Vaimuvalgus nr 21

THAMEL, NOVEMBER

Neli ametnikku istuvad kõrvuti leti taga. esimene võtab meie hoolikalt täidetud ankeedid, milles püüdsime piinliku täpsusega vastata küsimustele isegi vanaisa-vanaema kohta, asetab need läbi lugemata virna peale, torkab meie passide vahele kollased lehekesed ja annab edasi kõrval istujale. See lööb lehekese klambriga kinni ja annab jälle edasi, järgmine kasseerib meilt sisse 25$ nepaali viisa raha ja ulatab paberid edasi. Järgmine mees lööb  templid sisse ja heidab passid meie ette letile. Kõik, võime lennujaamahoonest väljuda ja oleme  oma teeneid pakkuvate taksojuhtide meelevallas. Tean, et tuleks küsida: „Kas sul konditsioneer on?“ ja kui mees innukalt jaatab, siis veel: „Kas töötab ka?“ – kuid olen kahest järjestikulisest lennust – üks veel öine - nii väsinud, et ei viitsi, sõnan vaid: „Thamel, Nirvana Garden Hotel,“  ja istume sisse esimese, kõige agressiivsema, mõrtsukanäolise taksojuhi logisevasse masinasse. Kathmandus on vahemaad  lühikesed, võib riskida, Delhis ja Mumbais tuleb küll tingimata leida töötava konditsioneeriga korralik takso, muidu võid peagi kusagil ummikus tolmu- ja bensiinivingu lämbuda.

Räpased majad ja tänavad, juba tahabki tolm ja bensiiniving  hinge matta.  Siis korraga on  vaatepilt aga täielikult muutunud: kahel pool kitsast tänavat kunsti- ja antiigikauplused,  mööda kõnnib palju valgeid inimesi. Olemegi Thamelis. See oaasike kesk räpast suurlinna kujutab endast kaht umbes kilomeetripikkust paralleelset tänavat, mida  omavahel ühendavad paarisajameetrilised tänavajupid, kenad puhtad siseõued ja aiad täis hotelle, restorane, kauplusi. Idüll oleks täielik, kui poleks kõikjal inimeste vahel sebivaid mootorrattaid, taksosid ja jalgrattarikšasid, ent isegi nendega harjub peagi kui  sellele paigale omase kurioosumiga. Siin on ka maailma suurim ja odavaimate hindadega ida-alase ingliskeelse kirjanduse kauplus Pilgrims Bookhouse.

Tõeliselt hämmastav kultuurinähtus on aga – tankakauplused. Selliseid spetsiaalseid poode, kus müüaks üksnes tantrabudistlikke riidemaale, leidub peale Kathmandu veel vaid Tiibeti pealinnas Lhasas.  Algselt tekkisid need ilmselt kohalike elanike ja kloostrite nõudlusest, nüüd saavad oma põhisissetuleku aga kahtlemata juba lääne turistidelt. Kõige rohkem ostetakse mandalaid – need  ringikujulised värvikirevad  peenemustrilised pildid kujutavad endist tantristlike jumaluste paleesid. Lääne tusrist muidugi ei jaga sellest  midagi, kuid ometi kogeb mingit vahetut harmoniseerivat mõju ja – ostab. Muide juba Carl Jung huvitus mandalast kui harmoniseerivast kujundist, uuris neid ja katsus kasutada vaimuhaiguste raviks. Teiseks minevamaks tankamaaližanriks on rituaalses ühtes jumalused. Neidki on kujutatud väga erinevalt, küll nii, et naisjumalus istub meesjumaluse süles ja embab teda, küll seisvas asendis, küll nii, et mõlema keha katavad ehted, küll päris alasti, küll malbeina, küll raevukaina. Muidugi ei tuleks neid vaadata kui pornopilte, vaid tunnetada neis  mees- ja naisenergia erinevaid avaldumisvorme, ent see ei tähenda, et sensuaalsuse peaks neist lausa kõrvale heitma. Nepaali keeles on sellise pildi nimetus budashakti, tiibeti keeles yab jum (isa ja ema).

