Vaimuvalgus nr 31

Esoteerika

Kui avaldasin soovi oma raamatuid müüa, olid esoteerikalaagri korraldajad  nõus tingimusel, et ka räägin laagrilistele midagi. Mis mul selle vastu! Esoteerikamaailm on  kirev ja mitmepalgeline, täiesti erinevate ja isegi vastandlike huvidega inimesed leiavad sellest endale midagi. Alles see oli, kui nägin „Loitsukeldris“, kuidas üks naine küsis ninasõõrmete erutusest värisedes:

- Kas teil on seda tulevate katastroofide raamatut?... – Teema, mis jätab mind täiesti külmaks – kui katastroofid tulevad, küllap  nad siis tulevad, minu asi on püüda enne siin elus end täiel määral välja elada armus, luules, vaimus...   Suurepäraseid võimalusi selleks pakub tantrabudistlike jumaluste kujustamine, kuid mitte tiibeti laamade, vaid india metsikute joogide vaimus, kes ju panidki aluse neile – tänapäeva mõistes – ülitõhusatele psühhotehnikatele. Kujustada end ja oma Muusat Jumalaks ja Jumalannaks ning siis ka kogeda oma suhet jumaliku paari suhtena, millega kaasneb  kehasiseste energiate peenemaks ja ülevamaks muutmine, õieti sellest kõik  algabki...  Väga vähe on  praegu Eestis inimesi, kes mõistaksid, mida see tähendab, rahvale on need jumaluste pildid vaid mingid ebajumalakujud ja  ei vaevuta üldse süvenema – praegusel kireva pealiskaudsuse ajal!..  Võimalus sel teemal inimesi valgustada erutas mind märksa rohkem kui loodetav tulu raamatumüügist.

Ilm vedas alt, ei küll sadanud, kuid oli lõikavalt külm suveõhtu. Määratud ajaks saabus laagrisse  vaid paarkümmend inimest. Raamatuletti uudistama tuli neist ehk vaid kolmandik. Tänapäeval on ju nii, et enamus inimesi ei pea raamatut  enam selliseks kaubaks, mille ostmist tasuks üldse kaaluda. Paar-kolm raamatut sain siiski müüa. Suure hilinemisega tehti esimese loenguga algust väikesel luitunud küla-laululaval. Kuna oli ilmne, et raamatuid vaatama keegi  enam ei tule, läksin minagi esinejat kuulama. Huvi oli ka näha, kes on need kõige vingemad esoteerikahuvilised, kes ebasõbralikku ilma trotsides siiski laagrisse tulid - saan  ka näha, mis neile huvi pakub – saan   näha   esoteerikahuviliste vaieldamatut eliiti. 

Olid tõesti üsna sitked mehed ja naised,  seisid poolringis ümber esineja, kes ka  oli igati nende vääriline – jõuline vanem mees. Kui olin natuke juba teiste selja taga kuulanud, saina ru, et ta jutustab  värvikaid seiku kõikvõimalikest paranähtustest. 

Kusagil oli lehmakari pikali maas, veri ja ajud ära viidud. Ühe naise kõhust olid tulnukad

röövinud uneajal loote, edaspidi magas see naine alati pussnuga voodi all. Hitler ja Eva Braun põgenesid allveelaevaga Argentiinasse, kus nad elasid veel aastakümneid, Berliini jäid nende teisikud. Antarktikas oli fašistidel baas. Hitleril oli aatompomme, ühega neist hävitas ta Atlandil liitlaste konvoi, kuid nähes millise kohutava relvaga on tegemist, loobus selle kasutamisest. (Ei usu.)  Ka kaks Jaapani linnadele heidetud pommi olid Hitleril juba varem valmis tehtud, saksakeelsed kirjad peal. „Estonia“ laskis torpeedoga põhja vene allveelaev, sest  pardal oli kohveraatompomm. Moskva korrusmajad laskis õhku vene eriteenistus, et luua rahva seas soodsat meeleolu Tšetseenia ründamiseks.(Usun.) New Yorgi kaksiktornid hävitasid ameeriklased ise SKAD-rakettidega. (Ei usu.) Obama on juba kaks korda Marsi peal käinud – teleportatsiooni teel. (Ei usu.)

Kuulajad värisesid külmast ja vaimustusest, et saavad sellist rariteetset infot ning lähevad seeläbi ka ise väge täis Midagi oli selles olukorras lausa perfektset, ehkki kuidagi nihestunud moel – selline külm õhtu, sellised kuulajad, selline esineja. Kui kusagil midagi vapustavat juhtub, siis võib kindel olla, et varem või hiljem kerkib  esile  versioon, mille kohaselt kõik oli ikkagi hoopis teisiti ja leidub inimesi, kes sellest endale väge ammutavad – ka omamoodi huvitav psühhotehnika ja ilmselt toimib...

Järgmisena peaksin mina rääkima... Mind haaras paanika: siin, selles õhkkonnas need õrnad ja haprad asjad, millest oleksin tahtnud rääkida – ma ei suuda, sellest ei tule midagi välja. Kuidas ma räägin siin: India jumaluste abil on seksi läbi võimalik valgustatuks saada… Jah, selles lühikeses lauses ongi kõik öeldud ja selle ühe lause saaksin ju siin külmakangestuses ehk ka kuidagi öeldud, kuid mida see annaks!...

 

 Andsin oma abilisele märku, me eemaldusime, panime raamatud kastidesse, kandsime autosse ja – põgenesime. Muidugi tundsin  süümepiinu korraldajate ees. Eelmistel aastatel oli laagris olnud sadu inimesi, ilm lahke... Läbikukkumine muidugi, kuid eks see oli seda ka mulle  – paari raamatu müümiseks ei tasunud ometi nii kaugele sõita.

 

Vaimuvalgus nr 30

Harmoonia võimalikkusest

Vene teatrilavastaja Marat Gatsalov on öelnud:

Inimene on kaotanud selge ettekujutuse iseendast. Kes ta on? Religioon ei toeta enam, perekonna roll ja funktsioon on muutunud, sotsiaalsed tunnused on kadunud.

Kas  asi on tõesti nii hull?.. Mina tunnen end küll  kindlalt ja mugavalt. Ja mind ei toeta mitte üks usk, vaid kõik maailma usundid ning teevad seda väga hästi. Ometi pean enda ümber vaadates tõdema, et paljud nii ei saa või ei ole tulnud selle peale... probleem on tõesti olemas. Sellest annab tunnistust muide ka kogu tänapäeva kunst.

- Tänapäeval ei olegi kunsti, on veiderdamine! – hüüdis Einar Laigna kord ja need tema hingest tulnud sõnad vastavad kahjuks tõele. Kunst hakkas selliseks muutuma Esimese maailmasõja vapustuste järel. Kui ka algul oli ehk ajendiks aus soov osutada  maailma ebardlikkustele, siis nüüdseks on kunst ise kujunenud üheks suurimaks  disharmoonia tekitajaks, samal ajal kui Euroopas on elu juba märksa harmoonilisem kui see on olnud siin kunagi varem. Esimesele tuli  peale küll veel Teine maailmasõda, kuid selle koleduste järel võitis terve mõistus ometi ja teostus Euroopa Liit, ilma milleta oleks riikide vastuolud kindlasti vahepeal kulmineerunud juba õige mitmeks sõjaks, nüüd on aga sõjad Euroopas tõepoolest välistatud. Euroopa Liit on ju selles mõttes lausa ime! Saavutus igatahes! Eurooplaste elujärg on parem kui kunagi varem ja virisemise põhjuseks on vaid psühholoogiline tõik, et kalduvus selleks kasvab niipea kui elu on liiga hea. Sõjad on tänapäeva maailmas võimalikud üksnes väljaspool euroopalikku kultuuriareaali, kusjuures meil tuleks   hoiduda neisse sekkumast, kui see vähegi võimalik. Hiljutise Süüria kriisi päevil tundusid mulle kõige rumalamad ja sõjardlikumad need väliskommentaatorid,  kes rääkisid: Obama kaotab nüüd oma näo, kui ta ei anna Süüriale lööki ja edasi virisesid, et nüüd jääb see asi meie poolt lõputult venima. Võib tõesti olla, et sõjaline sekkumine Süürias oleks viinud ahelreaktsioonina lõpuks veel Kolmanda maailmasõjani... Mis  asja on meil sekkuda sinna kodusõtta, kus kumbki pool pole meile sümpaatne ja kus sekkumine ükskõik kumbal poolel tekitaks  islamimaades meie vastu uut  pimedat viha, mida niigi on üle mõistuse palju! Jääb vaid loota, et meie teadusliktehnilise üleoleku tõttu need rahvad meile ohtlikuks ei saa. Mulle pakkusid lõbu kaadrid ühest dokfilmist, milles araablane püüdis agiteerida neegrit enesetaputerroristiks. Kui kõnekas oli neegri näoilme: Kas sa loll oled või, ma saan ju siis ka ise surma!.. Paras ninanips fanatismile. Muide - olid  Euroopaski kunagi verised ususõjad, tänapäeval on aga isegi raske ette kujutada,  et Merepuiestee omad lähevad Olevistesse pommi panema... Kas see annab tunnistust usu leigusest? Mina olen küll veendunud, et suuremast mõistmisest, arusaamisest, et võib ka teisiti...

