Suve lõpul veetsime ühe päeva Henn Hundi seltsis Kirna mõisas. Mida seal nägime-kuulsime, sellest järgnevalt:
Vaimseid saavutusi, tervendaja oskusi ja kõike muud, mida nimetatakse sensitiivseteks võimeteks, võib saavutada väga erineval moel. Henn Hunt, kes nüüd, mil Helle Anniko tervis on kahjuks jäänud nõrgemaks, üha enam juhib praktilist igapäevatööd ühes Eesti kõige eripärasemas vaimses keskuses, Kirna mõisas, on saavutanud kirgastumise seikluslikku ja hooti lausa ohtlikku elu elades. Kummatigi leidub ka selles klassikalisi jooga elemente: kui Henn oli Tšukotkal ühes sügavas mahajäetud kaevanduses olnud juba mitu öödpäeva, nii et ajataju kadus - kui siis guru talle viimaks järele tuli, ei tahtnudki ta enam maa peale tõusta – eks see ole võrreldav Gunnar Aarma kogemusega, kui tema raadzajooga õpetaja lasi tal mitu öödpäeva kivikirstus lamada, kusjuures nende vahel säilis telepaatiline side.
Henn on pidanud nõukaajal palju erinevaid ameteid Siberi suurehitustel, kusjuures ka selliseid, mille olemasolust tollases ajakirjanduses sõnakestki ei räägitud, näiteks on ta olnud BAM-il puskariajaja. Ei maksa arvata, et see oli mingi vaikne salatöö. Henn jutustab värvikalt, kuidas ta kord imeläbi ellu jäi, kui ümberringi suured puskarinõud põlema lahvatasid. Kui arutlen, kuidas nende omaaegsete ettevõtmiste kohta oleks õigem öelda, kas sotsialismi või kommunismi suurehitused, ütleb Henn rõhuga:
Need olid m i n u suurehitused. Läbi kõigi nende olen ma sinna jõudnud, kuhu olen. Nii kaua peame raskusi taluma, kuni aru saame, et ise loome neid. Ma läksin kodust ära, sest ma ei tundnud kodutunnet, või täpsemalt: see kodutunne ahistas mind. Läksin otsima seda, millele ma ei olnud pihta saanud: see oli loovus. Olin kinni oma ego piirides. Kõik, mida mulle oli õpetatud lapsest saati, selle sees ma tiirlesin nagu orav rattas. Ema tahtis, et ma ülikooli ära lõpetaksin, juristiks saaksin, aga sealt visati mind välja. Ju ma siis ei tahtnud tegelikult sisemas seda asja õppida. Mul oli liiga palju küsimusi, mille õppejõud ei saanud vastata. Hirm takistas teda, aga minul ei olnud seda hirmu. Praegu ju saab esitada ka intrigeerivaid küsimusi, tollal aga pidin aina kuulma: Me ei saa sellest praegu vestelda, sellest räägime eraldi.
Neid eraldi räälkimisi oli päris mitmeid ja siis lõpuks leiti, et aitab küll, rohkem ei ole mõtet minuga rääkida.
Ma olen kosmopoliit, ma olen universum. Kõiksust vahendan ma kõigile, hommikust õhtuni iga päev siin Kirnas. Igaühel on kaks mina. Meil on aias üks koht, mille nimi võiks olla: iseendaga leppimise koht. Seda kõike ma edastan, mitte ei õpeta. Mina olen vahendaja. Ma ei küsi, kas te ära õppisite. Mis on meie egokarbi piiride taga? See on loovus, see on uudsus, see on miski, mis on olnud meile mõistetamatu. Kui keegi mind teietab, siis ma ütlen: Ära ütle mulle teie, muidu mulle tundub jälle, et mind on ikka veel mitu...
Sulle, rahutule hingele, oleks vahest sobinud geoloogi töö: iga päev ise kohas, ükskord otsid kulda, teinekord naftat...
Lapsepõlves õppisin ära, kuidas palkseina nii teha, et tühemikke ei jää. Selle oskusega oled Siberis tehtud mees.. Üldse olen seal kümneid ameteid pidanud.
Kas puutusid Siberis kokku ka millegi müstilise või maagilisega?
Juhtus sedagi. Mustlased kasutasid oma ennustamistel minu tundlikkust. Kui ma selle ära tabasin ja hakkasin oma osa raha nõudma, siis olid muidugi suhted läbi...
Kas sulle seal mingeid komsomoli või partei autasusid ka osaks langes? Olid ju ikkagi BAM-il...
