Vaimuvalgus nr 35

Möbleeritud korter Habarovskis

Helle Anniko elutöö jätkaja Kirna mõisas Henn Hunt, kellega kohtume Intuitiivteaduste Päeval  15. juunil,  oli noorpõlves suur seikleja. Pakume järgnevalt lugeda novelli ühest episoodist tema elus.  

Siber, Siber...- ei ärata  see tohutu maalahmakas eestlases  meeldivaid tundeid, pigem ängistust: lõputu taiga, sünge ja igav, pikitud millegi veel koletislikumaga – sunnitöölaagrid ja asumisele saadetute külad... Kuid Siberi taga on  veel midagi: päris kaugele lõunasse ulatuv riba ookeani rannal – hoopis teistmoodi Siber – kui see üldse ongi enam Siber... eestlastele   tundmatu kant... Ussuurimaa, kus elab isegi tiigreid – mõelda vaid!.. Just  sinna ehk  tasuks seiklema minna... Palgad ka head ja koefitsent 2,3. 

Henn  libistas pilgu üle kaardi. Ennist oli ta vaadanud piiriäärseid alasid mõneti teistsuguse pilguga – et kust saaks kergemini üle:  Karjalast  on mõned läinud... lõuna pool, kõrgmägedes, olevat piir lausa valveta... Et pääseks siit kuuendikult maakerast viiele kuuendikule... saaks ometi tõelist elu elama!... Aga selliseks minekuks peab enne siiski põhjalikult infi koguma. Siin, sellel kuuendikul, tundub põnevaid kohti  olevat vaid kaks – Fergana org või Ussuurimaa. Olgu siis Ussuurimaa – ehk näeb tiigritki.

Komsomolsk-na-Amure osutus halliks vangilaagrite linnaks.

Habarovskisse jõudes oli  Hennul raha juba täiesti läbi ja ta otsis kohe üles bussitrusti kontori. Juhataja kabinetis tundus valitsevat pingeline õhkkond, mis aga lahenes kohe, kui Henn  teatas soovist tööle asuda linnaliini bussijuhina. (Sõjaväes oli ta vastavad paberid saanud.)

Juhataja pöördus  leeduka poole:

- Võidki kas või tänaõhtuse lennukiga Moskvasse startida ja sealt siis edasi oma Vilniuse poole.. näitad  ainult enne  uuele liini kätte, annad talle ka korteri aadressi ja võtmed.

Võtmed surus leedukas Hennule kohe pihku ja ütles magusalt naeratades:

- Minu  autasumööbel on ka seal sees.

- Kas ma peaksin sulle selle eest midagi maksma?.. Raha mul pole... – kohmetus Henn.

- Ah, mis!... – teine lõi  suuremeelselt käega. Naeratus ta huulil oli  kuidagi irooniline.

Henn ei teadnud, mida  arvata, aga noh -   kui teine nii kangesti koju kipub, et on valmis oma autasumööbligi jätma – olgu  see siis ta enda asi!...

Henn torkas võtmed tasku, kirjutas aadressi üles ja  oligi aeg bussiga esimesele ringile minna. Ühe tiiru tegi leedukas kaasa. Midagi keerulist seal polnud – peatänavat mööda edasi-tagasi. Veidi harjumatu oli see, et aina tuli keegi kõrvale jutustama. Oli tunda: bussijuhist peetakse  lugu,  kõik tahavad temaga rääkida oma elust-olust, kas või ilmast. Üks muheda olemisega mees, kellest oli siiski  tunda, et ta on harjunud igas asjas oma tahtmist saama, sõnas:

- Kesköö paiku on vaja jõe äärest üks seltskond linna tuua. Tasume  korralikult – rubla näo pealt.

- Kui suur seltskond?

- Noh... nii kuuekümneline.

Oli see mees juba maha läinud, tuli  järgmine:

- Öist sõitu on vaja.

- Mul juba on.

- Mis kell?

- Kesköö paiku.

- Meile sobibki hiljem, kella kahe ajal.

 

Töö lõpetanud,  ei hakanud Henn oma korterisse minemagi, vaid heitis paariks tunniks bussi tagaistmele pikali.

 

Kummalgi öisel sõidukorral pressiti buss inimesi täis, nii et mitte kuuskümmend, vaid sada  oli neid vähemalt. Aga keegi midagi ei lõhkunud ja maksti õiglaselt – bussi tellija luges väljumisel kõik inimesed  üle ja andis vastava summa rublasid... Henn tegi järelduse: kui ka kõik ametlikud asjad käivad ligadi-logadi, siis omavahel sõlmitud leppeid täidetakse siin piinliku aususega.  Ta ei jõudnud veel kabiinist välja ronida, kui pimedusest ilmus ta ette turske mees:

- Üks koorem palke on vaja vedada...

- Bussiga?!...Kui pikki?..