Hingelisvaimset harmooniat edendaks meis suuresti see, kui võtaksime kõiki religioone ühtse tervikuna. See on täiesti võimalik. Probleeme tekib vaid selliste uskude puhul, mis väga pealetükkivalt kuulutavad oma ainuõigsust, kuid nendeski on võimalik leida midagi head, islamist näiteks  sufism – suurepärane, üheski teises usus pole sellist ilu ja armastuse ülistust kui sufide luules!. Kõik religioonid räägivad ülevusest, ehkki nimetavad seda erinevalt, väikeste variatsioonidega: pühadus, jumalikkus, õndsus, taevalikkus,Tühjus ülemaises mõttes, millesse on sulanud ülim tarkus ja nauding, valgus, valgustatus. Valgus – see toob meelde gnostikute tõdemuse, et oleme ajutiselt suletud mateeria tumedusse, kuid surres saame tagasi valguse maailma ja siingi, maises elus on, meil rinnas valgusekübemeid, ühel rohkem, teisel vähem ja ülim, mis meile võib osaks saada, on suhtlemine nendega, kelles on neid rohkem. „Tiibeti surnute raamat“ õpetab üksikasjalikult, kuidas peaksime kaasa minema surmahetkel ilmuva ereda valgusega, seda mitte kartma. Või võtame zenbudistliku  satori-mõiste. Valgustushetk. Zenbudistid räägivad: olen seni kogenud paarkümmend suurt satorit ja loendamatu hulga väiksemaid. Mida rohkem inimene satoreid kogeb, seda tõenäolisem on, et kaugel pole ka püsiva valgustatuse seisund ja et surmahetkel lähebki ta Valgusse. Meie keeles on satorile kõige lähem sõna vast ahaa-elamus, ehkki selles jääb vajaka vaimsest-vaimulikust sisust. Selle, mida erinevate religioonide tundma õppimine meile õpetab, võiks kokku võtta nii:

Tähtsam kui miski muu siin elus on  viimistleda endas ülevat vaimuseisundit, kusjuures pole tähtis, milliseid kujutlusi selleks kasutada. Religioonid pakuvad suures valikus valmiskujutelmi, millest saame valida need, mis on meie jaoks kõige kõnekamad. Omavahel vastuolus nad ei ole, täiesti võib kujutleda Kristust, Budat ja Krishnat sammumas kõrvu ja jutlemas. Tähtis ei ole, millised on su pühakujud, tähtis on, et kogeksid pühadust. Einer Laigna rääkis mulle kord, kuidas ta sügaval veneajal näinud Tartu Ülikooli aulas üht jaapanlaste delegatsiooni tegemas sügavaid kummrdusi Lenini marmorbüsti ees. Kagebelased nende ümber ei teadnud, mida  sellest arvata – nii sügavat Lenini austamist polnud nad veel näinud. Tegelikult ei austanudki jaapanlased Leninit, vaid kasutasid ära tema kuju, et kogeda pühaduselamust. Viimasel ajal olevat jaapanis moes korraldada abiellumistseremooniaid vene usu kombe kohaselt, kuna need on hästi värvikad, kuid sellega ei kaasne süvenemist õigeusu teoloogilistesse finessidesse. Kas selles avaldub pealiskaudsus? Vahest on sedagi, kuid mina näen selles ka suurt tarkust, mis viib samuti välja kunagise Lenini kuju ette Tartu Ülikooli aulas.

Usuõpetus meie koolides peaks lähtuma  sellest, et inimkonna religioosne kogemus on ühtne ja tutvustama kõike seda head, mida üks ja teine religioon loonud, õpetama, et nii palve kui mediteerimine on oma olemuselt enda kooskõlla viimine meid läbivate ja ümbritsevate energiatega, nende abil võime saavutada harmoonilise kooskõlla kõiksusega – ja miks mitte – täita seeläbi ka oma soove. Ainult seda ei maksa rõhutada, et Jumal (või Allah) on olemas, küll aga seda, et süvenedes mõnesse meelepärasesse pühassse kujutelma on võimalik jõuda selleni, et see tundub meile reaalsem kui kõik maine; on olnud palju inimesi, kes on tõepoolest suhelnud Jeesuse või Budaga, kuid nad ei peaks mõtlema, et üks või teine on ainumõeldav suhtluspartner, see ei pea tingimata olema ühegi religiooni poolt pakutud pühakuju, selleks võib saada suure armastuse korral ka armastatu või hoopis inimese töö, kui ta näeb selles oma elusihti, missiooni ja jäägitult pühendub sellele. Kaldun arvama, et ka kristlikud teoloogid, kel on olnud sügavaid usulisi kohemusi, teavad seda, et samaväärsed kogemused on võimalikud ka hoopis teistsuguses kujundisüsteemis, kuid varjavad seda kiivalt, ei tunnista seda võibolla endalegi.

Ka selline suhtumine religioonidesse nagu ma seda kirjeldasin võib anda tunde, et religioonid toetavad ja sugugi mitte vähem kui seda tegi varem üks religioon, taas tekib huvi religioosse eneseteostuse vastu ja ka noortele ei tundu usuelu enam millegi vanamoodsa ja iganenuna.

Kahjuks on mu jutt enamikule kristlikest teoloogidest vastukarva, ka Einar Laigna – juba kolmat korda meenub ta mulle – ei silitaks sellise jutu peale mul pead...  Tean vaid üht eesti teoloogi, Toomas Pauli,  kes on välja tulnud mõttega, et polegi nii tähtis, kas pühaduselamused, mida inimene kogeb, on sündinud ristiusu pinnalt, hoopis tähtsam on, et ta neid kogeks. Laigna on kahtlemata koloriitne kuju eesti kultuuris,  ta esinemisi kuulatakse huvi ja kaasaelamisega ja saadakse neist innustust, kuid tema ideaal – keskaegne katoliiklik Tallinn – ei taha ega taha taaselustuda... Kõlapinda pole leidnud ka minu ideed inimkonna religioosses kogemuses ühtse terviku nägemisest, kuid ma ei kahtle, et nende päralt on tulevik. Tegelikult oleks parim, mida kristlikud teoloogid teha võiksid – tulla selles asjas minuga kaasa, see tagaks – nii paradoksaalne kui see ka ei tundu – kristluse säilimise: inimesed, kes hindavad kõike väärtuslikku kõigis usundeis, leiavad nii mõndagi ka kristlusest ja on huvitatud pühakodade elavaina säilimisest. Kõige suurema vaimse impulsi annab luterlus inimestele Jõuluõhtu jumalateenistusel – see on juba kord luterluse eripära, et selleks õhtuks  on loodud kõige kaunimad viisid ja kõige hingeminevamad laulusõnadki. Ei maksa ironisserida, et jõulukogudus ongi üksnes – jõulukogudus, mõelgem veel kord jaapanlastele Lenini kuju ees või pulmatseremooniatel vene õigeusu hiilguses ja säras... Jaapanis on muide täiesti üldine, et osa elus olulisi rituaale tehakse shintoismi, osa budismi vaimus – olenevalt sellest, milline riitus on ühes või teises usus sisenduslikum, „õnnestunum“. Minule on kõigist uskudest kõige loomuomasem tantrabudism ja seda just eriti seepärast, et ta ei suru alla seksuaalsust, vaid on toonud selle pühapiltide- ja kujudena kaunilt pühakodadesse. See meeldib mulle, pakub tõelist rahuldust – miks  peaksin seda salgama. Kindlasti leidub aga ka edaspidi neid, kellele tundub just kristlus kõige omasem ja kes jõuavad selleni, et Kristus saab neile tähtsamaks kõigest muust. Neist saavad siis kristlikud vaimulikud ja nad hoolitsevad kirikute elavana säilimise eest. Kristliku kiriku säilimine elavana on otseses sõltuvuses sellest, kas tekib üldisem huvi kõigi usundite vastu. Võidakse ju küsida: kui ma räägin, et ka inimkonna religioosse kogemuse omaksvõtt tervikuna võib inimest toetada, miks pole seda siis märgata? Aga sellepärast, et neil teemadel ju ei räägita, räägin ainult mina ja võibolla veel mõni üksik, rääkida tuleks sellest aga pidevalt ja igalpool. Selline alaline rääkimine mõjub, mida näitab kas või seegi, et mittemidagiütlevad suured värvilised valimiseelsed plakatid toovad tõepoolest parteidele hääli...

