Mis on tantra ?

Tantra on üldnimetus, millega märgitakse kõiki neid vaimseid õpetusi, mis kasutavad seksuaalsust, seksuaalenergiat. Neid õpetusi on väga erinevaid, pole ühte õiget tantrat. On budistlik tantra, on hinduistlik, on tänapäeva Ameerikas kujunenud new age tantra.

Seksuaalsusel on kolm erinevat võimalust, valdkonda, dimensiooni või tähendust: soojätkamine, nauding ja sakraalerootika. See viimane võib olla raskestimõistetav, sest meie kultuuris ta samahästi kui puudub, mis ongi kahtlemata euroopa kultuuri suurim puudus. Kunagi oli sakraalerootika Euroopas täiesti olemas: Venuse templid, preestrinnad – osati näha ja hinnata ka seksuaalsuse vaimseid ja vaimulikke võimalusi...

Seksuaalsus väljendub tuhandes eri kujus, olles plastiline kui vesi, mis  võtab kergesti selle anuma kuju, millesse ta valatakse; nii võib seksuaalsus tõusta kõige ülevamate poeesia ja vaimuliku elu kõrgusteni, aga – eriti, kui ta on takistatud – saada ka  ajendiks sadistlikele tegudele. Kõige üldisema jaotuse kohaselt võib seksuaalsus olla oma väljendumisviisilt tormakas või meeliskluslik. Tormakas meelus on rohkem omane Läänemaailmale, mis küll ei tähenda, et  oleks  tundmatu Idas, kust võib leida äärmuslikkugi tormakust – suguühe jooksul või koguni ratsahobusel. Pigem võiks öelda, et meditatiivne seksuaalsus on läänes vähetuntud ja täielikult välja arenemata. Muidugi on ka Läänes  ikka olnud  armastajapaare, kes pole oma ühetes rabelevad ja rapsakad, vaid  kogevad suguühet intiimseima lähedusena, võimalusena vahendada teineteisele oma olemust ja kui veel kõrgelennulisemalt mõelda ja öelda, siis ka hinge.. On ju enesestmõistetav, et selle juurde ei sobi rabelemine, vaid kaemuslikkus, seesmine kuulatamine, tunnetamine, isegi kehasiseste energiavoogude tajumine.. Kuid selline suhtumine on Läänemaailmas siiski pigem erandlik kui üldlevinud. Mõtlesin läbi kogu euroopa ja ameerika kirjanduse, aga ei meenunud ühestki romaanist head meditatiivse seksuaalsuse kujutust, samal ajal kui tormakaid „seksikohti“ tuleb kohe meelde, ainuüksi Lawrence´i ja  Milleri loomingust võiks neid noppida terve hulga..

Kui india sadamalinnade bordellidesse hakkas jõudma valgeid mehi, panid sealsed prostituudid imeks nende käitumist ja nimetasid omavahelistes kõnelustes euroopa meremehi pilkavalt kukkedeks: naised olid harjunud, et  omamaa mehed, hindu mehed, pidasid lugu meeliskluslikust ühtest, eurooplased aga otsisid vaid kiiret rahuldust – minut, paar ja kõik juba läbi. Pole ime, et hindulannadele tundus selline suhtumine imelik ja kummastav.

Alfred Kinsey leidis, et keskmiselt kestab üks ameerika suguühe 2,5 minutit. (Samast uurimusest selgus, et naised vajaksid – jällegi keskmiselt – piisavaks erutumiseks vähemalt kaheksaminutilist ühet.) Asi pole  niivõrd selles, et paljudele meestele on probleemiks  enneaegne seemnepurse, kui just ühte tormakas loomuses. Et olla ühtes pool tundi või tund tingimustes, kus naine su all pidevalt rabeleb ja sa ise rabeled – see on võimalik, kuid eeldab   mehelt meistriklassi seksuaaljoogas; kaks ja pool minutit on nii „rasketes tingimustes“ sellisele mehele, kes pole end spetsiaalselt treeninud oma seksuaalfunktsiooni kontrollimises,  isegi täiesti ootuspärane ja „normaalne“ tulemus.. Läänes on tüüpiline see, et meestel jääb seksuaalenergia kitsalt suguelundite piiridesse, suureneb seal kiiresti, kutsub esile tugeva pinge ja nõuab siis kärsitult lahendust seemnepurskes. Selline primitiivne seksistiil on meil kahjuks üldlevinud. Hoopis teiseks muutub kõik siis, kui mees oskab juhtida seksuaalenergiat laiali üle kogu keha, kus see hakkab voogama elavdavate ja tervendavate voogudena, pakkudes senikogematuid naudinguid ning ei nõuagi enam kiiret vallandumist seemnepurskena.

