EREVALGE

Juba ongi tekkinud maailmas selline olukord, et iga tiibeti laama, kui ta pisutki inglise keelt tönkab, leiab vaimse õpetajana väärikat rakendust nii Ameerikas kui Euroopas, leiab seda isegi keelt oskamata, sest  ollakse valmis ka tõlkima, isegi meil, Eestis. Tõsi, need huviliste seltskonnad on kõikjal väikesearvulised, kuid suureneksid kohe, kui tiibetlased  taipaksid loobuda sisseharjunud jurast ja teeksid oma ääretult ulatuslikust, kuid korrastamata ja seetõttu väga erineva tasemega  vaimuvarast  valiku lähtuvalt sellest, mis meid huvitab ja meile sobib. Üks mees, Mantak Chia, sai suurepäraselt hakkama sellega, et tegi midagi taolist hiina energiaõpetustest, mis pole sugugi lihtsamad kui tantrabudistlikud, nüüd aga terve Ameerikas, Euroopas ja Indias tegutsev laamade hulk ei saa  sellega hakkama!.. Aga nad ei taha. Sest neile on mugavam ajada sisseharjunud vagu ja kui me ise sellega nõus oleme – miks nad peaksidki!..  Nii  valitseb ilmselt veel mõnda aega see juba välja kujunenud kentsakas olukord: valdaval enamusel lääne inimestest pole neist  tiibeti õpetajatest sooja ega külma, mingi väike osa aga on valmis neid lausa kummardama ja ilma igasuguse kriitikameeleta vastu  võtma kõik, mida nad pakuvad. Niipea  kui ilmub keegi Mantak Chia sarnane mees, kes teeb tantrabudismist meile samas vaimus kokkuvõtte nagu tema tegi taoismist, annaks see  kogu euroopa kultuurile kohe ühe väga erilise  ja viljastava impulssi.

Mida muud teeb kristlane, süvenedes kirikupingil palvesse, kui et avab end ümbritsevatele energiatele, häälestab end nendega vastavusse, kooskõlla – muidugi võib sel viisil saavuatada oma soovide täitumistki, vähemalt mingil määral, vähemalt vahel, kui aga inimene on energiate tunnetamises andetu või lihtsalt liiga kärsitu ja leiab, et sel viisil ei õnnestu soovitut saada nii kiiresti ja  tõhusalt nagu tema oleks  tahtnud, siis ta teeb järelduse, et Jumalat pole olemas, ju siis surmajärgselt ka midagi paremat pole loota – ta ei tule üldse selle peale, et need kaks ei pruugi omavahel seotud olla - ja nii ta  nimetab end uhkusega ateistiks ning sellest peale tundub üldse kogu usuelu talle mõttetusena. Kurb ja kentsakas. Tiibetlased on energiate tunnetamises palju sügavamale jõudnud kui meie, kuid nad ei nimeta neid ühe kokkuvõtliku sõnaga ”Jumal”. Jumalusi on neil ka ja isegi palju, need on aga ideaalkujud, millega püütakse samastuda, et ka ise seeläbi üleneda. Sellises jumalusekujutluse loomises nähakse  isegi oma tõelise minaga kontakti saamist. Jumalusi kujustatakse enda ette, endasse sulavana, aga  kujustatakse  ka ennast jumalusena. Tegu on meie mõistes tõhusate psühhotehnikatega. Selleks kõigeks on välja töötatud arvutu hulk harjutusi; jumalust tuleb näha vaimusilmas nii selgelt nagu näeme kristallpuhta veega tiigis täiskuu peegeldust, kusjuures  ei eeldata, et ta on olemas – seda probleemi asub budism lahendama euroopa mõtteviisiga võrreldes täiesti ”teisest otsast”, ei püüta tõestada  seda, et jumal on olemas, vaid seda, et kõik, mida me enesestmõistetavalt oma igapäevaelus olemas olevaks peame, on efemeerne, on tegelikult näivus,  meie meelte poolt loodud virtuaalne maailm, millega võrreldes on üks tõeliselt ilus kujutlus jumalusest võrratult olemuslikum ja väärtuslikum – igavikulises mõttes. Kõik, mida me ome meeltega vastu võtame – vormid, helid, lõhnad, maitsed – hobused, härjad, inimesed, majad – ei eksisteeri ju tõeliselt, neil pole oma reaalsust, nad on tekkinud mingeist põhjustest ja kaovad jälle, nad on nagu unenäod või miraažhid. Perekonna loomine on haudade täitmisele asumine,  sünni tulemus on surm. Inimnene pole kunagi oma surmast nii kaugel kui sünnihetkel, iga uue päevaga hakkab ta sellele järjest lähenema ja keegi ei saa selle vastu midagi. Sugulased ja sõbrad ei jää kokku, teadmata on vaid, millal ja millises järjekorras nad lahkuvad. 