Et mitte  ostma hakata ja siis oma ostusid  kaasa tassida, otsustasime kohe ette võtta pikema väljasõidu, käia ära hindude pühas Janakpuri linnas,  india eepose „Ramajana“ kangelanna Siita sünnipaigas, kuhu tullakse palverännakule kogu Indiast. Kathmandust on sinna Tallinna ja Tartu maa, kuid et kõigepealt tuleb sõita üle mäeahelike keerlevat teed, kulub sõiduks terve päev. Pooleks päevaks jõudsime alles  mägikuurordisse, mille vaatetornist väidetakse avanevat kõige ilusam vaade Himaalaja peaahelikule. Vaade oli tõesti imeilus: allpool paar-kolm mäeahelikku, iga tagumine järjest ähmasemalt näha, edasi vaid vööt põuavinet ja siis selle kohal peaaegu pooles taevas lumivalge sakiline mäetippudeviirg – ligikaudu  saja kolmekümne  kilomeetri kaugusel.

Seda põldu, mille keskelt olevat kord leitud karusnahal lebav lapsuke Siita, katab nüüd terveni suur valge tempel,

mille  ruumides toimetatakse pidevalt erinevaid vaimulikke talitusi. Kõige sagedamini näeb sellist pilti: valges rüüs preester istub sammaskäigus, tema ees on aset võtnud värvikirevais riideis perekond ja preester nüüd tegeleb nendega: kastab sõrme värvipotti, surub märgi kellegi laubale, teisele annab närida mingi puulehekese, samal ajal loeb mantraid – võime vaid aimata, mis toimub – tervendamine ja psühholoogiline nõustamine ühtaegu.

Janakpuris võõramaalasi peaaegu ei käi, seda ehedam on siin aga hindu linnamiljöö: otse kõnniteeservas vabaõhu-juuksuriäri: habemenoad välguvad, ühel mehel on jäänud põsele veel vaid väike sälk musti juukseid, kohe läheb seegi..

Majadevaheline väike tühi krunt on täitunud prügist, milles tuustivad rõõmsalt üks  must ja üks valge siga, mõlemal kari põrsaid taga.

Palume taksojuhil lihtsalt aeglselt linnas ringi sõita ja pildistame akendest. Lõpuks tuleb mul veel mõte: võiks ära käia kohalikus raudteejaamas. Selgub, et hea mõte. Oleksin ma filmimees, oleksin saanud terve dokumentaalfilmi „Rongi lahkumine Janakpuri jaamast.“ Meie saabudes olid vagunid – roostekarva, ilma aknaklaasideta, mõnedel küll trellid akende ees – juba puupüsti täis. Järjest enam hakkas reisijaid ronima vagunite katustele, isegi veduri peale. Kui siis konduktor näitas viimase vaguni juurest määrdunud rohelist palakat, hakkas rong aeglaselt liikuma. Ikka veel hüpati trepiastmetele, joosti rongile järele, mõned kukkusid, ilmselt eriti viga ei saanud. Sõit üleval vabas õhus  pidi olema poole odavam, kuid ma küll ei usu, et piletikontroll katuseid mööda  käima hakkas ega olnud ka näha, et keegi ennist all oleks vaadanud: jaa, sul on pilet, võid üles ronida...

Tagasi Thamelis, hakkasin juba tõsisemalt kauplustes ringi vaatama. Kui Tiibet on maailma katus, siis Nepaal – pööning. Nüüd, kui hiinlased on Tiibeti välismaalstele täielikult sulgenud, valguvad tiibeti vanavara vood peamiselt Kathmandu antiigikauplustesse.  Eriti oleksin tahtnud seekord leida kahte asja: „lootost“ – see on selline budistlik püha ese, mille enamasti kullatud pronksist õielehed avanevad ja siis on näha keskel  rituaalses ühtes jumal ja jumalnna – ja Vadžrajoogitari luuripatsitest seelikut – mõlemad võrdlemisi haruldased esemed, kuid tõhusa otsimise järel Kathmanduust põhimõtteliselt leitavad. Nii nagu Thameli hiilguseks on tankapoed, nii on Khatmandu sõsarlinna Patani vanalinnas üks teise kõrval loendamatu hulk poekesi, mis kõik müüvad kullatud kujusid. Thamelist on sinna vaid paar kilomeetrit, esmalt tuleb sõita läbi  tolmuse kesklinna, siis üle haisva solgijõe, teiselt kaldalt algabki juba Patan ja peagi oled vanalinnas, mille tolmukarva  telliskivimajade ustest ja akendest säravad vastu kullatud kujud.