- Kaheksameetrilisi.

- Mu buss ei olegi nii pikk.

- Tean. Tagaaken on sul plastikust, selle tõstame eest ära, pärast paneme tagasi. Teeme kõik tipp-topp puhtaks ka, küll  sa näed.

- On need jämedad palgid?

- Mitte  eriti.

Sõideti  valvega territooriumile. Kusagil laohoonete taga ootasid  pimeduses mehed. Tagaaken võeti vilunult maha ja palgid lükati sisse – mitte just tavalised, otse  metsast toodud tüved, vaid hästi siledaks lihvitud, sellised, mida kasutatakse valgeks värvitult ajalooliste hoonete fassaadide restaureerimisel kivisammaste imiteerimiseks.

Valveputkale lähenedes instrueeris ninamees Hennu:

- Veoautosid kontrollitakse, buss lastakse kohe  läbi. Niipea kui väravast väljas oled, anna gaasi – nad võivad tagant palgiotsi märgata. Peaasi – ära peatu, jälitama ei hakata, sest see on juba valvuri prohmakas, et meid läbi laskis.

Kui palgid olid linnas ühte hoovi maha pandud, tegid mehed bussi püüdlikult puhtaks ja asetasid tagaakna kenasti paika. Mitusada  rubla rändas jälle bussijuhi tasku.

Hakkas juba valgenema, kui Henn rampväsinuna oma korterisse jõudis. Silmade hämarusega-harjudes  peatus ta pilk kohe kahel nahktugitoolil ja  nelinurksel lauakesel nende vahel,  mis samuti tundus olevat  nahaga kaetud...  Kui  siis Henn laskus ühte neist tugitoolidest, vajus see ta all laiali, täiesti laiali.   Ilmnes, et kõik  kolm mööblieset olid kokku laotud nahkköites Lenini teostest. Peale nende leidus tubade seintes vaid naelu riiete riputamiseks.

Vaimuvalgus nr 34

Võta oma jummal ...

Ühe mõiste lahtimõtestuseks

 

Vähesed mõisted on tekitanud nii palju segadust kui jumalamõiste. Küll on selle üle juureldud – mõtleme või Tammsaare tegelastele, kas või Indrekule – päris naljakas, kui kohmakalt ta üritas tõde leida… Ja on ka pahaseks saadud, kui keegi on püüdnud  oma jumalamõistega väga peale käia. Siis on öeldud:

-           Võtta oma jummal ja kõnni kus kurrat!...

Nii kristlikud kui  muhameedlikud teoloogid on arutlenud selle üle, kas Piibli ja Koraani Jumal on üks   ja enamasti jõudnud  järeldusele, et on. Nii  ka Koraani tõlgetes euroopa keeltesse on Allah tõlgitud enamasti Jumalaks, mis on ka loogiline,  sest kui juba tõlkida, siis pole põhjust, miks peaks sisse jääma üks araabiakeelne sõna. Küsisin kord Dajan Ahmetovilt:

-          Sina tunned mõlemaid, nii Allahit kui Jehoovat – mis sa ütled?

-          No Allah on ikka vingem vend, - naeratas Dajan salapäraselt.

Vingem on ta ilmselt  üksnes sellepoolest, et temasse uskujad on fanaatilisemad ja usuasjus kirglikumad. Kunagi möllasid ka Euroopas ususõjad. Erinev on küll Jumala ümbrus  judaismis-kristluses ja islamis. Judaismis esineb Jumal ainuisikulisena, kristlastel on kolmainsus: Jumal, Kristus ja Püha Vaim, islamis Jumal ja ta prohvet. Jumalat – pean siin jällegi silmas nii judaismi, kristlust kui ka islamit – on kaldutud  isiksustama,   nägema temas vägevat valitsejat või pilvedel troonivat halli habemega vanameest. Teoloogid on selle vastu kord nõrgemini, kord otsustavamalt välja astunud: islami kultuuris on keelatud nii Jumala kui ka inimese kujutamine piltidel või kujudena, õigeusu traditsioonis on pildid lubatud, kuid kujud keelatud.Kuna mind huvitab tänapäeva inimeste suhtumine, olen päris paljudega sel teemal vestelnud ja koorub välja selline pilt: usukogudustest palju ei peeta, kuid südames tunnistatakse Loojat, ka lipsab jutusse  sõna “energia” ja see on juba märgilise tähendusega. Usklik, kelle meelest Jumal on vägev isiksus, paludes Jumalalt midagi, häälestab end tegelikult kooskõlla  energiaga ja kui ta on selles häälestamises andekas ja see läheb tal korda, saabki ta selle, mida soovis – kui ei ole andekas, häälestumine ei õnnestu, siis  pettub ja teeb järelduse:

-          Jumalat pole olemas. – Ja jälle on sündinud juurde üks ateist – niisama lihtne see ongi: Jumalat pole olemas…