Naiselt ei eelda meditatiivse seksuaalsuse omaksvõtt muud kui  huvi selle vastu, peenetundelisust  muidugi ka, mees aga peab olema suuteline oma seksuaalfunktsiooni sel määral kontrollima, et suudaks olla ühtes ilma seemnepursketa vähemalt paarkümmend minutit. See on vastava treeninguga täiesti saavutatav. Toongi siin kohe algul ära terve hulga soovitusi, kuidas seemnepurset edasi lükata. Siit saavad midagi vajalikku ka need mehed, kelle meelelaadile ei sobigi meditatstiivne seksuaalsus, kuid kes kannatavad vähemal või suuremal määral enneaegse seemnepurske pärast ja tahaksid selles osas midagi ette võtta. Võibolla nad  ei viitsigi mu raamatut palju edasi lugeda, kuid selle loetelu kahtlemata vaatavad läbi ja on mu kirjatööst siis ikkagi mingit kasu saanud. Järgnev loetelu on pikem ja põhjalikum kui ükski varasem eestikeelses trükisõnas ilmunud sellealaste soovituste kogum.

Osa neist võtetest  on omavahel liidetavad, kuid kõiki korraga muidugi kasutada ei saa. Siit peaks igaüks valima, mis talle sobib. Ühel toimib paremini üks meetod, teisel teine.

Samaaegne hingamise peatamine ja pea kuklasse heitmine – hingamise peatamine peatab hetkeks kõik füsioloogilised protsessid kehas, sellest hetkest aga tõenäoliselt   piisab, et erutuse tase alaneks ja vajadus ejakulatsiooniks kaugeneb. Hingamise peatamisega samaaegselt  kujutleda midagi täiesti ebaerootilist, näiteks vanaema pannkooke.  Veelgi tõhusam oleks kasutada ka kontrolli mantrat Pahh. Dahh. O-mahm  vanaema pannkookide asemel,  kujustades samal ajal mustale tahvlile valge kriidiga  mantra teksti.

Pingestada vaagnapõhjalihased ja  kujutleda, kuidas paiskate kogu suguelundeisse kogunenud plahvatusohtliku energia  ülespoole, kus see levib laiali kogu kehas.

Kujutlete, et hingate munaditesse.

Miljoni dollari punkti surumine kolme sõrmega; munajuha kinni vajutamine perineumil (päraku ja mundaite vahelisel alal). Tähtis on suruda just  kolme sõrmega, kahe või ühe sõrme alt võib seemnejuha kergesti välja libiseda. Ka on väga tähtis, et surutaks õigesse kohta, sellesse punkti perineumil päraku ja munandite vahel, kus tundub olevat väike nahaalune õnarus. Kui suruda sellest eemale, siis seda nimetab Mantak Chia, hiina taoistliku erootika üks parimaid tundjaid, ühe dollari punktiks. Tegelikult pole see väärt ka ühte dollarit, kuna ei anna tulemust ja võib esile kutsuda vaevusi. Nimetus Miljoni dollari punkt tuleb sellest, et kunagi olid rikkad hiinlased valmis maksma taoistlikele õpetlastele suuri summasid, et selle punkti täpset asukohta teada saada.

Vajutada punkti 2,5 cm allpool vasakut rinnanibu.

Hajutada oma tahte ja kujutluse jõuga energiaimpulss, mis kutsuks kohe  esile orgasmi.

Energia juhtimine selgrookanalis ülespoole. (Kujutluses ja/või käega selga mööda üles libistades )

Hingamine sügavaks ja aeglaseks, sügava hingamisega viia seksuaalenergia kehas laiali.

Pigistada  eesnääre vaagnapõhjalihastega kokku  just siis, kui see hakkab hakkab seemnepurske  eel suurenema. Väga tõhus meetod, kuid eeldab  eelnevat treeningut.

Tõmmata munandeid käega kehast  eemale (orgasmi eel nad tõusevad)

Esimene kord on kriitiline, hiljem läheb lihtsamaks. Kui mees on suutnud kord juba hoiduda seemnepurskest, kogeb ta oma üllatuseks, et teist korda sama teha on märksa lihtsam. See kehtib kõigi nende meetodite kohta. Küll aga on suuri erinevusi selles, milline meetod ühele või teisele kõige paremini sobib. Mina püüan lõdvestusega hajutada selle närviimpulssi, mis muidu kohe vallandaks seemnepurske ja kui tunnen, et see ei õnnestu, võtan appi ka esimese meetodi (mantra, mitte pannkookidega). Miljoni dollari punkt  kasutamine seevastu tundub mulle kuidagi kahtlane ja ma pole seda isegi tõsiselt katsetanud, kuid Mantak Chia peab just seda meetodit väga tõhusaks.

