Vaimuvalgus nr 42

Euroopa kultuuri kaks suurimat mõttekrampi

Euroopa kultuuri kaks suurimat mõttekrampi

 

Euroopa kultuuri kaks suurimat mõttekrampi on usuelu mõttekuse sõltuvusse seadmine Jumala olemasolust – kui ju ometi on maailmas kõrgeltarenenud religioone, kus jumalamõistet isegi ei kasutata! – ja inimese kõige tugevama energia, seksuaalenergia patuseks sugereerimine ja lahutamine vaimulikust eneseteostusest. Viimases on suur osa kirikuisa Augustinusel, kes ütles: “Miski muu ei tõmba mehe vaimu nii tugeva jõuga allapoole kui naise kallistus. “ Täiesti suhtumise küsimus, samahästi võib väita  vastupidist: “Miski muu ei tõmba mehe vaimu nii tugeva jõuga ülespoole kui naise kallistus.” Luuletajad ja tantristid ju teavad seda  – esimestele saab naisest muusa, teistele lausa jumalanna. Augustinust võib siiski ka mõista: ta oli nooruses elanud väga liiderlikku elu, saanud paha haiguse ja siis muidugi polnud enam suuteline nägema seksuaalsuses midagi head.  Andeka kirjamehena on tal olnud euroopa kultuurile suur mõju, kahjuks halb mõju.

 Paavst Aleksander III, kes oli väga vaga mees, lausa anus preestreid, et nad hoiduksid seksist vähemalt kolm päeva enne seda, kui puudutavad missal püha armulaualeiba.

Keskaegsed karistused seksuaalsete pattude eest, mida pihiisad munkadele määrasid, on muljetavaldavad: Spontaanne öine seemnepurse, millele ise kaasa ei aidanud – seitse päeva paastu, kui aitasid, siis kakskümmend päeva, masturbeerimise eest – kolmkümmend päeva. Kurioosseid näiteid selle kohta, kuivõrd tauniv on olnud kiriku suhtumine seksuaalsusse, võiks tuua palju. Kuni 19. sajandi lõpuni rõhutati, et pühapäeval ei tohi seksida. Üks metodistist farmer  läks nii kaugele, et pani oma kuke laupäeva õhtul üksikkongi, et kanala oleks vähemalt pühapäeval patust prii. Tänapäeval on otse uskumatu, kui patusena on kirik kunagi seksi kogenud ja kirjeldanud. Hädavaevu taluti seda soojätkamise vahendina, kuid preester seisis sõna otseses mõttes abieluvoodi kõrval ja jälgis, et mees ja naine ei taotleks mingil moel oma isiklikku naudingut. Ka alasti kehade kogupikkuses kokkupuude polnud lubatud, mehel näiteks oli spetsiaalne pikk särk, mille alaossa oli tehtud suguti jaoks ümmargune auk. Tänapäeva pastorid seda muidugi enam ei nõua ega räägi sedagi, et pühapäeval ei ole sünnis seksida. Kui raskelt läheb aga vabanemine  kollektiivsesse alateadvusse sadestunud tõekspidamistest, näitab kujukalt üks juhtum Jungi praktikast, mille kuulus psühholoog vestis ühes BBC raadiosaates. Tinglikult võiks seda juhtumit nimetada „Naised, kes elavad kuul“. Ühele Jungi naispatsiendile nimelt tundus, et ta  viibib igal ööl kuu peal. Seal elab ta koos teite naistega ühes pinnaaluses koopas. Muidu pole viga, kuid igal ööl laskub nende juurde lohe, kes viib alati ühe naise ära. Jungi patsiendis kasvas otsustavus sellele koletisele julgelt vastu astuda ja  ö e l d a talle, aga kui see ei aita, siis ta noaga tappa. Nii läks ta ühel ööl koopast välja, vastu lohele. See laskuski tema juurde. Kui ta aga avas oma tiivad, nägi naine, et nende vahel oli paradiis. Pruukis vaid seksuaalsusele julgelt vastu astuda  ja osutus, et see pole midagi kohutavat, vaid  – vastupidi – midagi väga meeldivat.

- Kas see naine mõtles, et ta elas kuu peal? – küsis raadioreporter ebakindlalt.