Minu parteistaaž lõppes õige varakult. Käisin Viljandimaal Peetri algkoolis. Neljanda klassi poisid olid kõik pioneerid, meile, noorematele aga pandi ühel päeval oktoobrilapse tähekesed rinda. Minul uhke tunne, vaatasin ikka koduteel seda säravat märgikest, Volodja pilt keskel.. Kodus ka valmistusin uhkustama, aga kui isa nägi märki mu rinnas, sai nii vihaseks, et haaras pliidi kõrvalt puuhalu, rebis märgi mu rinnast – haak läks katki - ja ütles: Hommepäev annad oma direktorile tagasi ja ütled, et isa ei luba seda kanda.
Siis järgnes muidugi igavene tramburai. Mu isa oli Johannes Varese nim. kolhoosi esimees, üks väheseid parteituid kolhoosiesimehi. Kooli direktor muidugi kaebas parteikomiteesse, aga partei ei saa parteitut kuidagi otseselt karistada, püüti siis põllumajandusministeeriumi kaudu, aga see polnud ka lihtne, sest kolhoosi majanduslikud näitajad olid erakordselt head.
Mis sind siis ikkagi Siberisse ajas, kas puhas seikluslust?
Puhtast seiklushimust ka ei läinud, see oli tung midagi teadvustada, leida midagi sellist, mida ei ole kogenud.
Kas sa ehitustel neid “ideelisi” ka nägid, no kommunismiehitajaid?
Neidki oli, nad hoidsid ehk seda entusiasmi ülal, meie olime nagu liim vahel, mis liitis.
Ma olen mõnikord mõelnud, kuidas selgitada nõukaaja olemust neile, kes pole seda ise kogenud ja olen jõudnud järeldusele, et kõik see seisis koos jõhkrusest ja headusest, mida liitis lollus. Lollus oli arvata, et inimloomus võimaldab ehitada maapealset paradiisi, headus väljendus soovis seda teha, kasutati aga jõhkraid meetodeid, eriti algul, viimastel aegadel, mida tuntakse stagnaaja nime all, kui oli juba täiesti ilmne, et kommunismiehitamisest ei tule midagi välja, taandus kõik juba mingiks pulaks, mis võis kohati isegi päris mõnus olla...
Eks see nii oli küll.
Kord sai sul ka seikluslust otsa?
Eks me tegutseme igapäevarutiini järgi. Kõik meie haigused, kõige väiksemadki, tulevad sajaprotsendiliselt seesmisest vastuolust. Meie teglik olemus paneb meile probleemi ette, siis veel suurema probleemi, nii kaua kuni pannakse juba haigus, algul väiksem haigus – seda teeb meie tegelik olemus, mida me ei ole ära tundnud - siis tuleb suurem haigus, kuni selleni välja, et oleme vähiga voodis ja ei saa enam vanaviisi jätkata. Kui ma jõuan seal voodis äratundmisele, miks olen voodis, et käisin seda teed, mida ei olnud vaja käia; see äratundmine võtab vaid sekundi murdosa, kuid sellest piisab, sellest hetkest alates meie organism ei tooda enam ühtki vähirakku.
Hennu hääl on muutunud eriti sisenduslikuks. Mõistan, et nüüd räägib ta otseselt läbielatust, oma kogemusest. Tean ju, et ta ise tuli Kirnasse vähiga, mis oli juba viimases staadiumis, ometi sai aga terveks ja siis otsustaski jääda ning on nüüd ainus inimene, kes elab mõisas aastaringselt.
