Vaimuvalgus nr 43

Oma nahal kogetud

Ingvar Luhaäär

Vanemad inimesed on tunda saanud vähemalt kolme eriilmelist ajajärku, mis omavahel selgesti eristuvad nii elutunnetuse kui tegutsemisvõimaluste poolest: sovetirežiimi hilisemad aastakümned, vabanemise-ja üleminuaaeg ning Eesti Vabariik sellisena nagu me tunneme seda praegu. Väga vanadel inimestel on isiklikke kogemusi ka “eesti ajast”, “saksa ajast” ja punase okupatsiooni esimesest jõhkrast aastakümnest – mis erines  jällegi üsna paljus sama režiimi hilisemast, lobedamast ajast, mis oli mõnes mõttes isegi inimlikum kui  praegune aeg: kodutuid polnud, pensionäridki said teatris käia ja raamatuid osta, tervishoid, haridus ja kultuuri- ning huvialaringidest osavõtt ei maksnud inimesele midagi…

Minul on isiklikke mälestusi kolmest ajajärgust. Kõige kauem, üpse keskeani, elasin nõukouulikus olustikus. Sellele tagasi mõeldes tuleb vaimusilma ette mälupilt noorusest, 60-ndate algusest: valjuhääldaja tänavaposti otsas pasundab plekise hääle, kuid suure paatosega järjekordsest suurest saavutusest kosmose vallutamisel… või parteikongressist… või sellest, et peagi saab meile kõigile osaks õnn elada kommunismi ajal – või kõigest sellest korraga – nagu enamasti. Keegi seda ju tõsiselt ei võtnud, kuid  ometi mõjusid need optimismi sisendavad kõned mingil määral toonusttõstvalt – nagu ka pidev toonitamine, et inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend (millele me koeruse pärast lisasise ka: “ja armuke”, nagu veelgi nooremas eas olime ümber teinud lauluread:

Suur Lenin, ta oli üllas,

nii hoolitsev, tark ja hea,

meid lapsi võtaks ta sülle

ja silitaks õrnalt pead.

Meie laulsime:

Meid koeri võtaks ta sülle…

Oli tunda, et väikese koeruse pärast ei karistata kuigi karmilt, möödas olid juba need ajad, kui kolhoosipõllult mõne porgandi näppamise pärast võis aastateks vangi minna. Nüüd võis võtta juba üsna vaba käega ja põhjendada seda nii, et kui kõik on rahva oma, eks siis järelikult ka minu. Olid muidugi  reeglid, kuid nende raames sai  ümbritsevaid olusid üsna kergesti selliselt mugandada, et kujundasid endale küllaltki muretu ja mõnusa äraelamise – näiteks mina, luuletaja, kelle kolm põhiteemat olid valitsevale korrale nii vastukarva kui veel võisid olla: vaimsus, erootika ja isamaalisus – suutsin ometi elatada end kõik need aastad literaadina: trükis sain välja anda vaid neli õhukest raamatukest, kuid tollal võis ära elada ka kaastööst ajalehtedele ja ajakirjadele, mis praeguste pea olematute honoraride juures oleks täiesti mõeldamatu. (Honorarid olid suureks paisunud sellest, et kunagi eeldati nende eest ka pidevat valitseva korra kiitmist, mida hiljem enam nii väga ei nõutudki, jälgiti vaid, et sa ei kirjutakse midagi lausa “vastalist”.) Ent oli ka palju halba: minul tegi kõige enam meele mõrudaks see, et ma ei saanud ülalnimetaud kolmel teemal midagi trükis avaldada, valus oli vaadata Eestimaa üha jätkuvat venestumist ja ahistas ka reisimisvõimaluste puudumine. Üks koolilapse süütu sõnaaps mõjus tollal palju vahedamalt kui praegu: “Kirikuõpetajad räägivad rahvale, et ehk pärast surma saab ikka ka Pariisi.” Nõukogude võimu edasi kestes poleks tõesti olnud väljavaateid enne surma sinna saada.

 

 

Kõige lühem ja kõige meeldivam aeg, mida olen kogenud, algas mõned aastad enne nõukaaja lõppu ja kestis omariikluse esimese kümnendi lõpuni, kusjuures huvitaval kombel moodustab see üsna ühtse ajajärgu, taasissesisvumine leidis seal keskel asset isegi üsna märkamatult. Seda aega iseloomustab kõik kaunis: üldine vaimne elevus ja vastuvõtlikkus, suured lootused. Lootsime sedagi, et suurem osa migrante lahkub ja ülejäänud eestistuvad kergesti ja vaimustusega. Kümned tuhanded inimesed läbisid TM-I kursuse, Pildi-Viktori ja Ants Grossi ravipildid tervendasid, Viljandi ja Kõpu vahelise tee äärde oli kerkimas mitu lõbumaja, Tallinnas pidi Tatari tänavast saama punaste laternate tänav, mina sain korraga vabalt rääkida ja kirjutada oma kolmel lemmikteemal. Kui olin pannud Õhtulehte kuulutuse, et loen erootika ajaloo loengut, nägin Salme Kultuurikeskusse jõudes, et majas oleks kui algamas mingi suurem üritus – raske oli trepist üles loengusaali poole läbi murda. Ikka veel uskumata, küsisin:

-          Kas olete tulnud erootika ajaloo loengule?