-  Ei ta mõelnud midagi, - kortsutas Jung kulmu, - ta elaski kuu peal, see oli tema  psüühiline reaalsus.

Vapper ja õnnelik naine – suutis vabaneda  euroopa kultuuri kõige suuremast neuroosist..

Kas siis kogu kristlikus traditsioonis ei leidu üldse näiteid seksuaalsuse omaksvõtust ja selle kasutamisest vaimseil eesmärkidel? Siiski-siiski, renessannsiaegne õpetlane Pico della Mirandola rääkis „intellektuaalsest ekstaasist“, millesse võib jõuda sugueluliste naudingute kaudu. Temalt pärineb ka huvitav mõttemäng „sisemisest paleest“, mis on üllatavalt sarnane tantrabudistliku mandala (jumaluse palee) kujustamise tehnikale. Mirandola nimelt kujutles enda kehasse palee, mille ruumid olid tal täpselt ära jagatud ja vaimusilmas ka selgelt nähtud. Ta jättis hästi meelde, kuhu ta oli  midagi paigutanud ja käis aegajalt oma varandusi üle vaatamas ja  üht kui teist võtmas või juurde panemas; eriti ihaldusväärseiks hindas ta erootilisi maale ja kujusid.

 Bernini kuulus skulptuur Pühast Theresast: ihara näoga ingel on kohe-kohe heitmas noole nunna südamesse, naisel aga on näoilme, mille järgi võiks skulptuuri nimeks olla ka „Orgasmihetk“. Avila Püha Theresa luuletuste ja müstiliste tekstide põhjalikum uurimine on toonud sellele kinnitust: naispühak koges  oma kujuteldavas armusuhtes Kristusega tõepoolest orgastilisi seisundeid ja näib ka, et leidis aset materialiseerumise sarnane nähtus, mis on Tiibeti vaimulikus kultuuris üsna tavaline – usklik keskendab oma palvelusobjektile  sel määral oma vaimujõudu, et see saab tema jaoks nähtavaks ja isegi kombatavaks ning võib kõnelda ja ka muul viisl suhelda temaga täiesti  nagu elav inimene.

Ent Püha Theresa on siiski erand ja võib ka öelda, et tal lihtsalt vedas: kergesti oleks võidud ta  ketseriks kuulutada ja tuleriidale saata.

Nüüdseks on seljataha  jäänud aeg, mil teadus järjekindlalt murendas religioossust, nüüd hakkab ta  seda üha enam „taastootma“. Võtame või kvantfüüsika: kõik see aine - mateeria - kaob üldse käest,  jääb vaid energia, saadakse aru, et ka kõik tahked asjad, isegi kivid, on energia, ainult  väga aeglase võnkesagedusega, selline mõiste nagu mateeria osutub väljamõeldiseks, kõik on energiavoog, mis inimese jaoks tähendab peaaegu et virtuaalsust – kõik on püsitu, vaat et ainult näiv, aina muudab oma kuju, on millestki esile kutsutud, ilmub ja kaob, miski pole jääv.  Kuid see ei pea tekitama masendust, sellest on võimalik ka vaimustuda,  sellest  võib isegi valgustatuks saada….

On üks vana sufide lugu. Sultan nõudis  tarkadelt, et need annaksid talle tarkusesõna, mis aitab igas olukorras,  meistrivõtme, mis avab kõik lukud. Targad mõtlesid kaua. Kui sultan ilmutas juba kärsituse märke, ulatas  ülemtark talle medaljoni:

-          Siin sees on need tarkusesõnad, valitseja. Kuid ava see medaljon ainult siis, kui oled tõeliselt väljapääsmatus olukorras. Kui suudad  ka ise hakkama saada, siis ära ava.

Sultan lubas.

