid, kui loomade maailmas, siis pilte metsikust loodusest, kui näljaste vaimude ilma, siis murdunud puutüvesid ja tumedaid esileulatuvaid siluette, kui põrgus, siis musti ja punaseid majasid, tumedaid auke ja musti teid. Ole ettevaatlik, et ükski neist vaatepiltidest ei tunduks sulle põnev ja huvitav. Välja arvatud ehk  jumalate maailm ja inimeste maailm, on kõik ülejäänud väärt, et neisse sattumist igati vältida. Võiks ju mõelda, et kõige toredam oleks taassündida jumalate maailmas. Jah, seal koged tõesti määratu pika aja jooksul ülemaiseid naudinguid, kuid viimaks ikkagi langed tagasi taassündide ringlusse, sellest lõplikult lahkuda valgustatuks saamise läbi on võimalik üksnes iniemste maailmas. Laamad ütlevad vahel naljatamisi, et rikaste lääneriikide inimesed elavad jumalate maailmas..Pooljumalate (neid kujutatakse küll rohkem deemonitena) elu pole enam nii hea. Nende maailmas kasvab soove täitev puu, kuid selle latv koos viljadega ulatub jumalate maailma. Võib siis arvata, mida pooljumalad seoses sellega tunnevad.

Kui tunned, et oled muutunud jõuetuks ja sind lausa tõmbab ühte neist kuuest maailmast, kujusta kiiresti oma lemmikjumalus. Kui vähegi võimalik, püüa sündida silmapaistva vaimse õpetaja lapsena.

Laamade „päevajutlused“ on algtekstis palju pikemad, ma tõin välja nende põhisisu, jättes kõrvale kõik selle, mis lugejale, kes pole budistlikus traditsioonis kodus, jääks nagunii arusaamatuks sõnamulinaks.

Mida on sellest kõigest õppida? Aga seda, et tuleb luua eluajal oma kujutluslik ideaalmaailm, millesse siis surmahetkel lähed, ilma et sul tarvitsekski kogeda kõiki neid bardo pärapoole vintsutusi, mida Bardo tödöl nii kujukalt kirjeldab. Kõige esmasem ja üldisem soovitus, mida võib anda surijale, on see, et ta suunaks endas kõik ülespoole, justkui tõuseks endas üles. Veel parem on, kui ta näeks seal üleval ka valgust ja suunaks kõik endas sinnapoole. Meie kultuuris võib tekitada surijas tõrke, kui soovitame tal suunata oma hinge keskkanalis üles läbi lagipea keskel oleva avause Buda südamesse, kindlasti ei saa aga olla kellegi midagi selle vastu, kui soovitame suunata tal hingekuulikese sel viisil Kristuse südamesse – tähtis on püüda valguse poole.