„Lootosi“ nägin mitmeid Kathmandu kõige kallimates antiigipoodides kuningapalee esisel Durbar Margil, kuid ükski neist ei meeldinud mulle sedavõrd, et oleksin kallist asja endale igatsenud.. Järgnevad päevad pühendasin kümnete tankapoodide läbi sõelumisele. See on võrdlemisi aega nõudev tegevus, sest kõigepealt rullivad kaupmehed su ees üks teise järel lahti kõige tavalisemaid tankasid, kuni taipavad, et sa tõesti oskad kunsti ja käsitöö vahel vahet teha ning toovad välja juba midagi väärtuslikumat. Olen ka õige suur norija:

„See on padi,  mitte naise rind. Võiks arvata, et teie kunstnikud pole alasti modelli näinud...“

Ma muidugi tean, et mu ees on üks ammu kindlaks kujunenud klišee, mida nüüd aina korratakse ja korratakse ja et algse mõtte poolest pole see mingi sekspilt, ka mitte „ebausujumaluste“ kujutus, vaid energiate piltlik kirjeldus - oskuslike vahendite ja tarkuse ühtumine - , aga kui meie nüüd oleme ostjad, siis arvestagu ka meie maitset: me ei ole sugugi huvitatud tiibeti budismi tähttähelisest järgimisest, vaid oma uue, euroopaliku tantrabudismi kujundamisest india ja tiibeti ainetel. Ma lausa tunnen, et inimesi, kes on selle peale väljas, liigub  Thameli põnevates kauplustes peale minu veel päris palju, ainult et raske on nende kõigiga  siin võluvas segadikus  tuttavaks saada. Thamel on praegu maailmas üks sellsieid paiku nagu on olnud juba pikemat aega näiteks Kalifornia, kus kujuneb aina uusi vaimseid liikumisi: seal sensitiivsus- ja suhtlemistreeningud, aga ka läänelik tantra. Ka kliima poolest on Nepaal eurooplasele ideaalne: novembris, kui meil on see rõskehall hilissügis, on siin meie maikuu parimad päevad: hommik pisut karge, päeval üle kahekümne kraadi sooja ja pilvitu taevas, õhtu taas kargem. Kunagi ei teki küsimust, milline ilm on homme – ikka samasugune. Eestlastele on kujunenud Thamelis oma lemmikhotelliks  puhas, kuid ülimalt tagasihoidlik „Lily“, mille kitsukeses kohvikus saadakse kokku. No nii vaesed me ka enam ei ole... Soovitaksin Nirvana Garden Hotel-i, millel on tõesti väike imeilus aed. Kahene tuba rõdu ja aiavaatega 40$. Huvitavamatest hotellidest võiks veel nimetada pisut kallimat Khatmandu Gest House-i ja tublisti odavamat Garudat, mis on alpinistide lemmikkoht – seintel kõigi nende portreed, kes Everesti vallutanud. Ka meie Rein Sikk vaatab siit vastu. Kõigil nimetatud hotellidel on vahemaad vaid paarsada meetrit.

Nirvana Garden Hotelli aed, milles on tõepoolest midagi nirvaanalikku.

Kui oli selge, et seekord pole lootust leida „lootost“ ja luuripatsitest seelikut – viimasega oleks kaasnenud tollis üksjagu pinevust, sest luuesemete väljaviimine on karmilt keelatud, ehk küll muidu vaadatakse kunstiesemete riigist lahkumisele meie õnneks nii Nepaalis  kui Indias veel läbi sõrmede – keskendusin veelgi enam tankade, eriti yab-yum tankade valikule. Üks suur mustvalge pilt tekitas vastakaid tundeid. Nõustusin küll kohe kaupmehe väitega, et   see on suure meistri töö, kuid avaldasin imestust, et Buda näoilmes ei väljendu nagu üldse valgustatus, vaid pigem tüdimus:  jälle on see naine mulle sülle lennanud...

Kaupmees ei mõistnud mu reakstiooni, kiitis aga ikka suurt kunstnikku. Mida enam  pilti vaatasin, seda vähem see mulle meeldis.

Lõpuks õnnestus mul leida paarteist tankat, milles oli tõesti kunstniku oma fantaasiat, aga samal ajal säilinud ka kujutelma algne usulisfilosoofiline mõte ja üks Padmasambhavat ning ta kaaslannat Jeshe Tsogjelit kujutav kullatud kuju.

Vahel muigan enda üle, et olen tankakaupmees, kes pole müünud ainsatki tankat. Ühe väikese kaupluse jagu on mul neid  juba kogunenud küll. Meil ei ole ju veel tankade järele nõudlust, kui mõni ostakski, siis tahaks väga odavalt saada. Olen nagu see mees, kes kirjutas esimese eestikeelse klaverimängu õpiku ajal, kui ühelgi eestlasel veel klaverit polnud.