Meie kirikutegelased peaksid ju nägema, et ristiusu seesmiste reservidega ei ole nii või teisti  võimalik esile kutsuda uut vaimset tõusu, ka kõige kaasahaaravam jutlustaja ei saa sellega hakkama: noored ei tule kirikusse. Nende huvi võiks aga äratada tantristlikud seksuaalpraktikad – kui nad saavad teada, et needki võivad olla osa vaimulikust elust - tekib huvi vaimse eneseteostuse vastu.  Üks võimalus – meie kirikul -  oleks haarata kogu inimkonna usueluline kogemus endasse, kuid silmas pidada selle ringkonna üldist konservatiivsust, ei pea ma sellist arengut eriti tõenäoliseks, teine võimalus: jääda küll traditsiooniliseks ristiusuks, kuid suhtuda teistesse usunditesse mitte kui  konkurentidesse, vaid kui kolleegidesse, headesse sõpradesse, abilistesse – mõistes, et vaid kõik koos võivad tagada inimestele elava ja mitmekülgse vaimuliku elu, mille läbi sünnib taas – ehkki juba hoopis teises vormis – kunagist keskaegset Tallinna iseloomustanud tugev vaimsus; samal määral kui vaimulik temaatika täitis tollaste inimeste mõtteid-meeli, täidab see neid siis  jälle, kas või seeläbi, et telekavades asenduvad  praegused üksnes põnevust tagaajavaid filmid ja seriaalid orsekui iseenesest vaimuliku sisuga saadetega nagu neid võib näha india televisioonis. India on alati silma paistnud suure mitmekesisuse poolest, on küll tantra sünnimaa, kuid suur pühamees Ramakrišna sõitles üht oma õpilast vaat et hullemini kui mõni eriti seksivaenulik kirikuisa: „Kas sul ei ole häbi enda pärast! Sul on juba lapsed, aga ikka sa heidad oma naisega ühte! Kas selline loomalikkus ei tekita sinus tõesti viha enda vastu? Kas sa ei vihka end seepärast, et mängid kehaga, mis pole midagi muud kui veri, lima ja mustus?“ Nojah, kui inimene ei tule selle peale, et kehas leidub ka energiaid, mida võib arendada väga peeneiks, nauditavaiks, ülevaiks!.. Mõne muu vaimse saavutuse pärast ma Ramakrišnat siiski hindan. Ta proovis muide järele mitmed usundid, ka islami ja kristluse ning tõdes, et kõik nad töötavad. Kahjuks jäi tantrabudism temast proovimata... Indias on lahkhelisid tekitanud ainult islam, mis ju polegi India algupära, kõik teised usundid pole suhtunud üksteisesse vaenulikult, vaid on moodustanud kokku tugeva vaimse kiirguse, millest elab ja ammutab jõudu ka tänapäeva India. Jõuaksime meiegi kord selleni!

Vaimuvalgus nr 29

Neli tingimust

Kui keegi soovib arendada oma sensitiivivõimeid, on tal kasulik teada, et selleks on vajalik täita neli tingimust, kujundada endas välja neli omadust ja kui need on olemas, siis neid täiustada.

Need neli on: tugev tahe, raudne usk, elav  kujutlusvõime ning seksuaalenergia teadlik kasutamine. Kaks esimest justkui ei vajakski lisaselgitusi, kaks viimast aga küll. Seksuaalenergia on inimese kõige tugevam energia, eluenergia. Kuidagi ei saa sensitiivsed võimed avalduda täiel määral, kui me ei kasuta seda enrgiavaramut, oleme ta umbe ajanud, ei suhtu temasse vajaliku austusega, vaid näeme temas midagi rumalat ja loomalikku, mis tuleks nagu vaimsete asjadega tegelemisel üldse kõrvale jätta, eemale tõrjuda. Miski ei saa olla vääram ja takistavam kui selline mõtteviis. Seksuaalenergia on jõuallikkas, meie mootorikütus. Reljeefne kujutlusvõime, täpne vaimusilmas nägemine on aga oluline seepärast, et energia liigub meie kujutluse järel, seega on võime näha vaimusilmas värvikalt ja täpselt tähtis energia suunamiseks.

Ja veel üks asi: eraldi võttes on kõik need neli üsna tavalised inimomadused. Vaja on nad lahutamatult ühte sulatada. Alles siis, kui ka see on õnnestunud, võivad sensitiivsed võimed avalduda maksimaalselt ja võivad juhtuda sellisedki asjad, mida kõrvaltvataja peab imeks.

Kas sensitiivivõimeid endas saab arendada iga inimene? Kahtlemata. Siin pole erinevust võrreldes mistahes muu alaga: inimesed erinevad küll andekuselt, kuid see, et õppimine ja harjutamine viib edasi, kehtib ühtviisi kõigi puhul. Küsimus võib olla ainult selles, kui kaugele keda viib, kuid kuna sensitiivsed võimed tulevad kasuks igas eluolukorras, on selles mõttes täiesti universaalsed, siis on igal juhul kasulik neid arendada ja võib öelda, et kellel selle vastu huvi tekkis, see on õigel teel.

Vaimuvalgus nr 28

Saladus ?

Ka eestikeelses tõlkes on kättesaadav Rhonda Byrne suurepärane raamat Saladus, millesse on kogutud paljude vaimsete õpetajate juhised, mis kõik viivad välja ühte punkti: kui osakame seada end ühele lainele universumis toimivate energiatega, võime täita mistahes soovi.

John Assaraf:

Minu jaoks on külgetõmbe seaduse kasutamise kõige kergemaks mooduseks kujutleda end magnetiks. Su praegune elu on su varem mõeldud mõtete peegeldus ja su praegused mõtted kujundavad su tulevikku. Sa tõmbad külge seda, millest sa kõige enam mõtled; kui mõtled, et küll on halb, siis veel halvemaks läheb. Enamus inimesi teeb selle vea, et mõtlevad rohkem sellest, mida nad ei taha – ja tõmbavad siis seda endale külge-, mõelda tuleks aga sellest, mida tahetakse.

Külgetõmbe seadus ei tee vahet, kas te peate midagi heaks või halvaks, ta toob teile kätte selle, millega teil on kõige tugevam emotsionaalne side.

Külgetõmbe seadus toimib sama vääramatult nagu gravitatsiooniseadus; kui kukud kusagilt kõrgelt alla, siis pole vahet, kas oled hea või halb inimene.

Lisa Nichols toob kujukalt esile, kuidas inimene mõtleb ja kuidas külgetõmbe seadus sellest aru saab:

-        Ma ei tahaks, et meie laud on juba ära võetud.