Raskeid olukordi kerkis esile  ridamisi, kuid kuidagi sai sultan nendega hakkama ja kuigi kiusatus medaljoni avada oli suur, ei teinud ta seda siiski. Siis sattus ta aga tõesti väljapääsmatusse olukorda. Kaotanud  lahingu, põgenes ta  oma lähimate kaaskondlastega  eest mägedesse. Kogu aeg oli kuulda tagaajajate hobusta kabjaplaginat. Korraga  haigutas ees kuristik. Polnud enam kusagile minna. Sultan avas medaljoni. Selles oli paberitükk sõnadega: “Ka see möödub.” Sultan ei varjanud oma pettumust. Ta oli lootnud midagi enamat. Ent tagaajajate kabjaplagin kaugenes – nad olid valinud teise teeharu. Sultan redutas mõnda aega mägedes. Ta sõbrad kogusid selle ajaga  uue sõjaväe ja tulid teda päästma. Lahing vaenlasega oli edukas ja sultan pöördus võitjana tagasi pealinna. Tänavad ta ees kaeti lilledega. Sultan oli nii õnnelik, et tundis end suurest erutusest surevat, meelemõistus kippus  kaduma. Ta mäletas, et tal on medaljon, mis sisaldab tarkusesõnu, kuid mis oli nende sõnade mõte, seda enam ei teadnud.  Jälle avas sultan medaljoni ja luges: “Ka see möödub.”

 Elame juba ajal, mida võiks nimetada postateistlikuks. Kuid see ei tähenda tagasipöördumist vanade usuelu vormide juurde, vaid hoopis uue religioossuse teket. Jaa, oli ateism, kuid nüüd on see ületatud või siis oleme seda just praegu ületamas. Ka ateism pakkus omal ajal  vabastavaid impulsse. Nietzsche hõikas: Jumal on surnud!…Ja kuulajad said vabaks senisest  kammitsevast ja jäigast jumalakäsitusest. Keegi teine – märksa hiljem – ütles: Jumal oli küll siin, kuid lahkus varakult…  ! Ateism tekkis – ja andis oma värskendava impulsi – mitte sellest, et usuline maailmapilt oleks olnud vale, vaid et  oli küündimatu ja  see küündimatus  hakkas üha enam ilmsiks tulema ning häirima  – kujutlelm Jumalast, kes ei tulnud toime teisiti kui pidi laskma inimestel surmata oma poja. Kaua aega ei suudetud uskuda, et ka teiste tähtede ümber tiirleb planeete, kus võiks olla elu, nüüd leitakse neid järjest juurde ja juba räägime multiversumist, mis tähendab, et kusagil on ka selliseid planeete, kus kõik on täpselt nii nagu meil siin, Maal, veelgi enam – ka selliseid planeete on lõputult palju.  Kõik on mitte väiksem, vaid võrratult suurejoonelisem ristiusu maailmapildist.  Ja targemad luterlasedki on seda kogenud. Nii väitis Paul Tillich, üks XX sajandi väljapaistvamaid teolooge,  et ateistiks võib end täie õigsuega pidada üksnes see, kes arvab, et elu on pinnapealne, kui ta tunnetab  elus ka mingeidki sügavusi, siis ta enam ateist ei ole. Niisama lihtne ongi siis pääseda ateisti nimest! Meie Uku Masing uskus täielikku teistsugususse.  Aeg on omaks võtta kõik parim kogu inmkonna senisest religioossest kogemusest. Tähtis ei ole  usk mingitesse dogmadesse, vaid religioossus kui elutunnetus, ellusuhtumine. Mina ammutan seda meeleldi nii meie vanadest keskaegsetest maakirikutest kui Himaalajat ümbritsevatest budistlikest pühamutest, kus ma tunnen end eriliselt hästi, sest seal on pühapiltideks rituaalühtes jumalad ja jumalannad – parim mõeldav võrdkuju  mehe ja naise, mees- ja naisenergia liitumisele ja ülenemisele!

Kõigi usundite keskse õpetuse võib kokku võtta kolmesõnalisse lausesse: Looge ülevaid kujutlusi!  Võib veel lisada soovituse kaasa minna surmahetkel ilmuva ereda valgusega. Neid asju  on kõige põhjalikumalt ja küllap ka kõige pädevamalt kirjeldatud „Tiibeti surnute raamatus“. Tänapäeval toovad arstid päris paljusid kliinilisest surmast tagasi ellu. Need inimesed on rääkinud, et kogesid tõesti nagu läbi mingi tunneli lendamist ereda valguse poole. Kui surnu ei lähe kaasa selle valgusega, hakkavad ilmuma järjest värvilisemad ja tumedamad valgused, kuni selleni, mis on täies vastavuses ta elatud elule. See toimub automaatselt, kuid meil on siiski võimalik saavutada paremat surmajärgset olu,  kui läheme teadlikult kaasa kõige kirkama valgusega. Kui me ei ole viljelenud eluajal ülevaid kujutlusi, ilmub meile võib-olla mäekõrgune Miki-Hiir või siis tulevad Holliwoody märuli- ja õudusfilmide tegelased – kui nad on tundunud meile vaatamisväärsed ja huvitavad  eluajal.