Vaimuvalgus nr 20

EREVALGE

Juba ongi tekkinud maailmas selline olukord, et iga tiibeti laama, kui ta pisutki inglise keelt tönkab, leiab vaimse õpetajana väärikat rakendust nii Ameerikas kui Euroopas, leiab seda isegi keelt oskamata, sest  ollakse valmis ka tõlkima, isegi meil, Eestis. Tõsi, need huviliste seltskonnad on kõikjal väikesearvulised, kuid suureneksid kohe, kui tiibetlased  taipaksid loobuda sisseharjunud jurast ja teeksid oma ääretult ulatuslikust, kuid korrastamata ja seetõttu väga erineva tasemega  vaimuvarast  valiku lähtuvalt sellest, mis meid huvitab ja meile sobib. Üks mees, Mantak Chia, sai suurepäraselt hakkama sellega, et tegi midagi taolist hiina energiaõpetustest, mis pole sugugi lihtsamad kui tantrabudistlikud, nüüd aga terve Ameerikas, Euroopas ja Indias tegutsev laamade hulk ei saa  sellega hakkama!.. Aga nad ei taha. Sest neile on mugavam ajada sisseharjunud vagu ja kui me ise sellega nõus oleme – miks nad peaksidki!..  Nii  valitseb ilmselt veel mõnda aega see juba välja kujunenud kentsakas olukord: valdaval enamusel lääne inimestest pole neist  tiibeti õpetajatest sooja ega külma, mingi väike osa aga on valmis neid lausa kummardama ja ilma igasuguse kriitikameeleta vastu  võtma kõik, mida nad pakuvad. Niipea  kui ilmub keegi Mantak Chia sarnane mees, kes teeb tantrabudismist meile samas vaimus kokkuvõtte nagu tema tegi taoismist, annaks see  kogu euroopa kultuurile kohe ühe väga erilise  ja viljastava impulssi.

Mida muud teeb kristlane, süvenedes kirikupingil palvesse, kui et avab end ümbritsevatele energiatele, häälestab end nendega vastavusse, kooskõlla – muidugi võib sel viisil saavuatada oma soovide täitumistki, vähemalt mingil määral, vähemalt vahel, kui aga inimene on energiate tunnetamises andetu või lihtsalt liiga kärsitu ja leiab, et sel viisil ei õnnestu soovitut saada nii kiiresti ja  tõhusalt nagu tema oleks  tahtnud, siis ta teeb järelduse, et Jumalat pole olemas, ju siis surmajärgselt ka midagi paremat pole loota – ta ei tule üldse selle peale, et need kaks ei pruugi omavahel seotud olla - ja nii ta  nimetab end uhkusega ateistiks ning sellest peale tundub üldse kogu usuelu talle mõttetusena. Kurb ja kentsakas. Tiibetlased on energiate tunnetamises palju sügavamale jõudnud kui meie, kuid nad ei nimeta neid ühe kokkuvõtliku sõnaga ”Jumal”. Jumalusi on neil ka ja isegi palju, need on aga ideaalkujud, millega püütakse samastuda, et ka ise seeläbi üleneda. Sellises jumalusekujutluse loomises nähakse  isegi oma tõelise minaga kontakti saamist. Jumalusi kujustatakse enda ette, endasse sulavana, aga  kujustatakse  ka ennast jumalusena. Tegu on meie mõistes tõhusate psühhotehnikatega. Selleks kõigeks on välja töötatud arvutu hulk harjutusi; jumalust tuleb näha vaimusilmas nii selgelt nagu näeme kristallpuhta veega tiigis täiskuu peegeldust, kusjuures  ei eeldata, et ta on olemas – seda probleemi asub budism lahendama euroopa mõtteviisiga võrreldes täiesti ”teisest otsast”, ei püüta tõestada  seda, et jumal on olemas, vaid seda, et kõik, mida me enesestmõistetavalt oma igapäevaelus olemas olevaks peame, on efemeerne, on tegelikult näivus,  meie meelte poolt loodud virtuaalne maailm, millega võrreldes on üks tõeliselt ilus kujutlus jumalusest võrratult olemuslikum ja väärtuslikum – igavikulises mõttes. Kõik, mida me ome meeltega vastu võtame – vormid, helid, lõhnad, maitsed – hobused, härjad, inimesed, majad – ei eksisteeri ju tõeliselt, neil pole oma reaalsust, nad on tekkinud mingeist põhjustest ja kaovad jälle, nad on nagu unenäod või miraažhid. Perekonna loomine on haudade täitmisele asumine,  sünni tulemus on surm. Inimnene pole kunagi oma surmast nii kaugel kui sünnihetkel, iga uue päevaga hakkab ta sellele järjest lähenema ja keegi ei saa selle vastu midagi. Sugulased ja sõbrad ei jää kokku, teadmata on vaid, millal ja millises järjekorras nad lahkuvad. 