-        Ma tahaksin, et meie laud oleks juba ära võetud.

-        Kardan, et töid ja tegemisi koguneb jälle rohke mui ma teha suudan.

-        Ma tahan, et töid ja tegemisi oleks rohkem, kui ma teha suudan.

-        Ma ei taha grippi jääda.

-        Ma tahan grippi jääda.

Bob Proctor:

Külgetõmbe seadus on loomise seadus.

Piibliski on öeldud, et Jumal lõi maailma mõttega.

Inimene mõtleb 64 000 mõtet päevas. Võimatu oleks kõiki neid mõtteid kontrollida. Õnneks on meil tundeid ja tunded suunavad meie mõtteid-kujutlusi. Kui tunned rõõmu, armastust, erutust, tänulikkust, ei saa sul olla samal ajal halbu mõtteid, mis kujundaksid halba tulevikus. Me oleme kui raadiosaatjad – iga meie mõte suundub kõiksusesse ja tõmbab külge sama lainepikkusega energiaid. Mida paremini end tunned, seda enam tõmbad külge kõike seda, mis võimaldab sul end veel paremini tunda. Parim lainesagedus on muidugi armastusel.

Robert Collier:

Mõtle, et see, mida soovid, ongi sul juba olemas, ära tunne end puudustkannatajana, sest siis sa jäädki selleks. Ära muretse.

Kui oled õigel lainele, tuleb kõik hea ise su juurde.aitab ka see, kui kiiniatda endale: Ma olen ootel, ma olen nüüd vastu võtmas kõike head, mis tuleb mu ellu.

David Schirmer:

Kui tahan kusagil linnas parkida, kujustan vaimusilmas vaba koha just seal kus ma seda tahan ja 95% juhtudest leian tõesti eest vaba koha. 5% juhtudest on mul tulnud paar minutit oodata, siis keegi sõidab ära ja ma saan oma auto sinna jätta. Olen teinud nii juba aastaid.

Kui ütled endale, et ees seisab meeldiv kohtumine või meeldiv reis, siis suure tõenäosusega see nii ka on, kui aga kujutled igasuguseid äpardumisvõimalusi, siis midagi halba ka juhtub. Kui soovid, et su sissetulekud suureneksid, ära mõtle, et ostaks seda ja teist, kuid näed, pole võimalik, vaid pigem kujutle, et oled inimene, kelle juurde raha tuleb meeldi. Paljud vaimsete huvidega inimesed suhtuvad rahasse põlglikult ja loomulikult siis ka kannatavad puudust. Raha tulkeb nende juurde, kes suhtuvad temasse hästi, mis ei tähenda sugugi ahnitsemist või koonerdamist. Kas või naljaga pooleks mõtle endast: Ma olen rahamagnet.

Tähtis on ka jälgida, et teod poleks vasturääkivuses soovidega. Üks naine, kes soovis oma ellu ideaalset armusuhet, kujutles küll sageli seda veel tundmatut meest ja märkas siis ühel päeval, et tegelikult on ta oma elu korraldanud nii, et kellegi teisel pole selles ruumi: auto pargib garaaži keskele, riidekapp on pilgeni täis, magada armastab keset voodit. Niipea kui ta hakkas parkima autot sel viisil, et selle kõrval oleks olnud ruumi veel teisele autole, riidekapi tegi tühjemaks ja pool voodit jättis vabaks, kohtas ta varsti oma unelmate meest.

Kõige selle juures tuleb suhtuda endasse ikka hästi, lugupidavalt – kuidas võiksid lkoota, et keegi teine naudib su seltskonda, kui sa seda ise ei tee, kui sul endal on endaga igav!

Kõik eelöeldu peab paika ka haiguste kohta. Pole ehk kerge olla heas tujus ja mõelda positiivselt, kui enesetunne on halb ja kannatad valude käes, kuid ometi on see ainus võimalus raskest haigusest paraneda. Üks mees, kellele arstid olid öelnud, et tal on vähk viimases staadiumis ja ta elab kõige rohkem ehk veel vaid paar kuud, hakkas vaatama lõbusaid filme, aina naeris ja – sai terveks. Ma ei arva, et see oleks olnud kõige targem tegu – pühadusele suunatud mõtted on kindlasti etemad naljast, aga – terveks ta sai.

Ema Tersa ütles:

Ärge mind kutsuge sõjavastasele meeleavaldusele. Kui korraldate rahupooldjate meeleavalduse, siis tulen. 

Ta teadis: millele sa vastu seisad, seda tõmbad jõuliselt ligi.

Robert Collier:

Põhiline külgetõmbeseaduse õppetund on see, et tuleb aina mõelda küllusest, näha küllust, tunda küllust ja uskuda küllusse.

Tundes ja mõeldes kiirgad endast välja energialaineid. Kõik, mida endale soovid, koosneb samuti enrgiast ja sa saad selle siis, kui häälestud samale lainele. Seesmine õnnetunne, rahulolu ja armastus tagab edu.

See kõik ei ole ju mingi saladus, Saladus on Rhonda Byrnel pandud raamatu pealkirjaks üksnes selleks, et asja põnevamaks teha ja mõjub isegi nagu odava nipina. Neid asju on ju räägitud küll ja küll, ka meie Luule Viilma kordas aina:“Jätke muretsemine!“ ja Dr. Viljo Viljasoo räägib, et hakates jõudma linnas kohta, kuhu ta kavatseb oma auto jätta, sõnab: „Palun parkimiskohta!“

Miks siis enamus inimestest, kuigi nad ka seda „saladust“ teavad, seda ikkagi kasuta? Paljude esoteeriliste asjade puhul on nii, et inimene võib ju teada, kuid kuna see teadmine ei äratatemas piisavalt huvi, ei kõneta teda, siis jääb see talle ikkagi saladuseks.

Paluda parkimiskohta – sellega saab vast  igaüks hakkama, aga olulisemate asjade puhul tekib raskusi. Olla pidevalt kõrgendatud meeleolus – see tundub paljudele võimatu, isegi ebaloomulik. Nende meelest peabki see nii olema, et rõõm, kurbus, viha ja võidurõõm vahelduvad – selline on täisvereline elu; räägi siis inimesele, et mõelgu positiivselt – kui ta parajasti just tahab mõnuleda enesehaletsuses, minna sellesse sügavamale ja sügavamale, uskudes et sellest pole halba midagi ja kui ta kord sellest väljub, on ta seda paremini võimeline ka rõõmu tundma. Inimesel, kes nii suhtub, pole  võimalik külgetõmbeseadust kasutada, isegi kui ta on sellest teadlik. Gunnar Aarma armastas öelda, et inimene areneb ainult kannatuste läbi, kui tal aga kannatusi pole, läheb loruks. Kui sai küsitud, kas ta siis tõesti ise ka nii teeb,  siis ta naeratas, et on sellest tasandist üle. Tõepoolest - enamusel inimestest vahelduvad ju pidevalt head ja halvad tujud ja nad peavad seda loomulikuks. Sellisele inimesele ei anna ilmselt palju, kui talle öeldakse, et -  mõelgu positiivselt. Saladust võivad täiel määral mõista ja kasutada need, kes on  võimelised viibima pidevalt ülenenud meeleolus ega koge seda millegi ebaloomulikuna. Asjatult ei tee ma siin vahet – pühamehed ja geeniused. Pühamehed on saavutanud oma kirka meeleseisundi pikaaegse ülendavate kujutluste viljelemisega, geeniustele on see antud – nagu näiteks Rasputinile, kellele nooruses põldu kündes ilmus kord värske mullapinna aurudest Jumalaema ja sellest peale täitusid ta palved. (Kui Rasputin oleks kasvanud budistlikus miljöös, oleks talle ilmunud Buda või mõni rituaalühtes jumalus ja jumalanna ning tulemus oleks olnud täpselt sama.)

