Võta oma jummal ...

Ühe mõiste lahtimõtestuseks

 

Vähesed mõisted on tekitanud nii palju segadust kui jumalamõiste. Küll on selle üle juureldud – mõtleme või Tammsaare tegelastele, kas või Indrekule – päris naljakas, kui kohmakalt ta üritas tõde leida… Ja on ka pahaseks saadud, kui keegi on püüdnud  oma jumalamõistega väga peale käia. Siis on öeldud:

-           Võtta oma jummal ja kõnni kus kurrat!...

Nii kristlikud kui  muhameedlikud teoloogid on arutlenud selle üle, kas Piibli ja Koraani Jumal on üks   ja enamasti jõudnud  järeldusele, et on. Nii  ka Koraani tõlgetes euroopa keeltesse on Allah tõlgitud enamasti Jumalaks, mis on ka loogiline,  sest kui juba tõlkida, siis pole põhjust, miks peaks sisse jääma üks araabiakeelne sõna. Küsisin kord Dajan Ahmetovilt:

-          Sina tunned mõlemaid, nii Allahit kui Jehoovat – mis sa ütled?

-          No Allah on ikka vingem vend, - naeratas Dajan salapäraselt.

Vingem on ta ilmselt  üksnes sellepoolest, et temasse uskujad on fanaatilisemad ja usuasjus kirglikumad. Kunagi möllasid ka Euroopas ususõjad. Erinev on küll Jumala ümbrus  judaismis-kristluses ja islamis. Judaismis esineb Jumal ainuisikulisena, kristlastel on kolmainsus: Jumal, Kristus ja Püha Vaim, islamis Jumal ja ta prohvet. Jumalat – pean siin jällegi silmas nii judaismi, kristlust kui ka islamit – on kaldutud  isiksustama,   nägema temas vägevat valitsejat või pilvedel troonivat halli habemega vanameest. Teoloogid on selle vastu kord nõrgemini, kord otsustavamalt välja astunud: islami kultuuris on keelatud nii Jumala kui ka inimese kujutamine piltidel või kujudena, õigeusu traditsioonis on pildid lubatud, kuid kujud keelatud.Kuna mind huvitab tänapäeva inimeste suhtumine, olen päris paljudega sel teemal vestelnud ja koorub välja selline pilt: usukogudustest palju ei peeta, kuid südames tunnistatakse Loojat, ka lipsab jutusse  sõna “energia” ja see on juba märgilise tähendusega. Usklik, kelle meelest Jumal on vägev isiksus, paludes Jumalalt midagi, häälestab end tegelikult kooskõlla  energiaga ja kui ta on selles häälestamises andekas ja see läheb tal korda, saabki ta selle, mida soovis – kui ei ole andekas, häälestumine ei õnnestu, siis  pettub ja teeb järelduse:

-          Jumalat pole olemas. – Ja jälle on sündinud juurde üks ateist – niisama lihtne see ongi: Jumalat pole olemas…

Üldistavalt võiks öelda, et maistes asjades  kasutavad tänapäeva inimesed  päris hästi usu pakutavaid võimalusi – Jumala palumise asemel viivad end kooskõlla energiaga ja see teeb sama välja, - täiesti on aga loobutud taotlemast paremat surmajärgset olu võimsa psühhotehnika abil, mis kätkeb uskumust, et Kristus on oma ristisurma läbi  lunastanud kõiki, kes temasse usuvad…  On aga ka judaismist-kristlusest-islamist erinev, täiesti teistsugune jumalamõiste, mis kõige selgemini ilmneb  tantrabudismis, kus vaimulikud aegajalt ise kinnitavad:

-          Ärge ainult mõelge, et need jumalused on olemas!...

Muidugi mõtlevad meie inimesed: kui pole olemas, siis on ju mõttetu nendega tegelda. Eks ole ju Euroopas olnud vaimuelu keskne küsimus: kas Jumal on olemas või mitte? Siit ka mõtted nagu – Jumal on surnud. Või: Jumal oli küll siin, kuid lahkus varakult… -  ja muu selline jama.

Selgelt olematud jumalused on aga head ideaalina, mille poole  püüda: nii samastab maine armastajapaar end rituaalühtes Jumala ja Jumalannaga ning kogeb siis oma suhet jumaliku paari suhtena, nende energiad ülenevad ja peenenevad sedavõrd, et nad saavutavad valgustatuse. Siit küsimus: Kas lunastatus on millegi poolest parem kui valgustatus? Ilmselt mitte. Nii või teisiti läheme surmas Valgusesse. Muidugi ainult need, kes sinna püüelda taipavad.

Nähtavasti on asi selles, et Indias ja Hiinas, eriti Hiinas, oli energiate – vanema kõnepruugi järgi muidugi  vägede – tunnetamine nii üldarusaadav, omane ja  enesestmõistetav asi, et ei tekkinud isegi vajadust judaismi-kristluse-islamitaolise jumalamõiste tekkeks, eriti Hiinas mitte. India on usundlikult väga mitmekesine, lausa kobrutav. Krishna ja Radha kultus on ilmselt maailma kõige rõõmsam ja helgem religioon – Jumal vallatleb karjatüdrukutega, puhub neile vilespilli.   Meenub üks Osho vaimukas mõttevälgatus. Krishna kutsub Kristust:

-          Tule, läheme karjatüdrukutega vallatlema!

Kristus vastab:

-          Ma parema meelega ripuksin ristil.

Krishna ja Radha lugu pakub igaühele võimaluse samastada end ja oma armastatut jumaliku paariga ja kogeda seeläbi oma armastuses midagi kõrgemat ja ülevamat. Veelgi ilmsem on see Shiva ja Shakti puhul – igas mehes on Shiva ja igas naises Shakti. Sugueleundeid ei peeta patusteks, vaid neid austatakse, Shivat kummardataksegi ta suguti, Shivalinga kujul: neid kivist või metallist tulpi on igas templis, aga ka  kodudes ja linnatänavatel, neid pestakse piima ja healõhnaliste õlidega, kuivatatakse õrnalt,. kaunistatakse lilleõite ja vanikutega. 

Ent mis tähendab üldse olemas olemine? Kõik, mida võime näha ja käega katsuda, on ju  sama virtuaalne kui pildid arvutis, kõik on tekkinud mingist põhjusest, eksisteerib teatud tingimuste olemasolu korral teatud aja ja viimaks kaob – nagu pilt arvutist. Nii pole sugugi võimatu jõuda äratundmisele, et hoopis tõelisem ja tähelepanuväärsem on see, mida “polegi olemas.”

Uku Masing vastas küsimusele:

-          Mida te mõtlete sellega kui ütlete, et usute ?

-          Mina usun täielikku teistsugususse.

-          Kas usute, et see teistsugusus on ka olemas?

-          See on niivõrd teistsugune, et võib vabalt isegi meie mõistes olemata olla…

Budamaad, kus hõljuvad õhus rituaalses ühtes budad oma kaaslannadega – kas pole  see täielik teistsugusus!