Mõistulood

Kõigis vaimseis traditsioonides on  kogunenud kirjeldusi juhtumitest, mis väliselt mõjuvad vahel anekdootlikena, kuid heidavad ootamatult eredat valgust  millelegi, mis on meie vaimse arengu või inimeksistentsi seisukohast oluline. Kõige enam on selliseid lookesi kogunud zeni mehed, kuid ka katoliku preestrid hindasid neid juba keskajalgi ning kasutasid oma jutlustes eksemplumitena. Tihti koorub eri kultuuridest pärit mõistulugudest välja üllatavalt  üks ja sama mõte:

Oma haritust kõrgelt hindavad buda mungad kuulsid, et kusagil Himaalaja mägedes elab üks väga püha mees. Nad läksid teda vaatama. Ja tõepoolest  - eraku onni katuse kohal hiilgas aupaiste. Oli kuulda, kuidas sees loeti mantrat:  „Om mani, padme han.” Mungad vaatsid üksteise otsa – see mees ei tea ju õiget mantra tekstigi – mitte “han”, vaid “hum” peab lõpus olema!.. Nad astusid sisse ning selgitasid erakule, kuidas õieti mantrat lugeda ja lahkusid rahulolevaina. Erak proovis nüüd teisiti lugeda, lõi kahtlema, temas polnud enam endist meeleselgust ja aupaiste ta onni kohal lõi tuhmuma. Mungad vaatasid kaugenedes veel korraks selja taha: aupaiste oli hajunud.

- No muidugi, – mõtlesid mungad,  mees ei teadnud ju isegi kõige põhilisema mantra teksti...

Piiskop külastas Shotimaa kolkakogudusi ja talle räägiti, et ühel saarel elavad kolm venda, kes on väga pühad. Kui ta siis nende juurde jõudis, märkas ta oma hämmastuseks, et need mehed ei osanud õieti Meieisapalvetki, lugesid seda umbes nii:

- Meie kolm siin, teie kolm seal, vaadake armuga meie peale! - Terve päeva õpetas piiskop vendadele Meieisapalvet ja lahkus siis õhtu eel saarelt hea tundega, et vähemalt see palve sai  neile õieti kätte õpetatud. Aga ta paat ei jõudnud veel saarest kuigi kaugele, kui kõik kolm venda jooksid merd mööda talle järele ja hõikasid:

- Meil läks palve lõpp meelest ära!..

See oli neile nii tähtis asi, et vesi kandis neid... Piiskop  ütles:

- Unustage algus ka ära!

Sedapuhku oli piiskop siis targem kui budalased.

Ühel vanal õpetajal, Abdullal, oli  noor õpilane, kellega nad hakkasid teistele silma kui naljakalt kontrastne paar.  Õpetaja oli vana, ta tervis polnud enam suurem asi, kuid temast kiirgas aina rõõmsameelsust. Õpilane seevastu oli kaunis nooruk parimais aastais, kuid nägi alatasa välja tusase ja tülpinuna. Teistele õpilastele tundus see kentsakas ja nad küsisid õpetajalt:

- Milles on teie alatise hea tuju saladus?

Õpetaja vastas:

- Igal hommikul küsin  endalt:

- Abdulla, mida sa soovid  tänaseks, kas tusatuju või valgustatud meelt? – Nii juba seitsekümmend aastat ja veel kordagi pole mulle tundunud, et tahaks tusatuju.

Ühe vana mehe meelistegevuseks oli jalutada ilusa ilmaga üles mägedele, kust avanes ilus vaade ta kodulinnale. Kord kõnetas teda rändur:
- Mis inimesed seal linnas elavad? Kas mul tasuks siia pikemaks peatuma jääda?

- Aga millised inimesed elavad sinu kodulinnas? - küsis rauk.

- Oh, ei maksa kohe rääkidagi - lõi rändur käega, -valelikud, omakasupüüdlikud, kalgi südamega ahnitsejad.

- Siin on ka samasugused - vastas vanamees, - sa teeksid targemini, kui läheksid edasi.

Teisel päeval tuli jälle üks teine rändur ja esitas sama küsimuse.

- Aga millised inimesed elavad sinu kodulinnas? - küsis vanamees vastu.

- Meil on kena rahvas - abivalmid, siirad, osavõtlikud.

- Siis võiksid küll alla linna minna, siin on ka sellised inimesed - naeratas vanamees.