Jah, perekonna loomine on haudade täitmisele asumine, kuid enne kui need hauad kord kaevatakse, on võimalusi õnnehetkedeks, on isegi võimalik, et keegi saab valgustatuks... Iga päev pakub rõõmu mingeist kordaminekuist, päris kerge on pidada neid tähtsaiks ja surmale üldse mitte mõelda. Nii tänapäeva eurooplane ju teebki. Kas see siiski on hea? Lõpuks tuleb surm ootamatult ja me pole selleks üldse ette valmistunud. Võiksime surmale siiski mõelda, kuid mitte kui millelegi jubedale ja ebameeldivale, vaid kui kõige põnevamale seiklusele – kas või.. Eks ole mõnigi noor mõelnud, nähes muldvana rauka: temal pole küll enam midagi põnevat ees.. Temal on ees kõige põnevam, täielik muutumine, mis algab sellest, et ilmub surma ere valgus. Olen tundma õppinud kõiki maailma suuri usundeid ja võin kinnitada, et kõik nad räägivad  valguse maailmast, kuhu me läheme. Valgus ei ole üksnes see, millena oleme harjunud seda kujutlema: päikesepaiste või et on valge, sest oleme süüdanud lambi. Kõik loomingulised inimesed, leiutajad, usuinimesed on kogenud valguspuhanguid endas, oma rinnas. Ka see on valgus, ehkki pisut teistsugune kui elektri- või päevavalgus. Surmahetkel ilmuv ere valgus – mida on ju tegelikult näinud väga paljud inimesed, kes on olnud kliinilises surmas, kuid tänu arstiteaduse arengule ellu tagasi toodud, - on olemuslikult sama ja mida enam oleme seda kogenud siin elus, seda parem saab olema meie surmajärgne olu. See võib osaks saada ka teadlasele, kes on olnud endateada ateist, kuid kogenud valguselamusi ”ilusaist valemeist”, küllap ka mõnele vanale kommunistile, kui ta on tõesti järginud parteiprogrammide ilusaid põhimõtteid ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit ning pole usklikke eriti kiusanud – ja hoopis tähtsusetu on see, milliseid pühasid ja ülendavaid kujutlusi on  eluajal vaimusilmas näinud, kas Kristust või Budat... Kristust või Budat? Kujutleme, et keegi on sündinud ja üles kasvanud Pärna tänaval, nüüd aga korraga mingil põhjusel nimetatakse ta kodutänav ümber Õuna tänavaks.  Kas sellest muutub sisuliselt midagi? Ei muutu.  

Ma olen 95% veendunud selles, et valgusküllaste kujutelmade loomine viib surmas Valgusesse. See on väga suur protsent ja võibolla tõuseb minus  veel sajani. Kui hakkasin usuasjust huvituma – ateistlikus nõukogude ülikoolis – oli protsent vast ainult 65. Üsna jõudasti suurenes see siis, kui avastasin, et lisaks lootusele  surmajärgselt midagi paremat saavutada, võib tantrabudistlike jumaluste kujustamine olla ka üks   nauditavamaid tegevusi siin praeguses elus – nii et tasub igal juhul..

Nii on siis täiesti mõeldavad inimesed, kelle jaoks on endakujustatud jumalused  tõelisemad kui miski muu.  Jumalusi, nii rahumeelseid kui raevukaid, on palju,  kaugelt üle saja. Miks nii palju, kas vähemaga ei saa? Küllap isegi saab, piisaks ehk ka ainult kaunist valgest Vadžrasattvast lootosistes ja kaaslannaga süles, kuid omamoodi suurejooneline on seegi, kui oled viimaks suuteline tunnetama igas oma pisimaski kehaosas mõnd jumalusepaari - näiteks südametshakra idapoolses osas Vadžrasattvat ühtes oma kaaslanna Budalotshanaga -  ja tunnetada oma keha terveni jumalate paleena - paleena täis jumalaid. Mina pole selleni jõudnud, kuid aiman, mida see võiks anda..