Kanged alkohoolsed joogid. Siin peab muidugi piiri pidama. Parajas koguses aitab kange alkohol  seemnepurset edasi lükata sellega, et tuimestab närve, padujoomine nagu ka ahelsuitsetamine teeb aga impotendiks.

Suguti otsa tugevasti pitsitada. Ilmselt võrdlemisi ebakindel meetod, mida pealegi ei saa kasutada suguühtes. Hiina seksuoloogias leidub küll paljudes traktaatides kirjeldusi selle kohta, kuidas naine on omandanud (pikaajalise treeningu läbi) võime oma tupelihastega mehe sugutit seemnepurskeohtlikul hetkel selliselt pitsitada, et  oht selleks möödub, kuid meie siin ja praegu võime   millestki sellisest ilmselt vaid unistada.

Lustakas kujutus sellisest orgasmijõudmise teest, millest oleks targem enamasti hoiduda.

Edaspidi tuleme nende meetodite juurde veel tagasi ja õpime neid üksikasjalikumalt tundma. Mõned kommentaarid aga kohe, eelkõige näiteid selle kohta, kuidas kombineerida erinevaid meetodeid.

           
Algajad peavad siis, kui tunnevad seemnepurske lähenemist, järsult kokku pigistama rusikad, hambad, pingestama jala-, tuhara-, kõhu- ja perineumilihased - tuharad kivikõvaks! - seejärel aga paiskama palava seksuaalenergia voo endas ülespoole. Edasijõudnutele piisab sellest, kui nad keskenduvad kujutluses vaagnadiafragma ja sulgurlihastele ning sacrumi- ja kuklapumbale, et aidata seksuaalenergial ülespoole tulvata. Veelgi edasijõudnumad võivad lihased hoopis mängust välja jätta ja keskendada tähelepanu üksnes "pumpadele" ning peaajule, mis tõmbavad energia madalamatest keskustest ülespoole. Tõelised meistrid võivad seda kõike teha hetkeliselt ja üksnes mõttejõuga, nagu ka tahte abil määrata, kas sugut on kõva või lõtv.

Oma kogemustest võin öelda, et väga efektiivne on see, kui suudad täiel määral uskuda, et  üürike naudingutõus, mis kohe järgneks, ei kaalu üles võimalust olla veel ja veel imelises kõrgerutuses ühtes oma kaaslannaga, võibolla veel tunde ja vaheaegadega isegi päevi ja nädalaid.. Kui tõesti mõistad,  et hetkelise veel suurema naudingu pakkumine on tegelikult lõks - kui langed sellesse, järgneb pingelangus ja kõik see, mis sul on olemas enne lõksu langemist, saab kohe läbi ega taastu sellisel kõrgtasemel niipea – suhteliselt kiiresti võid küll olla jälle suuteline ühtesse astuma, kuid iga mees teab, et igas seksisarjas on esimene ühe kõige nauditavam. Tõesti-tõesti, peaaju on meie kõige olulisem suguelund. Kui ta nüüd mõistab selle lõksu olemust, siis ta isegi ei hakka välja saatma närviimpulssi, mis läheks ja vallandaks seemnepurskenolgi.

Mulle mõjub kummastavalt näha, millise hoole ja andumusega võetakse spordivallas kasutusele üha uusi tehnilisi vahendeid ja meetodeid.. minu meelest võiks täiesti piirduda lihtsa äraproovitud tervisespordiga ja suunata kogu selle energia ja hoole hoopis oma seksuaalsuse arendamisse. Millegipärast arvatakse, et õnnelikuks armueluks on vaja vaid üht – kütkestavat partnerit. Teda muidugi ka, kuid et võiksid elada tõeliselt rikka armuelu, on kõigepealt vaja teha endaga selle eesmärgi nimel päris palju tööd, mis on suures osas sõna otseses mõttes treening. Tuleb treenida vaagnapõhjalihaseid, masseerida suguelundeid, ka sugutit ja munandeid küll pitsitada, küll igas suunas venitada. Kummastav? Pole midagi, sellega harjub.

Oma seksuaalfunktsiooni tundmaõppimiseks ja selle üle kontrolli saavutamiseks on  vaja harjutada nii jaheda kui  kuuma (erutunud) seksuaalenergiaga. Enne kui hakata end treenima tegelikus suguühtes, on vaja teha hulk sooloharjutusi. Siin võivad takistuseks saada  tugevad psüühilised tõrked - kuigi sisuliselt on tegemist eesmärgipäraste ja mõtestatud harjutustega, kujutavad need endast vormilt masturbeerimist, mis on olnud euroopa kultuuris pikka aega väga taunitud ja häbistatud  tegevus.