Jah, perekonna loomine on haudade täitmisele asumine, kuid enne kui need hauad kord kaevatakse, on võimalusi õnnehetkedeks, on isegi võimalik, et keegi saab valgustatuks... Iga päev pakub rõõmu mingeist kordaminekuist, päris kerge on pidada neid tähtsaiks ja surmale üldse mitte mõelda. Nii tänapäeva eurooplane ju teebki. Kas see siiski on hea? Lõpuks tuleb surm ootamatult ja me pole selleks üldse ette valmistunud. Võiksime surmale siiski mõelda, kuid mitte kui millelegi jubedale ja ebameeldivale, vaid kui kõige põnevamale seiklusele – kas või.. Eks ole mõnigi noor mõelnud, nähes muldvana rauka: temal pole küll enam midagi põnevat ees.. Temal on ees kõige põnevam, täielik muutumine, mis algab sellest, et ilmub surma ere valgus. Olen tundma õppinud kõiki maailma suuri usundeid ja võin kinnitada, et kõik nad räägivad  valguse maailmast, kuhu me läheme. Valgus ei ole üksnes see, millena oleme harjunud seda kujutlema: päikesepaiste või et on valge, sest oleme süüdanud lambi. Kõik loomingulised inimesed, leiutajad, usuinimesed on kogenud valguspuhanguid endas, oma rinnas. Ka see on valgus, ehkki pisut teistsugune kui elektri- või päevavalgus. Surmahetkel ilmuv ere valgus – mida on ju tegelikult näinud väga paljud inimesed, kes on olnud kliinilises surmas, kuid tänu arstiteaduse arengule ellu tagasi toodud, - on olemuslikult sama ja mida enam oleme seda kogenud siin elus, seda parem saab olema meie surmajärgne olu. See võib osaks saada ka teadlasele, kes on olnud endateada ateist, kuid kogenud valguselamusi ”ilusaist valemeist”, küllap ka mõnele vanale kommunistile, kui ta on tõesti järginud parteiprogrammide ilusaid põhimõtteid ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit ning pole usklikke eriti kiusanud – ja hoopis tähtsusetu on see, milliseid pühasid ja ülendavaid kujutlusi on  eluajal vaimusilmas näinud, kas Kristust või Budat... Kristust või Budat? Kujutleme, et keegi on sündinud ja üles kasvanud Pärna tänaval, nüüd aga korraga mingil põhjusel nimetatakse ta kodutänav ümber Õuna tänavaks.  Kas sellest muutub sisuliselt midagi? Ei muutu.  

Ma olen 95% veendunud selles, et valgusküllaste kujutelmade loomine viib surmas Valgusesse. See on väga suur protsent ja võibolla tõuseb minus  veel sajani. Kui hakkasin usuasjust huvituma – ateistlikus nõukogude ülikoolis – oli protsent vast ainult 65. Üsna jõudasti suurenes see siis, kui avastasin, et lisaks lootusele  surmajärgselt midagi paremat saavutada, võib tantrabudistlike jumaluste kujustamine olla ka üks   nauditavamaid tegevusi siin praeguses elus – nii et tasub igal juhul..

Nii on siis täiesti mõeldavad inimesed, kelle jaoks on endakujustatud jumalused  tõelisemad kui miski muu.  Jumalusi, nii rahumeelseid kui raevukaid, on palju,  kaugelt üle saja. Miks nii palju, kas vähemaga ei saa? Küllap isegi saab, piisaks ehk ka ainult kaunist valgest Vadžrasattvast lootosistes ja kaaslannaga süles, kuid omamoodi suurejooneline on seegi, kui oled viimaks suuteline tunnetama igas oma pisimaski kehaosas mõnd jumalusepaari - näiteks südametshakra idapoolses osas Vadžrasattvat ühtes oma kaaslanna Budalotshanaga -  ja tunnetada oma keha terveni jumalate paleena - paleena täis jumalaid. Mina pole selleni jõudnud, kuid aiman, mida see võiks anda..