Üldistavalt võiks öelda, et maistes asjades  kasutavad tänapäeva inimesed  päris hästi usu pakutavaid võimalusi – Jumala palumise asemel viivad end kooskõlla energiaga ja see teeb sama välja, - täiesti on aga loobutud taotlemast paremat surmajärgset olu võimsa psühhotehnika abil, mis kätkeb uskumust, et Kristus on oma ristisurma läbi  lunastanud kõiki, kes temasse usuvad…  On aga ka judaismist-kristlusest-islamist erinev, täiesti teistsugune jumalamõiste, mis kõige selgemini ilmneb  tantrabudismis, kus vaimulikud aegajalt ise kinnitavad:

-          Ärge ainult mõelge, et need jumalused on olemas!...

Muidugi mõtlevad meie inimesed: kui pole olemas, siis on ju mõttetu nendega tegelda. Eks ole ju Euroopas olnud vaimuelu keskne küsimus: kas Jumal on olemas või mitte? Siit ka mõtted nagu – Jumal on surnud. Või: Jumal oli küll siin, kuid lahkus varakult… -  ja muu selline jama.

Selgelt olematud jumalused on aga head ideaalina, mille poole  püüda: nii samastab maine armastajapaar end rituaalühtes Jumala ja Jumalannaga ning kogeb siis oma suhet jumaliku paari suhtena, nende energiad ülenevad ja peenenevad sedavõrd, et nad saavutavad valgustatuse. Siit küsimus: Kas lunastatus on millegi poolest parem kui valgustatus? Ilmselt mitte. Nii või teisiti läheme surmas Valgusesse. Muidugi ainult need, kes sinna püüelda taipavad.

Nähtavasti on asi selles, et Indias ja Hiinas, eriti Hiinas, oli energiate – vanema kõnepruugi järgi muidugi  vägede – tunnetamine nii üldarusaadav, omane ja  enesestmõistetav asi, et ei tekkinud isegi vajadust judaismi-kristluse-islamitaolise jumalamõiste tekkeks, eriti Hiinas mitte. India on usundlikult väga mitmekesine, lausa kobrutav. Krishna ja Radha kultus on ilmselt maailma kõige rõõmsam ja helgem religioon – Jumal vallatleb karjatüdrukutega, puhub neile vilespilli.   Meenub üks Osho vaimukas mõttevälgatus. Krishna kutsub Kristust:

-          Tule, läheme karjatüdrukutega vallatlema!

Kristus vastab:

-          Ma parema meelega ripuksin ristil.

Krishna ja Radha lugu pakub igaühele võimaluse samastada end ja oma armastatut jumaliku paariga ja kogeda seeläbi oma armastuses midagi kõrgemat ja ülevamat. Veelgi ilmsem on see Shiva ja Shakti puhul – igas mehes on Shiva ja igas naises Shakti. Sugueleundeid ei peeta patusteks, vaid neid austatakse, Shivat kummardataksegi ta suguti, Shivalinga kujul: neid kivist või metallist tulpi on igas templis, aga ka  kodudes ja linnatänavatel, neid pestakse piima ja healõhnaliste õlidega, kuivatatakse õrnalt,. kaunistatakse lilleõite ja vanikutega. 

Ent mis tähendab üldse olemas olemine? Kõik, mida võime näha ja käega katsuda, on ju  sama virtuaalne kui pildid arvutis, kõik on tekkinud mingist põhjusest, eksisteerib teatud tingimuste olemasolu korral teatud aja ja viimaks kaob – nagu pilt arvutist. Nii pole sugugi võimatu jõuda äratundmisele, et hoopis tõelisem ja tähelepanuväärsem on see, mida “polegi olemas.”

Uku Masing vastas küsimusele:

-          Mida te mõtlete sellega kui ütlete, et usute ?

-          Mina usun täielikku teistsugususse.

-          Kas usute, et see teistsugusus on ka olemas?

-          See on niivõrd teistsugune, et võib vabalt isegi meie mõistes olemata olla…

Budamaad, kus hõljuvad õhus rituaalses ühtes budad oma kaaslannadega – kas pole  see täielik teistsugusus!