Ühe vaimse õpetaja lähimad õpilased, kui nad olid kogunenud meistri surivoodi ümber, ja oli näha, et guru kohe-kohe lahkub teispoolsusesse, küsisid arglikult:

Ütle meile nüüd veel oma õpetuse sisim saladus.. mis on aidanud sul luua endas sellist kirgast meelelaadi, valgustatust?..

Vaevaga ütles meister – ja ta palgeil oleks kui levinud häbipuna – veel  vaid ühe surmaeelse sõna:

Masturbeerimine.   

Kindlasti polnud see, mida meister silmas pidas, selline arutu oma energia raiskamine, mida selle sõna all tavaliselt mõeldakse, vaid seksuaalenergia palavate voogude juhtimine kõikjale oma kehas  selle ergastamiseks ja tervendamiseks, kusjuures seemnepurskeni ei läinud ta võibolla kunagi või siis vaid väga harva.

Üks Gurdziijevi lähedasemaid õpilasi, vene aristokraadist helilooja Thomas de Hartmann jutustab oma raamatus Meie elu koos Gurdziijeviga samuti ühe mõtlemapaneva loo. Kord  ilusal hommikul oli G eriti heas tujus, kõik talle muidu nii omased maskid olid langenud ja Thomase ees seisis üks siiras ja armas inimene. Thomas tajus, et on üks neid hetki, mil võiks midagi erilist teada saada ja  ütles:

- Meie esimesel kohtumisel sõnasid sa, et teadasaamine, kas sinu õpetus võiks meile midagi anda, ei maksa paari punast krossigi. Kui ma nüüd oleksin valmis minema palju suuremale riskile, kas sa võiksid anda mulle veelgi sügavamaid õpetusi?

- Miks mitte. Aga kas teie, sina ja Olga, oleksite valmis mind kuulama, kui ma õpetaksin teid masturbeerima?

G jäi mõtteisse, tõstis kohmitsedes ühte ja teist asja riiulil ja lahkus  ruumist.

Thomas de Hartmann ja ta naine Olga olid saanud hea kasvatuse ja olid kombelised inimesed. Ilmselt ei olnud nad seesmiselt sugugi valmis selleks, mille kohta G oli  küsinud. Keegi polnud valmis. Masturbeerimine on ju olnud euroopa  kultuuris üks kõige   häbiväärsemaid  tegevusi. Noori hirmutati selle eest nõdrameelseks ja pimedaks jäämise ning surmaga. Klassikalistes inglise poistekoolides käis seksuaalkasvatus nii, et õpetaja, kellele oli ülesandeks tehtud seda teemat käsitleda, heitis klassile üle prillide range karistava pilgu, vaikis sügavalt, heitis veel ühe karistava pilgu  ja ütles siis midagi sellist:
- Poisid, te olete märganud, et jalgevahel tolkneb midagi.. Pidage silmas, kui te seda palju näpite, kukub  ära.. – Kogu seksuaalkasvatus.

Täiskasvanute puhul lisandus sellele kõigele veel tubli annus põlgust: masturbeerimist ei kogetud  ühe täisväärse erootilise tegevusena, milles on oma väärtused ja võimalused, vaid nende haletsusväärsete inimeste salapahena, kes kuidagi ei suuda endale seksuaalpartnerit leida. Juba see nimetus ise – manu sturbare tähendab ju ladina keeles: käega rüvetama.. eestikeelne rahvalik nimetus näppimine pole  parem. Muide seksrevolutsiooni päevil nimetati mind ühes sõimuartiklis näppimise prohvetiks. No olen, kuigi ma ei nimeta seda tegevust ei masturbeerimiseks ega näppimiseks – ma ei pea õigeks mõelda neist asjust inetult ja allakiskuvalt - vaid  erlimiseks, nagu mul on oma sõnad ka peenise ja vagiina tähenduses – tõivet ja loire.

Tänapäeva seksuoloogia on muide juba muutnud  suhtumist erlimisse. Enam ei nähta selles pahet – tõsi, liialdada ei maksa, - vaid täisväärset seksuaalset tegevust, mis on igaühele lausa vajalik oma seksuaalfunktsiooni tundmaõppimiseks, paljudele naistele ka esimeste orgasmide „leidmiseks“. Naistele korraldatakse isegi vastavaid kursusi ja ilmub raamatuid, näiteks Bedtty Dotsoni Sex for One.. Soovitaksin sel teemal Thomas W. Laqueuri mahukat Solitari Sex´i.

Raamatust Meditatiivne  seksuaalsus