Tahan sellega öelda, et külgetõmbe seaduse kasutamiseks tuleb olla pühamees või geenius. Kuna geeniuseks on raske ise hakata, siis – pühamees. Selleks saamine võtab palju aega? Ma arvan, et on ka kiiremaid teid, üks on: tunnetada universumi lõpmatuse suursugusust. Selles on meid takistanud Päikesesüsteemi teatav nigelus: on küll meie suurepärane Maa, kuid see on ka kõik, Veenusel on liiga kuum, Marsil juba liiga külm. Kujutleda vaid, kui elamiskõlblikus tsoonis tiirleks veel paar jurakat planeeti, kuhu meil nüüd oleks võimalik juba oma rakettidega lennata  ja aega võtaks see vaid mõned nädalad või kuud!... Et neid pole, oleme kaldunud arvama, et elu Maal on midagi täiesti ainulaadset ja seda isegi ka kosmilises plaanis. Nüüd, kui üha enam avastatakse teiste tähtede ümber planeete ja maksvusele on pääsenud hüpotees, et universume on lõputult, järeldub sellest, et ka elamiskõlblikke planeete on lõputult, et on isegi planeete, kus kõik on täpselt samuti nagu praegu Meie maal ja et isegi selliseid planeete on lõputult. Selle valguses tundub omaaegsest judaismist pärit Jumalamõiste paratamatult üsna algeline – kõik on palju ülevam, suursugusem. Võime küll arvata, et on, kuid ei näe? Ihusilmaga mitte, kuid tunnetuses võib see nägemine avaneda ja oledki välja pääsenud sellest nõiaringist, et rõõm ja kurbus peavad su elus vahelduma ja oled suuteline kasutama täiel määral külgetõmbe seadust.

Vaimuvalgus nr 27

Kaks teed tantrabudismis

               Neile, kes kasutavad tõhusaid meetodeid,

               saavad elamustest bodhipuu oksad.

                           Mahayana Sutra Lamkara

Viimastel aastatel on hoogustunud tiibeti budismi klassikaliste tekstide tõlkimine inglise keelde. Nüüd on ilmunud Varajase Sakya koolkonna klassikaliste tekstide I köide (Classics of the Early Sakya). See sisaldab enam kui viiesajal leheküljel Sonam Nemo (1142 - 82) teost „Joogitari silm“ (The Yogini`s Eye), mis on olnud juba 800 aastat tiibetlastele üheks põhiliseks sissejuhatuseks tantrasse. Teos kujutab endast sanskritist tõlgitud tantrate lühikirjeldusi; tollal oli käinud Tiibetis juba paarsada aastat elav tõlketöö ja ümber oli pandud juba sadu tantraid, kui mitte tuhandeid. Iseenesest on tantraid tõesti tuhandeid.

Muigama paneb, et kohe algul kinnitab autor: „Ilma Budata pole ka nirvaanat.“ Eks ole, tuttav tuleb ette: Ilma Kristuseta pole lunastust... Kui raske on ikka vanadel usunditel olnud möönda, et ülim religioosne eesmärk on saavutatv ka kuidagi teisiti, mitte ainult nii nagu nende õpetus ette näeb...  Sonam Tsemo auks peab ütlema, et ta tunnustab vähemalt oma traditsiooni sees kaht üsna  erinevat teed munklust ja nö metsikuid joogisid, peab õigeks ja loomulikuks, et igaüks valib vastavalt oma soodumustele.  Esimest teed nimetab ta paramitaks:

„Paramita  tähendab askeetlust, paljude tõotuste andmist ja täitmist, järjepidevat ja vaevanõudvat edasiliikumist vaimse sihi poole, kindla peale väljaminekut. See ei sobi  inimestele, kelle tundeelu on rahutu.. Gugyamantra (nii nimetab Sonam teist teed . – Ü. V.) alustab sellest, et selgitada välja, milline on inimese kõige tugevam emotsioon ja asub siis seda mitte alla suruma, vaid vaatama, kuidas annaks teha maisest ihast midagi ülemaist.“

Eks kõige tugevamad emotsioonid ole seotud meelusega ja ka paramita tee valinud kasutavad erootilist sümboolikat, aga vahel ka tegelikku kaaslannat, kusjuures tsölibaaditõotusest mõtlevad nad siis nii, et see tõotus käis küll suguelu kohta, kuid see, mida nemad teevad, ei ole seks maises mõttes; kui tavaline hirv sööb lilli, saab lilledest sõnnik, kui aga lilli sööb muskushirv, saab lilledest – vähemalt osast – muskus.

Üheks peamiseks erinevuseks Paramita ja Guhjamantra vahel on see, et esimeses ei  kujustata end jumaluseks, teises aga küll. Paramita kohta kasutatakse ka paralleelnimetust „rituaaltantra“:

Ilma jumaluse ekstaasita,

ilma uhkuseta enda kui jumaluse üle

on rituaaltantra.

Hierarhilielt jaotuvad tantrad neljaks:

rituaaltantra on madala mõistmisvõimega inimestele, joogatantra on taibukamatele, kõrgem joogatantra veelgi taibukamatele ja ületamatu joogatantra (anuttarajoogatantra) kõige taibukamatele.

Selgitatakse ka nende  tantrate erinevust:

Rituaaltantras kujustatakse jumalusi väljaspool ennast,  joogatantras kujustatakse ennast jumalusena, kõrgemas joogatantra praktikas saavutatakse ülim ekstaas ühtes teadmanaisega, ületamatus joogatantras ollakse suuteline kogema jumaliku paari ühtenaudingut terviklikult.

Kuigi Sonam peab võimalikuks nii paramita kui guhyamantra teed ja hooti tundub, et ta sümpaatia kaldub rohkem viimase poole:

„Üks ja sama tegevus võib viia mõne inimese põrgusse, teise aga tõsta taevakõrgustesse; kõik oleneb sellest, kuidas tegevust mõtestada, millena seda kogeda.

Kirgede läbi on maailm kütkestatud,

kirgede läbi on võimalik ka vabaneda.

Kõige säravamate vaimude jaoks on mahamuudra (kaaslanna väga peenel kujutluslikul tasemel), keskmiste vaimsete võimetega inimestele dznanamuudra (ka kujutletud kaaslanna), päris tuhmid ei sa aga hakkama ilma karmamuudrata (tegeliku kaaslannata).

No säh sulle!... Tuleb välja, et india mahasiddhad, sellised suured õpetlased nagu Naropa,  kel ka olid tegelikud kaaslannad, olid – tuhmid?!...

Samas jällegi:

Kõigist illusioonidest nagu maagilised trikid, maarohud, vääriskivid jne. on kõikseparemad illusioonid, mis esile kutsutud karmamuudratena tegutsevate naiste poolt. See on nii seepärst, et nende naiste abil võib saada kõige elavamaid kogemusi kolme liiki tunnetustest: ilmumine, arenemine ja saavutamine, mis muidu tulevad esile alles surmas. Niisiis räägivad Ületamatud Joogatantrad, kuidas kasutada kirglikkust vaimseil eesmärkidel, kuidas hoomata 16-aastases kaaslannas kuutteist erinevat Tühjuse varjundit.

Kaks usuteed olid muidugi tuntud juba Indias: suurtes kloosterülikoolides elati loendamatuid mungatõotusi täites, mahasiddhad aga ei tunnistanud mingeid reegleid ja käitusid ettearvamatult. ( Nimetus tuleb kahest sanskritikeelsest sõnast „maha“ – suur – ja „siddhi“ – ülivõime. Siddha on inimene, kes selliseid võimeid omab.) Suurem osa tantristlikest õpetustest pärineb just mahasiddhadelt.

Ülim saladus on Tühjus, mis on ühtlasi Ülima Tarkuse Jumalanna joni, kuna selles peitub kõige hõrkjam nauding.

Loetletakse paljusid tantraid. Suurim tantrate koguarv, mida raamatus kohtab, on: 3 600 000.

Kokkuvõttes võib öelda, et raamat pakub  tantrahuvilisele nii mõndagi ja äratab lootusi, et veel põnevam järg on tulemas – kuivõrd kaanelt võime lugeda: Esimene kõide. Süstematiseerimine ja interpreteerimine.