 

Mõttekramp sees

Millised on tüüpilisemad mõttekrambid? No näiteks mõtleb keegi: Ühtki inimest ei saa usaldada! Kui ta pisut järele mõtleb, peab ta endale tunnistama, et  on  ikka ühte ja teist usaldanud ka ja see on end  õigustanud. Või istub murelik mees hommikul autosse, see ei käivitu ja kohe ta mõtleb: Autoga on alati üks igavene jama!... Talle ei meenu need sajad korrad, kui auto on kohe kenasti paigalt võtnud… Eesti rahva suurim mõttekramp, mis võib meile isegi saatuslikuks saada, tekkis fosforiidisõja ajal. Muidugi tuli seista tollal kaevandamisele  vastu, sest meie poleks  saanud sellest  mimgit  tulu,  meile oleks jäänud vaid lagastatud maa, kuid vabaks saamisel muutus ju olukord kohe ja täielikult: tulu oleksime saanud meie ise ja kaevandanud võimalikult keskkonnasäästlikult. Aga mõttekramp oli sees ja püsib tänini. Eesti on maavarade poolest üks maailma rikkamaid riike: haruldased muldmetallid, uraani nii palju, et sellega võiks käigus hoida miljon aastat kogu maailma tuumajaamu, euroopa parim fosforiit, nüüd veel leiti must savi, millest saab gaasi. Meie aga istume üha puruvaestena selle varandushunniku otsas, oleme  tunnistajakse selliselegi perverssusele, et  eestlannad ei taha enam sünnitada siin eesti lapsi, maa valgub rahvast tühjaks ja on viimaks nii inimhõre, et nii või teistsugustel asjaoludel kaotame selle  võõrastele - lõpuks tõesti veel üritavad mõnd vana eesti talu pidada kurdi mees ja vene naine.

Lahti on lastud hirmujutt, et Rail Baltica eesmärk pole mitte võimaldada minusugustele kultuurihuvilistele mugavalt Lääne-Euroopa metropolides  käimist, vaid maavarade väljavedu Eestist.  Oh oleks see ometi nii!..  Et meie maavarad voolavad välja? Aga raha voolab ju sisse! Kui nii mõnedki meist väiksemad araabiamaad on suutnud oma maavarasid  selliselt turundada, et lõviosa tulust jääb  neile endile, kui isegi  Vene mõjuväljas siplev  Turkmeenia supleb kullas, siis meil euroopa seadusruumis oleks see  ju veel palju lihtsam! Aga ikka on meis tolle maailma viimase koloniaalimpeeriumi päevist  jäänud kartus, et keegi võtab  kõik ära ja me ise ei saa midagi…  Sellisel kartusel ei ole ju praegu mingit alust! Nii kaua kui eksisteerime iseseisva riigina, on selline kartus  absurdne! Midagi sellist võiks juhtuda vaid siis, kui meie poliitikud teeksid erakordselt rumalaid otsusi.

Kui oleksime kohe vabanedes keskendunud oma maavarade kasutusevõtule,  oleks meil juba ammu korralik Tallinn-Tartu manatee - mitte nii, et Tallinnast Koseni sõidad nagu valge inimene, siis aga hakkad vingerdama nagu  vihmauss kitsal ja käänulisel teel - , oleks meil kaVäinasild ja Soome tunnel poole peal, rahvas kõik  omal maal kenasti alles ja rikas, eesti kodakondsuse ja keele prestiiž enneolematus kõrguses;  naudiksime Dubai-sarnast küllust: kodanikupalk? – palun! Emapalk? – muidugi on  iibe tõstmine meil riikliku tähtsusega  töö, olgu see siis ka üks paremini tasustatavaid töid! Isegi  kena restaureeritud mõisahoone luuleklubidele  oleks täiesti mõeldav.