-          Jaa! Jaa!

-          Siis palun lubage läbi, mina hakkangi seda loengut lugema…

Oleksin ma oma tollased sissetulekud investeerinud, oleksin praegu rikas mees või siis  kõik kaotanud – mis on tõenäolisem. Mina aga kulutasin kogu raha reisidele, tänu millele olen käinud kõigis neis maades, mida olen näha tahtnud, ühe ümbermaailmareisigi teinud.

 

 

Nõukaaja lõpukümnendeid on nimetatud stagnatsiooni ajaks. Meie praeguse eesti elu iseloomustamiseks pole kuulnud seda sõna tarvitatavat, kuid minu meelest sobiks see nüüd jälle kasutusele võtta. Kõik on nii mannetu, pole meil ammu enam kedagi Lennart Meri väärilist, kes suudaks mõelda suurelt, aina tegeldakse tühiste probleemidega: et valitsuses oleks rohklem naisi ja lapsi, Tartus ei taheta tänavanimeks Madruse, kuna lähikonnas on ka Kapteni tänav, siis veel see problem, keda ametlikult lubada ja keda mitte lubada koos elada, kuigi eks nad elavad nagunii – pikad arutelud mõttetuil teemadel. Samal ajal on olukord maailmas ja ka üsna meie piiridel ärev. Kõige enam teeb kurvaks see, et ammu enam pole  vaimset elevust ja avatust; nüüd ei ostetaks enam Pildi-Viktori ja Ants Grossi pilte, mis kord läksid nagu soojad saiad, ei ostakse enam keegi, sest need ei ravi enam, ei ravi aga sellepärast, et pole enam seda vaimset elevust, mis andis neile energia. Kuulasin raadiost ERR-i juhtide arutlusi ja imestasin: küll ajavad tarka juttu, aga telekanalites pole niigi palju vaatamisväärset nagu oli nõukaajal ühel kanalil, häid kultuurisaateid näiteks, aina krimkad, õudukad ja sport. Kas selliste telekavade kokku saamiseks on tõesti vaja ametis hoida nii palju tarku ja kõrgepalgalisi mehi!?

Prostitutsioon, selle asemel et see kultuurselt välja arendada nagu Hamburgis või Amsterdamis, suruti salaurgastesse. Kui kuulutaksin taas välja erootika ajaloo loengu, mitu kuulajat tuleks? Kaks või kolm?... Kas erootika ajalugu on tõesti kõigil juba nii selge? – Muidugi, vahepeal on ilmunud sel teemal raamatuid ja Internetist leiab üht kui teist. Vaevalt küll, et hästi teatakse juba seda, mida mul oleks rääkida, erootika ja vaimsuse vastastikku võimenduvaist võimalustest, tantrismist. Vaimne õhkkond on järjest halvenenud, esiplaanile on tõusnud tippsport ja meelelahutus, selline vaimu erksana hoidev harrastus nagu luuletamine, on täiesti tähelepanuta jäänud. Meil nagu olekski vaid viis luuletajat: Rummo, Kaplinski, Runnel, Luik ja Kareva, ülejäänuile ei jagu enam mingit tähelepanu, harrastusluulest rääkimata. Raamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem, kuid paljudes kodudes on raamaturiiulid jäänud nõukaaja lõppu märkima – tollased sarjad: “Maailm ja Mõnda”, “Varamu” – hiljem pole enam midagi lisandunud. On ilmne, et praegune pensionäride põlvkond sureb enne, kui hakkab saama sellist pensioni, mis võimaldaks teatris käia ja raamatuid osta – nagu see oli täiesti võimalik nõukaajal. Samal ajal on meil ka ülirikkaid; kui satute Kelvingisse Viimsi poolsaarel, siis alles näete, millised võivad olla eramud! Võib juhtuda, et kord veel tunduvad nõukaaja viimased aastakümned  meile lausa kuldse ajastuna – eriti siis, kui peaksime sattuma taas vene karu käpa alla; mis sel juhul kaugemas tulevikus saaks, seda ma ei tea, kuid esimene aastakümme oleks kindlasti vähemalt sama jõhker kui oli Stalini aeg, mil uus võim pidi end kehtestama. Praegu aga rõhub rahvustunde nõrkus, väiklus ja mannetus, kas või see, kuidas valitsus pingsalt kaalub, milliseid makse tõsta. On ilmne, et sel viisil  me kuidagi ei jõua  maailma viie rikkama riigi hulka. Täiesti reaalne oleks see, kui võtaksime kasutusele oma unikaalsed maavarad, kuid ka see kutsuks ilmselt kõigepealt esile rahva ägeda vastuseisu. Absurd. Nõukaaegse tuima ja igava, kuid mingil määral siiski toimiva optimismi asemel on aina rohkem kuulda nende häält, kes kuulutavad häda ja viletsust: palavaks läheb, jää sulab, vesi lõpeb, nafta lõpeb… No  meie eluajal see kõik veel ei juhtu. Iga paari-kolme aasta tagant ostan uue mobla – mitte selleks, et “ajaga kaasas käia” – vana lihtsalt lakkab selle ajaga toimimast – ja jälgin huviga: kas uus on nüüd tõesti juba viletsam. Ei ole, siiani on uus alati olnud millegi poolest eelmisest täiuslikum. Kuni see nii kestab, ei või ju elu üle veel väga kurta.