Vaimuvalgus nr 26

Trükist on tulemas esimene tiibetiaineline romaan

Mai lõpul või juuni algul jõuab kauplustesse Ülev Valderi tiibeti triloogia esimene roman “Tsojell ja Lootosestsündinu”. Pakume siin tutvustuseks lugeda selle eessõna.

Romaane  on meil kirjutanud küll rooma keisritest, küll ristisõdijaist (viimastest miskipärast eriti rohkesti,  juba Ristikivist peale...), nüüd  siis esimene tiibetiaineline... Siiski pole mu eesmärk laiendada eesti romaani geograafilist haardet. Seda suurem on vast lugeja imestus: milleks!?.. nii võõras rahvas, nii  kauge kant... Aga mis on meil tegemist rooma keisri  või kunagi Palestiinas usu nimel tapelnutega – ja ometi  lugejahuvi on olnud... niivõrd kuivõrd.  Peaks seda siis  jaguma    ka  kultuurile, milles kaks nii olulist valdkonda nagu  usu- ja suguelu  on   väga erinevad meile harjumuspärasest,   ei  vastandu, vaid võimenduvad ühtesulamisest  – juba selle poolest võiks huvi olla, et näha, kuidas siis nemad...  Aga  enam veel -  on meilgi   inimesi, kes leiavad just  sellises  ellusuhtumises midagi, mille järele nad on ilma enese teadmata  puudust tundnud... Euroopa kultuuris on juba Dantest ja Petrarcast peale põhjalikku kujutamist leidnud  seksuaalsuse ja hinge liitumise kõik võimalused, pole aga kujunenud vähimatki ettekujust sellest, mis saab võimalikuks, kui liituvad seksuaalsus ja vaim; kuna kirikuisad sugereerisid  keha patuseks, ei saadud isegi  uurima hakata, kuidas kehasisesed energiad – ja eriti kõige tugevam neist, seksuaalenergia -  võimaldavad arendada teadvusseisundeid. Selle kõigege on põhjalikult tegeldud Indias ja Tiibetis.  Kas tõesti pole Euroopas  kirjutatud veel ühtki romaani, mis kujutaks sellistelt eeldustelt lähtuvat armuelu?!

Iga    laama, kui ta pisutki inglise keelt tönkab,  leiab  tänapäeval vaimse õpetajana väärikat rakendust kustahes maailmanurgas,  isegi keelt oskama, sest  ollakse valmis ka tõlkima, isegi meil, Eestis. Need huviliste ringkonnad on  väikesed, kuid suureneksid kohe, kui tiibetlased  teeksid oma vaimuvarast  valiku selle järgi, mis meid  huvitab ja meile sobib. Hiinlane Mantak Chia tegi midagi sellist taoistlikest väeõpetustest, - mis pole sugugi lihtsamad  -,  nüüd aga terve Ameerikas, Euroopas ja Indias tegutsev laamade vägi  ei saa   sellega  hakkama!.. Kuid nad ei taha,  neile on mugavam ajada sisseharjunud vagu ja kui me ise  sellega rahul oleme – miks nad peaksidki!.. Tiibetlased on uhked, et neil on  maailma suurimad pühakirjakogud. Arvatakse, et  pole ka kümmet inimest, kes on suutnud need  läbi lugeda. (Mulle on meelde jäänud, et kaheksa neid siiski olevat - Linnart Mäll  väitis kord nii.) Pigem on kahetsusväärne, et pole tehtud korralikku toimetamistööd – oleks nähtud, et asjatut ballasti ja lausa jampsigi on tohutult. Seda, mis meile korda läheb, on selles üüratus kirjavaras vast ainult 5%.. Isegi tiibeti suurimaid õpetlasi nagu Tsongkhapad või Jamgön Kongtruli lugedes tekib aegajalt tunne, et kirjutatud on raskes joobes: palju seosetut kordamist, mämmutamist, tautoloogiat ja tühja klassifitseerimist. Midagi sellist ilmneb juba tiibeti kirjakeele ülesehituses; mida arvata sellest, kui me õ  saamiseks  ei teeks o kohale väikest kriipsukest, vaid kirjutaksime o ette l-i, taha m-i,  võibolla üles ja alla ka veel midagi – kõiki neid lisatähti ei häälda, nad üksnes osutavad sellele, et  o on õ?...Tiibetlastel pole muidugi kavatsust euroopa keeli selliselt ümber tegema hakata, küll aga painutaksid nad meeleldi selles vaimus meie mõtteviisi. Palju on mul  kogunenud ingliskeelseid tantrabudismi käsitlevaid raamatuid, mille vahele olen poetanud sedeli kirjaga „jahu“ ja kõrvale pannud, nii mõnelgi budistlikul üritusel olen pidanud õhkama: tüütu pudrutamine!..  Jahust ei saagi ju palju muud kui putru... Olen juba ülikooliajast peale tundnud  aegajalt  üsna teravat solvumust sellest, et inimkonnal pole ikka veel   täiuslikku religiooni, mistõttu  paljud inimesed on üldse loobunud selles suunas mõtlemast ja määranud end ilma jääma kõigest suurepärasest, mida  religioossus võib anda. Tõsi,  kõigist usundeist kokku ikka midagi leiab, kuid pole üht ilusat, terviklikku, harmoonilist  usku nö. tänapäevasel tasemel... Kui mõtleme  maailmakirjanduse, kunsti või muusika paremikule – ja kas või vaibapunumiskunstile Pärsias! -, tunneme rahuldust sellest, et miski on tõesti parimal mõeldaval tasemel, religioonide puhul  sellist tunnet ei teki, mistõttu  ongi religioossus muutumas tänapäeva maailmas marginaalseks. Täiesti asjatult süüdistatkase selles tarbimisühiskonda. Oleks meil ideaalne religioon – küll seda tarbitaks! Ristiusu puhul pole selge, kas see hea, et paljud inimesed on saavutanud parema surmajärgse olu usust Kristuse ristisurma lunastavasse toimesse, kaalub ikka üles selle halva, mis sellisel moel saavutatud lunastusega   kaasas käib – pean silmas sellest   johtuvat tõdemust, et elu ongi loomult jõhker ja vägivaldne, isegi Jumal ei tulnud toime teisiti kui oma poega ohverdades. Hoopis ignorantne on seejuures kristlaste väide, et mingit muud võimalust ülima religioosse sihi saavutamiseks ei ole ega saagi olla. Kuidas võib niiviisi väita, kui enne pole eelarvamustevabalt tundma õpitud ka teisi religioone – mitte nii nagu meie vaimulikes kõrgkoolides  võrdleva usuteaduse tundides, kus on juba eelnevalt postuleeritud, et ristiusk on inimkonna suurim usualane saavutus, teisi usundeid vaatame üksnes sellest lähtudes.. (Puudub veel, et hakkaksime vaidlema, kas kristlase lunastus on parem kui budisti valgustatus!) Pole ime, et gnostikuis tekitas ristiusk vastuseisu: nende tunnetuses ei ole liikumapanevaks jõuks  – kosmilises mõttes – jõhkrus ja vägivaldusus, vaid valgus ja õndsus. Ka tantrabudism on samameelt. Hinduismis on üsna kesksel kohal lugu sellest, kuidas Šiva kord koju tulles arvas, et keegi võõras mees on tema naise juures ja lõi niiviisi kogemata oma pojal pea otsast; märgates  eksitust, lõi ta siis pea maha lähedal olnud elevandil ja sobitas selle oma poja kaela otsa. Ka üks jopakas lugu, aga Šiva elevandipeaga poega Ganešat armastatakse Indias väga, temast on saanud hea õnne ja tarkuse kehastus – kujukas näide sellest, et kuigi algselt on tegu  tobedavõitu looga, omandab see maagilise väe niipea, kui paljud inimesed on andnud sellesse oma austust ja andumust. Nii või teisiti tuleb tunnistada, et ideaalset või vähemalt kõrgetasemelist religiooni  meil pole.  Tantrabudismist  võiks  selline  kujuneda, kuid praegu ta ka seda veel kaugeltki ei ole. Kui kõik teised usud võtavad iga uustulnuka meeleldi vastu: tule aga! – ja juhivad ta siis oma  komplekside,  fatalismide ja krutsifikside juurde -, siis see ainus, millel oleks eeldusi  pakkuda vaimustavalt harmoonilist  vaimset arenguteed seksuaalenergia ülendamise läbi, on uustulnuka suhtes  jõngelt tõrges, nõuab kauakestvaid tüütuid eelharjutusi, enne kui on valmis üldse midagi sisulist õpetama... Ilmselt  valitseb  veel mõnda aega   kentsakavõitu olukord: valdaval enamusel lääne inimestest pole  tiibeti laamadest sooja ega külma, mingi väike osa  on aga valmis neid lausa kummardama ja  vastu  võtma kõik, mida nad pakuvad. Niipea  kui ilmub keegi Mantak Chia sarnane mees     ( või naine) , kes teeb tantrabudismist meile samas vaimus kokkuvõtte nagu  hiinlane  tegi taoismist, annaks see   euroopa kultuurile   viljastava impulssi, mille  tähendust on praegu  vast isegi raske  ette kujutada... Budism on ikka võtnud  igas kultuuripiirkonnas    uue kuju – mõelgem või zenile Jaapanis! Tiibeti budismist on meil vaja üle  võtta vaid selle elav sisu, jättes välise vormi kus seda ja teist – see on umbes nagu  üks küünal annab leegi teisele, kusjuures küünlad on väljanägemiselt  erinevad. Selles leegi võtmises me ei võtagi  midagi eriti tiibetlikku, võtame selle, mille nemad kunagi india mahasiddhadelt said. Tundub, et mu unistuste  religiooniks võib  saada tantristlikest ideedest lähtuv uus,  euroopa budism, mis praegu pole veel õieti kujunema hakanudki.