Miks meil seda kõike siis ei ole? Ainult sellepärast, et mõttekramp  jäi  sisse. Mitte eesti elu närutavate reformide, vaid oma maavarade kasutuselevõtu abil oleks meil olnud reaalne võimalus tõusta kiiresti ja kergesti maailma viie rikkama riigi hulka, on praegugi, kui vaid saame lahti mõttekrambist. Targalt tegutsedes võime võtta  nüüd  saatuselt kompensatsiooni: niisama palju sajandeid, kui olime sunnitud olema allasurutud ja alandlik talupojarahvas, võime nüüd olla rikkad ja iseteadvad eestlased. Kui paljust ebameeldivast oleksime võinud juba pääseda, poleks pruukinud tekkidagi sellistel pentsikutel mõistetel nagu laste vaesus või palgavaesus – inimene saab küll palka, kuid on ikka lootusetult vaene… Istume üha  viletsate  ja nõrkadena kurblikult oma varandusehunniku otsas, hoiame seda ei tea kellele – võibolla meie praeguse vaesuse tõttu sündimata jäävatele lastele!.  Ei või unustada sedagi, et kasutamatult seisev varandus võib  mõne naabri kadedaks teha. Tugevate ja rikastena oleksid meil  palju paremad väljavaated hoida ja kaitsta oma vabandust ja  varandust.  Kui mõttetu tundub   praegune parteide jagelemine selle ümber, milliseid makes suurendada ja milliseid vähendada – kust järele anda ja kust tagasi kiskuda. Ei tea, kas maailmas on veel mõni teine riik, kellel on sellised loodusrikkused, aga kes ei suuda aastakümneid oma õnne uskuda. Praegu tundub meie õnn paljudele meist küll niisama usutamatu nagu kunagi Juhan Liivi hüüatus: “Aga ükskord on Eesti riik!” Õnn võib nagu tunduda mõistusevastasena, isegi ebamoraalsena. Näib, et ükski praegune partei ei suuda seda õnne käsitada. Meil on vaja õnneparteid. Kuna meil on  varuks sellised varandused, võiksime laenu võttes kohe praegu oma elujärge parandada. Kui tead, et sul on saada suurem summa, hetkel aga näpud põhjas, siis on isegi SMS laen täiesti õigustatud. Meil ometi ei tarvitse selleni minna  – väikese laenukoormusega Eestile laenataks meeleldi ja soodsatel tingimustel. Teised riigid – kuigi neil pole meie rikastumisväljavaateid -, laenavad  ikkagi, sest  on ju  ilmne, et euro devalveerub  ja summad, millega praegu võiks  üht kui teist toimetada, on siis, kui tagasimaksmise aeg kätte jõuab, üsna tühised ja kerged tasuda. Meie ei laena. Ametlik Brüssel muidugi kiidab, aga koridorivestlustes võib kuulda: No on ikka lollid!...Tuleb välja, et meil on veel teine suur mõttekramp sees – riiklik koonerdamisvajadus.  Ja kohe meenub kolmaski – see, et astmeline tulumaks on väga paha, sest  sellega karistataks edukamaid.  Ühelt soome pankurilt küsiti, kas ta ei tunne vimma selle pärast, et peab palju suuremat maksu maksma kui teised. Mees oli sellisest küsimuseasetusest  üllatunud: “Ei, vastupidi, ma olen uhke selle üle, et võin anda oma riigi heaks suurema panuse.“ Miks siis meie rikkamatelt inimestelt ära võtta võimalus sellist uhkust tunda, sugereerida neile, et see oleks karistamine?

Kas ei tundu, et paarkümmend aastat tagasi alustasime Eesti elu korraldamist kuidagi valest otsast?

Mõttekrambid on väga püsivad.  Psühhiaater ravis inimest, kes pidas end laibaks. Vaatamata arsti kõikidele loogilistele argumentidele, jäi patsiend enda veendumuse juurde. Järku psühhiaatril välgatas ning ta küsis: "Kas laipadel voolab veri ?" Patsient vastas: "Nalja teete ! Loomulikult ei jookse laipadel verd !" Küsinud luba, võttis psühhiaater noa, lõikas väikese lõike patsiendi sõrme ja näitas talle helepunase vere tilkka.  Patsient vaatas oma verist sõrme suure imestusega ja hüüatas siis: "Kurat võtaks, tuleb välja, et ka laibad jooksevad verd !"