Vaikinud hetke, jätkab Henn:
Peame seda imeks: sensitiiv tegi terveks. Ei, inimene tegi seda ise, tõuseb surivoodist üles ja elab veel võibolla kümme aastat, võibolla viiskümmend aastat. S e e on ime – meie äratundmine. Seda ei teki, kui me jäigalt ajame oma joont ja ei võta aega maha. Kõik põhineb liikumisel, mitte sirgjoonelisel, vaid pulsseerival liikumisel. Ma annan seda edasi, mida ma tunnen, mida ma tean. Asjades, milles ma kahtlen, on ego, ainult ego tasandil saame mõelda, kas nii on parem või mitte ja selle kaudu jõuame ummikusse, varem või hiljem. Parem on see asi sinnapaika jätta. Kõik küsivad minult, kuidas ma seda sisehäält kuulan. Tavaliselt me aina mõtleme, kuid mina ütlen: ärge mõelge, unustage mõtlemine! Mõelda saame ainult omandatud teadmiste piirides. Aga mida siis teha, kui mõelda ei tohi? Tuleb hoopis mõtiskleda, jälgida oma mõtet. Kõigis inimestes on olemas lõpmatu tarkus. Ego ütleb: hull peast, sa lähed ju lähtest eemale!... Aga mis juhtub tegelikult: lähed, aurustud, sajad alla ja oledki lähtes tagasi. Kui me need asjad endi jaoks lahti mõtleme, hakkame ju igapäevaseid asju ka nägema samamoodi. Võtke kaustik ja pange kirja kõik, mida te ühe päeva jooksul teete, alates sellest, kuidas te hambaid pesete ja väljakäigus käite. Igale asjale kirjutage taha: miks ma seda teen ja kas seda on võimalik teistmoodi teha. Mida päev pikemaks läheb, seda enam hakkab kooruma välja, et asjad on üksteisega seoses, osa asju aga kaotab oma mõtte. Kaks kolmandikku on mõttetus ja pool on kahjulik. Jätke iga päev kas või kümneks minutiks kõik igapäevamured. Kui ma ütleksin: pooleks tunniks, siis teile võib see tunduda pikk ja võimatu. Laske tulla mõttel, mis tuleb, tavaliselt tuleb mõte, mis on seotud teie kõige suurema probleemiga. Ego kargab kallale ja teeb selle mõtte enda jaoks parajaks, aga ärge laske tal seda teha. See mõte võib vahel väga imelikuks minna, aga las läheb. Ükskord, kui see mõtete ring jõuab tagasi teie tegelikku olemusse, kui te seda vahepeal ei sorkinud, siis tekib t e a d m i n e. Kui teete seda iga päev, regulaarselt, siis mõnel nädala pärast, mõnel mitme nädala pärast hakkavd tulema äratundmised, teadmised: see käib järsku nagu plaks ja see annab sellise jõu teile sisse, et järgmisel korral hakkavad tulema juba suuremad asjad välja. Tänu neile äratundmistele hakkate nägema asju hoopis teistmoodi. Me loome ise oma elu oma mõtetega. Olukorrad korduvad nii kaua, kuni ma ära tunnen, et ma ise kutsun esile olukordi, mitte teised ei tekita neid minu jaoks. Kõik kutsume esile meie ise, mitte keegi teine. Kõik minu ümber on peegelpildid minust endast. Kui me ei pea end indiviidiks, vaid kõiksuseks, siis me saame sellest aru ja hakkame ka vastvalt käituma. See pimedus, mida me endi ees näeme, on meie endi vari. Kardame iseenda varju. Kui teeme kannapöörde, näeme päikest enda ees. Kui aga mõtleme, et esmaspäevast alates hakkan aega maha võtma, siis seda esmaspäeva ei tule, kui aga mõtlen, et kohe, praegusel hetkel, siis küll. Teadmine on vaja teadvustada, me teame tohutult palju, kuid see ei toimi, teadmine on vaja t e a d v u s t a d a.
Inimesed tulevad siin Kirnas mäest üles ja ütlevad: kõik mured jäid maha...
Kirna mõis on sulle vist kõige suurepärasem tööriist, mida üldse võiks ette kujutada.
Jah, on küll.
Inimesi käib siin väga erinevaid...
Kord avastasin aiast kaks hiinlast, kes rääkisid minuga mingit eesti-soome-inglise ja hiina segakeelt, mis minu meelest oligi hiina keel. Nad ostsid ühe 60-sendise infolehe. Millise empaatia ja kaasaelamisega nad tegid mulle näoilmete, käte ja jalgadega selgeks, et tagasi nad ei taha, võingi euromündist 40 senti endale jätta mõisa väljaehitamiseks, et saaks uue katuse panna jne. See oli ülimalt mõnus.
Sulle, rahutule hingele, oleks vahest sobinud geoloogi töö: iga päev ise kohas, ükskord otsid kulda, teinekord naftat...
Lapsepõlves õppisin ära, kuidas palkseina nii teha, et tühemikke ei jää. Selle oskusega oled Siberis tehtud mees.. Üldse olen seal kümneid ameteid pidanud.
Kas puutusid Siberis kokku ka millegi müstilise või maagilisega?
Juhtus sedagi. Mustlased kasutasid oma ennustamistel minu tundlikkust. Kui ma selle ära tabasin ja hakkasin oma osa raha nõudma, siis olid muidugi suhted läbi...
Kas sulle seal mingeid komsomoli või partei autasusid ka osaks langes? Olid ju ikkagi BAM-il...