 Kui palju võiks tantrast uusi ideid ammutada  kas või üks euroopa luuletaja -  kõik, mis talle armas, on selles edasi arendatud  ülemaiste mõõtmeteni:  muusa – jumalannaks,  elav kujutlusvõime kujustamisvõimeks, inspiratsioon – valgustatuseks! Rääkimata sellest, et luuletajaid on ikka iseloomustanud kalduvus end lahti kiskuda maistest asjadest; selles   on  nad jäänud enamasti heitlikeks  ning mõjunud kõrvaltvaatajaile halenaljakaina, nüüd aga pakutakse selleks lausa üksikasajadeni välja töötatud õpetusi!... Tantristlikust vaatekohast on kõik see, mis euroopa luuletajale kallis -  muusa, elav kujutlusvõime, inspiratsioon - vaid alged, millest alles võiks  hakata midagi arendama... Hiina haardes ägav Tiibet on vaimses plaanis maailma ainus üliriik: igas korralikus raamatupoes naeratab mõnelt kaanelt vastu Dalai laama ja teda ei valita neljaks aastaks nagu mõnd presidenti, vaid juba neliteist kord on ta tulnud taas ja taas – nüüd  on ta öelnud, et  ei taassünni Hiina Rahvavabariigis, vaid vabaduses... Põhjapoolusel võib ju jääkaane all merepõhjas  olla vene plekitükk, aga lumelõvi möire kostab põhjapooluselt lõunapoolusele.

Mida muud teeb kristlane, süvenedes kirikupingil palvesse, kui  avab end energiatele, häälestab end nendega kooskõlla – muidugi võib sel viisil saavuatada  oma soovide täitumist, vähemalt mingil määral, vähemalt mõnel õnnelikul korral, kui aga inimene on energiate tunnetamises andetu või lihtsalt liiga kärsitu ja leiab, et sel viisil ei õnnestu soovitut saada nii kiiresti ja  tõhusalt nagu tema oleks  tahtnud, teeb ta järelduse, et Jumalat pole olemas, ju siis surmajärgselt ka midagi paremat pole loota – ta ei tule  selle peale, et need  asjad ei pruugi omavahel isegi seotud olla - ja nii ta  nimetab end uhkusega ateistiks ning sellest peale tundub talle kogu usuelu  mõttetusena - niisama lihtne ja rumal see ongi, kurb ja kentsakas. Tiibetlased on energiate tunnetamises  sügavamale jõudnud kui meie, kuid nad ei nimeta neid ühe kokkuvõtliku sõnaga ”Jumal”. Jumalusi on neil ka ja isegi palju, need on aga ideaalkujud, mis projitseeritakse enda ette ja püütakse nendega samastuda, ise seeläbi üleneda, kogeda jumalikkust  –  mis on ühtaegu ka oma tõelise mina avastamine..  Isegi see, kes on surmkindel, et Jumalat ei ole, peaks  möönma, et midagi sellist nagu jumalikkus siiski on, vähemalt võib olla - mõne inimese teadvuses. Jumalusi kujustatakse enda ette, endasse sulavana, aga  kujustatakse  ka ennast jumalusena. Tegu on meie mõistes tõhusate psühhotehnikatega, see  paljudele eurooplastele nii oluline küsimus, kas Jumal on olemas, lihtsalt kaotab selles valguses  mõtte. Muidugi on energiad vähemalt mingis mõttes ka olemas, tähtis on püüda neid tunnetada, häälestada end nendega kooskõlla.  Selleks kõigeks on välja töötatud arvutu hulk harjutusi; jumalust tuleb näha vaimusilmas nii selgelt nagu näeme kristallpuhta veega tiigis täiskuu peegeldust – olemasolu probleemi aga asub budism lahendama meie mõistes  täiesti ”teisest otsast”, ei püüta tõestada, et Jumal on olemas, vaid  et kõik, mida me enesestmõistetavalt olemasolevaks peame, on tegelikult näivus,  meie meelte poolt loodud virtuaalne maailm, mida ei maksaks väga tõsiselt võtta ja millega võrreldes on üks tõeliselt ehe  kujutlus jumalusest igati väärtuslikum. Kõik, mida me oma meeltega vastu võtame – vormid, helid, lõhnad, maitsed – hobused, autod, inimesed, majad – ei eksisteeri ju tõeliselt, neil pole oma reaalsust, nad on tekkinud mingeist põhjustest ja hajuvad jälle, nad on nagu unenäod või miraažid. Perekonna loomine on haudade täitmisele asumine,  sünni lõpptulemus on surm. Inimene pole kunagi oma surmast nii kaugel kui sünnihetkel, iga uue päevaga hakkab ta sellele  lähenema.  Sugulased ja sõbrad ei jää kokku, teadmata on vaid, millal ja millises järjekorras nad lahkuvad. Tänapäeval on teaduski jõudnud tõdemuseni, et roosi punast värvi pole tegelikult olemas, see tekib alles meie silmis. 

Jaa, perekonna loomine on haudade täitmisele asumine, kuid enne kui need hauad kord kaevatakse, on palju võimalusi õnnehetkiks, on võimalik isegi, et keegi saab valgustatuks... Iga päev pakub rõõmu mingeist kordaminekuist, päris kerge on pidada neid tähtsaiks ja surmale üldse mitte mõelda. Nii tarbimisühiskonna inimene  teebki. Lõpuks tuleb siit elust lahkumine ootamatult ja me pole selleks valmis. Võiksime surmale siiski mõelda, kuid mitte kui millelegi jubedale ja ebameeldivale, vaid pigem kui suurimale seiklusele, mis ootab ees... Eks ole mõnigi noor vanainimest nähes mõelnud: temal pole küll enam midagi huvitavat  ees... Temal on  ees – ja võibolla üsna lähedal - see kõige põnevam, see kõige täielikum muutumine, mis algab sellest, et ilmub surma ere valgus – suurim seiklus ootab ees! Kõik  usundid   räägivad  valguse maailmast, kuhu me läheme. Valgus ei ole üksnes see, millena oleme harjunud seda endale teadvustama: päikesepaiste või et on valge, sest oleme süüdanud lambi. Kõik loova ellusuhtumisega  inimesed - kunstirahvas, vaimulikud, aga ka teadlased on kogenud valguspuhanguid endas, oma rinnas. Ka see on valgus, ehkki pisut teistsugune kui elektri- või päevavalgus. Surmahetkel ilmuv ere valgus – mida on ju  näinud ka need inimesed, kes on olnud kliinilises surmas, kuid tänu arstiteaduse saavutustele ellu tagasi toodud, - on olemuslikult sama ja mida enam oleme seda kogenud siin elus, seda parem saab olema meie surmajärgne olu. Midagi  head võib osaks saada ka teadlasele, kes on olnud endateada ateist, kuid kogenud valguselamusi ”ilusaist valemeist”, küllap ka mõnele vanale kommunistile, kui ta on tõesti järginud  kommunismiehitaja moraalikoodeksit ning pole usklikke eriti kiusanud – ja pole oluline, milliseid pühasid ja ülendavaid kujutlusi on  eluajal vaimusilmas nähtud, kas Kristust või Budat või... Leninit. Tõsi, usuasjus midagi tõestada ei saa. Ma olen 99% veendunud selles, et valgusküllaste kujutelmade loomine eluajal viib surmas Valgusesse. See on väga suur protsent ja võib tõusta  veel sajani. Kui hakkasin usuasjust huvituma – ateistlikus nõukogude ülikoolis – oli protsent vast ainult 65. Üsna jõudsasti suurenes see siis, kui avastasin, et lisaks lootusele  surmajärgselt midagi paremat saavutada, võib tantrabudistlike jumaluste kujustamine olla ka ise üks   nauditavamaid tegevusi siin elus,  nii et tasub igal juhul..

