Pärast ateismi

Ülev Valder

Üha selgemaks saab see, et elame juba ajal, mida võiks

nimetada postateistlikuks. Nimetus on iseenesest küll kohmaks, mu enda meelest  isegi lausa tobe, kuid mis teha, haakub hästi ühe teise sarnase ülesvuhvitud nimetusega: postmodernism… Jaa, oli ateism, kuid nüüd on see ületatud või siis oleme seda just praegu ületamas. Ka ateism pakkus omal ajal mingeid vabastavaid impulsse, nii-öelda uusi tuuli. Nietzsche hõikas – ilmselt teatava vabanemistundega: Jumal on surnud!…Keegi teine – märksa hiljem – ütles: Jumal oli küll siin, kuid lahkus varakult…

Nüüdseks on seljataha  jäänud aeg, mil teadus järjekindlalt murendas usklikkust, nüüd hakkab ta  seda üha enam „taastootma“. Võtame või kvantfüüsika: kõik see aine - mateeria - kaob üldse käest, jääb vaid energia, saadakse aru, et ka kõik tahked asjad, isegi kivid, on energia, ainult  väga aeglase võnkesagedusega, selline mõiste nagu mateeria osutub ise täiesti pseudomõisteks, kuigi just seda oldi vahepeal harjutud pidama millekski tõsikindlaks, millegi olemusliku ja jääva tagatiseks… Mateeriat  ei ole, kõik on energiavoog, mis inimese jaoks tähendab peaaegu et virtuaalsust – kõik on püsitu, vaat et ainult näiv, aina muudab oma kuju, on millestki esile kutsutud ja  sellele vastavalt ka muutub, pole jääv – seda hoopiski mitte… jääv pole siin ilmas miski. Väga kõnekas on selkohal üks Ida mõistujutt. Vägev kuningas, peaaegu et maailma valitseja seisis manalas  selle küsimuse ees, kas tal on nüüd õigus raiuda oma nimi igaviku kirjadesse. Talle pakuti sellist võimalust, öeldi vaid, et selleks ta peaks kustutama kellegi teise maailmavalitseja nime, kuna igavikukivi on juba täis nimesid. See pani muidugi mehe mõtlema: kunagi võib ju keegi samamoodi kustutada ka minu enda nime…   Kunst on vaimustuda sellest, et miski pole jääv, mitte ahastusse sattuda. Kui ei satu ahastusse, vaid vaimustud, võid sellest  isegi valgustatuks saada… Virtuaalsus – see on vahest siiski teine äärmus, pigemini sobiks siin võrdkujuks täiskuu peegeldus järveveel, mis on ühtaegu nii näiv kui ikkagi mingis mõttes ka tegelik. Ja sedagi täisulikult. Energia – kas see on Jumala uus nimi? Võib olla, kuid ka sel juhul jääb alles üks vanadest jumalanimedest: Looja. Jaa. Energia  - loob, on looja, on Looja. Kosmilises armstuses, kosmilises orgasmis.   Kõik muud jumalanimetused – Jahve, Jehoova, Issand võiksime ehk ka ära unustada – võib-olla olekski parem. Kas nüüd vaimulikud võiksid rõõmustada? Võiksid, kuid teevad seda ainult kõige targemad neist. Ateismi sõnum oli: Jumalasulaste õpetused on väärad. Poistateismi sõnum on: Jumalasulaste senised õpetused pole valed, kuid on olnud küündimatud. Midagi neist ka jääb – nagu näiteks Kristuse isik, kuid väita, et ta oli Jumala ainusündinud poeg .- see on ajast ja arust – Jumalal ammugi juba  teisigi poegi ja tütreid!... Kas Loojal – kosmilisel energial - on ka teadvus? Jaa, se on küsimus. Millegipärast peame inimestena seda küsimust ka väga oluliseks. Me ei oska arvata, et mõeldav on ka midagi ülemat kui teadvus – superteadvus näiteks. Inimesel on  viis meelt, kuid võimalikud on ju ka viissada meelt. Niisamuti on võimalik üliteadvus, mis on niivõrd üle meie tunnetusvõimest ja kogemusest, et me ei suuda seda ette kujutada, kõige lähem sellele, mida me võime kujutleda, on kosmiline armastus, kosmiline orgasm, mille läbi kestab ühajätkuv loomine… Postateistlikus kultuuris vähemalt hakatakse mõtlema  selles suunas, saab alguse kogu inimkonna senise religioosse kogemuse sünteesimine ja  kasutuselevõtt, mitte et aetakse taga mingit üht  õ i g e t  usk, aga – pange tähele! – veel rafineeritumat, veel täiuslikumat vaimset õpetust kui tantrabudism ei leia te kusagilt!