Minu parteistaaž lõppes õige varakult. Käisin Viljandimaal Peetri algkoolis. Neljanda klassi poisid olid kõik pioneerid, meile, noorematele aga pandi ühel päeval oktoobrilapse tähekesed rinda. Minul uhke tunne, vaatasin ikka koduteel seda säravat märgikest, Volodja pilt keskel.. Kodus ka valmistusin uhkustama, aga kui isa nägi märki mu rinnas, sai nii vihaseks, et haaras pliidi kõrvalt puuhalu, rebis märgi mu rinnast – haak läks katki - ja ütles: Hommepäev annad oma direktorile tagasi ja ütled, et isa ei luba seda kanda.
Siis järgnes muidugi igavene tramburai. Mu isa oli Johannes Varese nim. kolhoosi esimees, üks väheseid parteituid kolhoosiesimehi. Kooli direktor muidugi kaebas parteikomiteesse, aga partei ei saa parteitut kuidagi otseselt karistada, püüti siis põllumajandusministeeriumi kaudu, aga see polnud ka lihtne, sest kolhoosi majanduslikud näitajad olid erakordselt head.
Mis sind siis ikkagi Siberisse ajas, kas puhas seikluslust?
Puhtast seiklushimust ka ei läinud, see oli tung midagi teadvustada, leida midagi sellist, mida ei ole kogenud.
Kas sa ehitustel neid “ideelisi” ka nägid, no kommunismiehitajaid?
Neidki oli, nad hoidsid ehk seda entusiasmi ülal, meie olime nagu liim vahel, mis liitis.
Ma olen mõnikord mõelnud, kuidas selgitada nõukaaja olemust neile, kes pole seda ise kogenud ja olen jõudnud järeldusele, et kõik see seisis koos jõhkrusest ja headusest, mida liitis lollus. Lollus oli arvata, et inimloomus võimaldab ehitada maapealset paradiisi, headus väljendus soovis seda teha, kasutati aga jõhkraid meetodeid, eriti algul, viimastel aegadel, mida tuntakse stagnaaja nime all, kui oli juba täiesti ilmne, et kommunismiehitamisest ei tule midagi välja, taandus kõik juba mingiks pulaks, mis võis kohati isegi päris mõnus olla...
Eks see nii oli küll.
Kord sai sul ka seikluslust otsa?
Eks me tegutseme igapäevarutiini järgi. Kõik meie haigused, kõige väiksemadki, tulevad sajaprotsendiliselt seesmisest vastuolust. Meie teglik olemus paneb meile probleemi ette, siis veel suurema probleemi, nii kaua kuni pannakse juba haigus, algul väiksem haigus – seda teeb meie tegelik olemus, mida me ei ole ära tundnud - siis tuleb suurem haigus, kuni selleni välja, et oleme vähiga voodis ja ei saa enam vanaviisi jätkata. Kui ma jõuan seal voodis äratundmisele, miks olen voodis, et käisin seda teed, mida ei olnud vaja käia; see äratundmine võtab vaid sekundi murdosa, kuid sellest piisab, sellest hetkest alates meie organism ei tooda enam ühtki vähirakku.
Hennu hääl on muutunud eriti sisenduslikuks. Mõistan, et nüüd räägib ta otseselt läbielatust, oma kogemusest. Tean ju, et ta ise tuli Kirnasse vähiga, mis oli juba viimases staadiumis, ometi sai aga terveks ja siis otsustaski jääda ning on nüüd ainus inimene, kes elab mõisas aastaringselt.