 

 

Vaimuvalgus nr 33

Äksi nõiast Kirna Hundini

50 aastat Eesti vaimseid maastikke

Ingvar Luhaääre meenutustes

 
(katkendeid)
  
60.-70-ndad
 

Möödunud sajandi 60-ndail oli Eestis kõige tuntum sensitiiv kahtlemata Äksi nõid Hermine Elisabeth Jürgens. Gunnar Aarmat ei teadnud siis veel palju keegi; ta joogaraamatu käsikiri oli küll juba jõudnud Tartusse ülikooli orientalistikakabinetti, kus Pent Nurmekund ja Linnart Mäll ei osanud sellega midagi peale hakata, minagi noore tudengina lehitsesin seal seda paksu ähmases masinakirjas lehepakki ja samuti panin põhjalikumalt lugemata kõrvale: konarlik keel, ilmselt kellegi asjaarmastaja küündimatud ponnistused ja nii või teisiti – trükis midagi sellist välja anda – nõukogude ühiskonnas! – nagunii  täiesti mõeldamatu. Alles aastakümneid hiljem sai sellest samast käsikirjast Haljand Udami tubli toimetajatöö tulemusena Gunnar Aarma esimene ja kohe ka menukas raamat ning Aarmast kujunes ajapikku üldse kõige laialdasema tunnustuse pälvinud eesti vaimne õpetaja, keda nüüd tagantjärele respekteerivad needki, kes muidu sellesse valdkonda üleolevalt suhtuvad ega taha sellest midagi teada. Hiljem omandas Aarma ka kõik vajalikud oskused kirjanduslikuks tööks, eelkõige oli ta aga siiski võrratu jutustaja. Temast on mul nii mõndagi meenutada, kuid teen seda siis, kui jõuan jutujärjega kaheksakümnendate aastate lõppu ja üheksakümnendatesse.

Aga Äksi nõida teati, eelkõige tänu sellele, et ta oli oma selgeltnägemisvõime abil aidanud paljudel inimestel nende kadunud sugulaste saatusi selgitada. (Tollal ei kadunud inimesi küll nii palju kui praegu, kuid sõjast jäänud haavad inimsaatustes olid veel kinni kasvamata.)

Ja siis mulle näidati teda Werneri kohvikus: tagasihoidlik, vahest isegi rangena mõjuv vanem daam selgitab kohvilauas kellelegi alandlikule õpilasele heebrea keele grammatikat.

Vaatepilt oli igatahes üllatav. Kuna mul polnud asja heebrea keelega ega olnud mul ka kadunud sugulasi, takistas pieteeditunne üksnes uudishimust  kontakti otsida. Vahest mõjus kaasa ka see, et mul endal seisis parasjagu ees ladina keele arvestus üsna samamoeliselt nõudlikule naisõppejõule…

Äksi nõia selgeltnägemisvõime kõige säravamaks pärliks on kahtlemata ta ennustus, et Eesti saab vabaks  varsti pärast Saksamaa  taasühinemist.

Aastakümneid hiljem, kui korraldasin Äksis üht  vaimsete huvidega inimeste suvelaagrit, kõndisime nõia kunagist elukohta vaatama. Suurt midagi polnud seal küll enam järel, tühjaks jäänud ja poollagunenud majake oli 1985.a. tsiviilkaitse õppuste käigus maha põletatud, alles oli vaid üks suur vana puu – vist saar – ja selle all kivihunnik, mille peale oli heidetud lagunenud rõuguredeleid. Nüüdseks on see paik korrastatud ja Ado Kochi raiutud mälestuskivilt jälgib Jõgeva-Tartu maanteel sõitjaid nõia tähelepanelik silm. Samas üle tee lehiseallee vahel võib näha seismas sõiduautosid – elav järjekord tugeva energiaga tervendaja Väino Posti juurde. Viimasest jutuajamisest Väinoga on mul  nüüd ka juba paarkümmend aastat ja see viimane oli üsna iseäralik: seisime suvise ekskursiooniseltskonnaga sealsamas lehiseallee otsas tiheda ringina ümber Väino, kes näitas oma ravivõtteid, ümber meie aga tiirutas üks tige naine, aina siunas ja õiendas. Ilmselt Väino naine, kuigi ma just pead anda ka ei või.

Miks ma pole nüüd enam Väinot külastanud? Ei maksa arvata, et kardan seda naist. Võib-olla sama pieteeditunne, mis kord takistas Elmiine Elisabeth Jürgensiga tutvust sobitamast – tollal ei saanud ma teda ju ka ajakirjanikuna intervjueerida, kuna nõukogude ajakirjanduses olnuks selline intervjuu täiesti mõeldamatu. Nüüd muidugi – Väino puhul – võiks, kuid eelkõige on mind huvitanud sellised sensitiivid, kes jagavad ka vaimseid õpetusi – ideaalis muidugi lausa valgustatuks saamiseni välja! -, nii on mõnigi tubli tervendaja jäänud minu vaateväljast hoopis kõrvale, näiteks Helme Jaan. Teisalt on Väinol aastakümnete pikkuse intensiivse töö varal kindlasti kogunenud  tähelepanekuid ja mõtteid, mis vääriksid üldsusele tutvustamist, nii et küllap pööran veel ka tema poole sisse, kui mõnikord näen möödasõidul, et autorivi lehisealleel polegi seekord nii väga pikk.

 

(Järgneb )

Vaimuvalgus nr 32