Jumalusi, nii rahumeelseid kui raevukaid, on tantrabudismis  palju – sadu, vahest isegi tuhandeid. Kõik nad on erinevate kõrgemate teadvusseisundite võrdkujud. Miks nii palju, kas vähemaga ei saa? Küllap  saaks, piisaks ehk ka ainult kaunist valgest Vadžrasattvast lootosistes, kaaslannaga süles, kuid omamoodi suurejooneline on seegi, kui oled viimaks suuteline tunnetama igas oma pisimaski kehaosas mõnd jumalustepaari - näiteks südametshakra idapoolses osas Vadžrasattvat ühtes kaaslannaga, läänepoolses kedagi teist -  ja tunnetada oma keha  paleena täis jumalusi! Mina pole selleni jõudnud (olen selleks liiga mugav ja kärsitu, pealegi usun teadavat kergemaid viise, kuidas valgustatuks saada), kuid aiman, mida see võiks anda..

Tantristliku vaimsusega kaasneb ka täiesti teistsugune, Euroopas tundmatu armuelu,  suguühtes nähakse eelkõige  mehe ja naise keskkanalite alumiste otste liitmist. Selline määratlus võib tunduda  steriilne ja tundetu, kuid tegelikult on kõik sellest lähtuv väga peen ja nauditav ning  ületab ka ”tundelisuse” poolest  romantilise armastuse. Võib kindlalt väita, et ükski teine õpetus pole jõudnud seksuaalsuses peituvate vaimsete võimaluste tundma õppimises nii kaugele kui tantrabudism. Pean silmas just jumalikke võimalusi; nõiakunst on uurinud pigem seksuaaluse saatanlikke võimalusi, kuigi ka mitte  ainult.  Paraku on  tantraski  ebameeldivat: suur salatsemine  ja õpilase seadmine valiku ette: kas kõik või mitte midagi. Mõlemad on jõnge rumalus, vähemalt tänapäeva  kontekstis. Milleks salatseda!... Ja on palju inimesi, kes ei soovi küll täielikult pühenduda, kuid leiaksid tantrast ideid, mis rikastaks   nende armu- ja vaimuelu - mis siis, et nad oma praeguses elus ei jõua veel lõppsihini, eks järgmistes eludes liiguvad jälle edasi – vähemalt on  algust tehtud ja juba selleski elus  midagi enda jaoks väärtuslikku leitud, ei maksaks kade olla, kuid paraku kipuvad nii laamad kui budoloogid seda olema, ka meil Eestis – nagu umbsed pudelid, mis ei anna midagi välja. Parim, mis neilt võib loota, on   targa näoga arutlemine mõne mõiste üle, mille täpsem määratlus ometi ei anna vaimsele otsijale  suurt midagi. Selle temaatikani, mida mina siin käsitlen,  budoloogid   oma loengutes ei jõua ega kavatsegi jõuda; ei jõua välja selleni, millest mina alustan. Neil on nende akadeemiline staatus ja sellega kaasnevad hüved, milleks neil aidata vaimseid otsijaid – sellise tooni andis eesti budoloogidele kätte juba suur Linnart Mäll.

Mõtlesin, kas  panna  romaani žanrimääratluseks: religioosne romaan. Paljud ei võtaks raamatut kättegi, olles kindlad:  nüüd tuleb midagi vanamoodsat ja moralistlikku. No ei,  määratlus peab  paika, kuid seda juba  hoopis uudses  tähenduses, võibolla isegi harjumatult uudses. Ühes uurimuses jõuti järeldusele, et Eesti on Euroopa Liidu kõige vähem religioosne maa.  Ometi meil paljud mediteerivad, on kaugele jõudnud mõnes joogas või hiina väeõpetuses. Pole võimatu, et  veidi teistsugust uurimismetoodikat kasutades ilmneks, et Eesti on Euroopa kõige religioossem maa... Seda on isegi nagu märgatud, kuid kuidagi nihestunult – kurdetakse, et meil  lokkab ebausk. Leidub meil ka musta-kassi-usklikke, kuid kohatu oleks nimetada ebausklikeks neid, kes tegelevad tõsiselt jooga, tantrabudismi või taoistlike väeõpetustega. See vaimne allhoovus tugevneb üha, kuid ei näi veel kuigi valdav seetõttu, et on  tõrjutud, kultuuriavalikkusest  eemale surutud kui üksikute friikide erahuvi, pisut peenema sõnaga: marginaalne nähtus.  Kirikutegelased võõristavad – neile meeldiks muidugi, kui oleks ikka üks usund, nende oma;  kultuurikorüfeedel, kes ise neist asjust suuremat ei tea, on palju mugavam  askeldada euroopa kultuuri kolmandajärguliste asjadega –  need ei tundu marginaalsetena, vaid  - vastupidi! – võimaldavad  näidata oma suurt eruditsiooni;  eks neid pahanda seegi, et nad on täiesti võimetud vahet tegema, mis mu romaanis on minu enda fantaasia  ja mis toetub tiibeti allikaile.  (Seda viimast on tegelikult palju rohkem kui osatakse  arvata, pea kõik seksuaalsed riitused ja isegi Naropa väide, et tal on olnud kaks tuhat naisõpilast ja kakssada meesõpilast – võib ju tunduda,  et see on  pigem minu mõtteuit... Mis aga puutub uskumusse, et kullasooned tekivad maavärinaist ja et nad  tekivad just  veest, siis nüüd on see teadusliku tõestuse leidnud.   Ja - uskumatu  mulle endalegi!  -  romaanis kirjeldatud kohtades olen pea kõigis  ka ise käinud...).

Uus vaimne allhoovus tugevneb oma tugevnemist  ning küllap tuleb sellest üsna varsti  midagi juba vukaanipurskena esile.   Ei tee ma saladust  sellest, et  ka minu romaanitriloogia eesmärk on saavutada üks selline läbimurre, tuua need teemad  laiema avalikksue ette –  mis varem või hiljem kindlasti   õnnestub, kui mitte minul, siis kellelgi teisel. Seks ainult seksina võib pakkuda küll erutust ja naudingut, kuid mitte sügavat rahuldust  (elukestev armastus võib  olla siin lahenduseks  vaid vähestele – enamsti see lihtsalt ei kesta),  ka usundite stagneerunud vormid ei rahulda.

Lahendus oleks meeluse ja religioossuse sulam, kuna aga euroopa kultuuris on need kaks teineteist nii kaua võõristanud, on  väga raske millegi selleni jõuda ja vaevalt minu silmad seda enam näevad. Mingit liikumist sinnapoole on siiski märgata, mu nooruses oli olukord veel troostitum. Hiljaaegu kirjutasin sel teemal ühe luuletuse.