Esoteerika

Kui avaldasin soovi oma raamatuid müüa, olid esoteerikalaagri korraldajad  nõus tingimusel, et ka räägin laagrilistele midagi. Mis mul selle vastu! Esoteerikamaailm on  kirev ja mitmepalgeline, täiesti erinevate ja isegi vastandlike huvidega inimesed leiavad sellest endale midagi. Alles see oli, kui nägin „Loitsukeldris“, kuidas üks naine küsis ninasõõrmete erutusest värisedes:

- Kas teil on seda tulevate katastroofide raamatut?... – Teema, mis jätab mind täiesti külmaks – kui katastroofid tulevad, küllap  nad siis tulevad, minu asi on püüda enne siin elus end täiel määral välja elada armus, luules, vaimus...   Suurepäraseid võimalusi selleks pakub tantrabudistlike jumaluste kujustamine, kuid mitte tiibeti laamade, vaid india metsikute joogide vaimus, kes ju panidki aluse neile – tänapäeva mõistes – ülitõhusatele psühhotehnikatele. Kujustada end ja oma Muusat Jumalaks ja Jumalannaks ning siis ka kogeda oma suhet jumaliku paari suhtena, millega kaasneb  kehasiseste energiate peenemaks ja ülevamaks muutmine, õieti sellest kõik  algabki...  Väga vähe on  praegu Eestis inimesi, kes mõistaksid, mida see tähendab, rahvale on need jumaluste pildid vaid mingid ebajumalakujud ja  ei vaevuta üldse süvenema – praegusel kireva pealiskaudsuse ajal!..  Võimalus sel teemal inimesi valgustada erutas mind märksa rohkem kui loodetav tulu raamatumüügist.

Ilm vedas alt, ei küll sadanud, kuid oli lõikavalt külm suveõhtu. Määratud ajaks saabus laagrisse  vaid paarkümmend inimest. Raamatuletti uudistama tuli neist ehk vaid kolmandik. Tänapäeval on ju nii, et enamus inimesi ei pea raamatut  enam selliseks kaubaks, mille ostmist tasuks üldse kaaluda. Paar-kolm raamatut sain siiski müüa. Suure hilinemisega tehti esimese loenguga algust väikesel luitunud küla-laululaval. Kuna oli ilmne, et raamatuid vaatama keegi  enam ei tule, läksin minagi esinejat kuulama. Huvi oli ka näha, kes on need kõige vingemad esoteerikahuvilised, kes ebasõbralikku ilma trotsides siiski laagrisse tulid - saan  ka näha, mis neile huvi pakub – saan   näha   esoteerikahuviliste vaieldamatut eliiti. 

Olid tõesti üsna sitked mehed ja naised,  seisid poolringis ümber esineja, kes ka  oli igati nende vääriline – jõuline vanem mees. Kui olin natuke juba teiste selja taga kuulanud, saina ru, et ta jutustab  värvikaid seiku kõikvõimalikest paranähtustest. 

Kusagil oli lehmakari pikali maas, veri ja ajud ära viidud. Ühe naise kõhust olid tulnukad

röövinud uneajal loote, edaspidi magas see naine alati pussnuga voodi all. Hitler ja Eva Braun põgenesid allveelaevaga Argentiinasse, kus nad elasid veel aastakümneid, Berliini jäid nende teisikud. Antarktikas oli fašistidel baas. Hitleril oli aatompomme, ühega neist hävitas ta Atlandil liitlaste konvoi, kuid nähes millise kohutava relvaga on tegemist, loobus selle kasutamisest. (Ei usu.)  Ka kaks Jaapani linnadele heidetud pommi olid Hitleril juba varem valmis tehtud, saksakeelsed kirjad peal. „Estonia“ laskis torpeedoga põhja vene allveelaev, sest  pardal oli kohveraatompomm. Moskva korrusmajad laskis õhku vene eriteenistus, et luua rahva seas soodsat meeleolu Tšetseenia ründamiseks.(Usun.) New Yorgi kaksiktornid hävitasid ameeriklased ise SKAD-rakettidega. (Ei usu.) Obama on juba kaks korda Marsi peal käinud – teleportatsiooni teel. (Ei usu.)

Kuulajad värisesid külmast ja vaimustusest, et saavad sellist rariteetset infot ning lähevad seeläbi ka ise väge täis Midagi oli selles olukorras lausa perfektset, ehkki kuidagi nihestunud moel – selline külm õhtu, sellised kuulajad, selline esineja. Kui kusagil midagi vapustavat juhtub, siis võib kindel olla, et varem või hiljem kerkib  esile  versioon, mille kohaselt kõik oli ikkagi hoopis teisiti ja leidub inimesi, kes sellest endale väge ammutavad – ka omamoodi huvitav psühhotehnika ja ilmselt toimib...

Järgmisena peaksin mina rääkima... Mind haaras paanika: siin, selles õhkkonnas need õrnad ja haprad asjad, millest oleksin tahtnud rääkida – ma ei suuda, sellest ei tule midagi välja. Kuidas ma räägin siin: India jumaluste abil on seksi läbi võimalik valgustatuks saada… Jah, selles lühikeses lauses ongi kõik öeldud ja selle ühe lause saaksin ju siin külmakangestuses ehk ka kuidagi öeldud, kuid mida see annaks!...

 

 Andsin oma abilisele märku, me eemaldusime, panime raamatud kastidesse, kandsime autosse ja – põgenesime. Muidugi tundsin  süümepiinu korraldajate ees. Eelmistel aastatel oli laagris olnud sadu inimesi, ilm lahke... Läbikukkumine muidugi, kuid eks see oli seda ka mulle  – paari raamatu müümiseks ei tasunud ometi nii kaugele sõita.