Vaikinud hetke, jätkab Henn:
Peame seda imeks: sensitiiv tegi terveks. Ei, inimene tegi seda ise, tõuseb surivoodist üles ja elab veel võibolla kümme aastat, võibolla viiskümmend aastat. S e e on ime – meie äratundmine. Seda ei teki, kui me jäigalt ajame oma joont ja ei võta aega maha. Kõik põhineb liikumisel, mitte sirgjoonelisel, vaid pulsseerival liikumisel. Ma annan seda edasi, mida ma tunnen, mida ma tean. Asjades, milles ma kahtlen, on ego, ainult ego tasandil saame mõelda, kas nii on parem või mitte ja selle kaudu jõuame ummikusse, varem või hiljem. Parem on see asi sinnapaika jätta. Kõik küsivad minult, kuidas ma seda sisehäält kuulan. Tavaliselt me aina mõtleme, kuid mina ütlen: ärge mõelge, unustage mõtlemine! Mõelda saame ainult omandatud teadmiste piirides. Aga mida siis teha, kui mõelda ei tohi? Tuleb hoopis mõtiskleda, jälgida oma mõtet. Kõigis inimestes on olemas lõpmatu tarkus. Ego ütleb: hull peast, sa lähed ju lähtest eemale!... Aga mis juhtub tegelikult: lähed, aurustud, sajad alla ja oledki lähtes tagasi. Kui me need asjad endi jaoks lahti mõtleme, hakkame ju igapäevaseid asju ka nägema samamoodi. Võtke kaustik ja pange kirja kõik, mida te ühe päeva jooksul teete, alates sellest, kuidas te hambaid pesete ja väljakäigus käite. Igale asjale kirjutage taha: miks ma seda teen ja kas seda on võimalik teistmoodi teha. Mida päev pikemaks läheb, seda enam hakkab kooruma välja, et asjad on üksteisega seoses, osa asju aga kaotab oma mõtte. Kaks kolmandikku on mõttetus ja pool on kahjulik. Jätke iga päev kas või kümneks minutiks kõik igapäevamured. Kui ma ütleksin: pooleks tunniks, siis teile võib see tunduda pikk ja võimatu. Laske tulla mõttel, mis tuleb, tavaliselt tuleb mõte, mis on seotud teie kõige suurema probleemiga. Ego kargab kallale ja teeb selle mõtte enda jaoks parajaks, aga ärge laske tal seda teha. See mõte võib vahel väga imelikuks minna, aga las läheb. Ükskord, kui see mõtete ring jõuab tagasi teie tegelikku olemusse, kui te seda vahepeal ei sorkinud, siis tekib t e a d m i n e. Kui teete seda iga päev, regulaarselt, siis mõnel nädala pärast, mõnel mitme nädala pärast hakkavd tulema äratundmised, teadmised: see käib järsku nagu plaks ja see annab sellise jõu teile sisse, et järgmisel korral hakkavad tulema juba suuremad asjad välja. Tänu neile äratundmistele hakkate nägema asju hoopis teistmoodi. Me loome ise oma elu oma mõtetega. Olukorrad korduvad nii kaua, kuni ma ära tunnen, et ma ise kutsun esile olukordi, mitte teised ei tekita neid minu jaoks. Kõik kutsume esile meie ise, mitte keegi teine. Kõik minu ümber on peegelpildid minust endast. Kui me ei pea end indiviidiks, vaid kõiksuseks, siis me saame sellest aru ja hakkame ka vastvalt käituma. See pimedus, mida me endi ees näeme, on meie endi vari. Kardame iseenda varju. Kui teeme kannapöörde, näeme päikest enda ees. Kui aga mõtleme, et esmaspäevast alates hakkan aega maha võtma, siis seda esmaspäeva ei tule, kui aga mõtlen, et kohe, praegusel hetkel, siis küll. Teadmine on vaja teadvustada, me teame tohutult palju, kuid see ei toimi, teadmine on vaja t e a d v u s t a d a.
Inimesed tulevad siin Kirnas mäest üles ja ütlevad: kõik mured jäid maha...
Kirna mõis on sulle vist kõige suurepärasem tööriist, mida üldse võiks ette kujutada.
Jah, on küll.
Inimesi käib siin väga erinevaid...
Kord avastasin aiast kaks hiinlast, kes rääkisid minuga mingit eesti-soome-inglise ja hiina segakeelt, mis minu meelest oligi hiina keel. Nad ostsid ühe 60-sendise infolehe. Millise empaatia ja kaasaelamisega nad tegid mulle näoilmete, käte ja jalgadega selgeks, et tagasi nad ei taha, võingi euromündist 40 senti endale jätta mõisa väljaehitamiseks, et saaks uue katuse panna jne. See oli ülimalt mõnus.
Kui mõne varasema kõneluse põhjal, mis on keskendunud rohkem Hennu seiklusrikkale elule, olen võrrelnud teda Kerouaci biitnikutega, siis nüüd hakkan nägema temas üha enam zen-meistrit. Ühest küljest olid noorpõlveseiklused eksirännakud, mis aina takistasid millegi tõelisema juurde jõudmist ja viisid lõpuks välja füüsilise haiguseni, teisalt olid aga siiski ka vajalikud – Henn ei kahetse neid sugugi ja igatseb tagasi Siberisse. Millise kaasaelamisega meenutab ta oma Baikali-kogemust: Kui suudad ületada külmatunde, saad järvega üheks... minu o l e m u s oli see vesi.
Kes soovivad endale Kirna-kogemust, on teretulnud, kuid eelnevalt palutakse oma tulekust teatada Hennule tel. 53891111 või Hellele tel. 56478299.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar