Vaimuvalgus nr 31

Esoteerika

Kui avaldasin soovi oma raamatuid müüa, olid esoteerikalaagri korraldajad  nõus tingimusel, et ka räägin laagrilistele midagi. Mis mul selle vastu! Esoteerikamaailm on  kirev ja mitmepalgeline, täiesti erinevate ja isegi vastandlike huvidega inimesed leiavad sellest endale midagi. Alles see oli, kui nägin „Loitsukeldris“, kuidas üks naine küsis ninasõõrmete erutusest värisedes:

- Kas teil on seda tulevate katastroofide raamatut?... – Teema, mis jätab mind täiesti külmaks – kui katastroofid tulevad, küllap  nad siis tulevad, minu asi on püüda enne siin elus end täiel määral välja elada armus, luules, vaimus...   Suurepäraseid võimalusi selleks pakub tantrabudistlike jumaluste kujustamine, kuid mitte tiibeti laamade, vaid india metsikute joogide vaimus, kes ju panidki aluse neile – tänapäeva mõistes – ülitõhusatele psühhotehnikatele. Kujustada end ja oma Muusat Jumalaks ja Jumalannaks ning siis ka kogeda oma suhet jumaliku paari suhtena, millega kaasneb  kehasiseste energiate peenemaks ja ülevamaks muutmine, õieti sellest kõik  algabki...  Väga vähe on  praegu Eestis inimesi, kes mõistaksid, mida see tähendab, rahvale on need jumaluste pildid vaid mingid ebajumalakujud ja  ei vaevuta üldse süvenema – praegusel kireva pealiskaudsuse ajal!..  Võimalus sel teemal inimesi valgustada erutas mind märksa rohkem kui loodetav tulu raamatumüügist.

Ilm vedas alt, ei küll sadanud, kuid oli lõikavalt külm suveõhtu. Määratud ajaks saabus laagrisse  vaid paarkümmend inimest. Raamatuletti uudistama tuli neist ehk vaid kolmandik. Tänapäeval on ju nii, et enamus inimesi ei pea raamatut  enam selliseks kaubaks, mille ostmist tasuks üldse kaaluda. Paar-kolm raamatut sain siiski müüa. Suure hilinemisega tehti esimese loenguga algust väikesel luitunud küla-laululaval. Kuna oli ilmne, et raamatuid vaatama keegi  enam ei tule, läksin minagi esinejat kuulama. Huvi oli ka näha, kes on need kõige vingemad esoteerikahuvilised, kes ebasõbralikku ilma trotsides siiski laagrisse tulid - saan  ka näha, mis neile huvi pakub – saan   näha   esoteerikahuviliste vaieldamatut eliiti. 

Olid tõesti üsna sitked mehed ja naised,  seisid poolringis ümber esineja, kes ka  oli igati nende vääriline – jõuline vanem mees. Kui olin natuke juba teiste selja taga kuulanud, saina ru, et ta jutustab  värvikaid seiku kõikvõimalikest paranähtustest. 

Kusagil oli lehmakari pikali maas, veri ja ajud ära viidud. Ühe naise kõhust olid tulnukad

röövinud uneajal loote, edaspidi magas see naine alati pussnuga voodi all. Hitler ja Eva Braun põgenesid allveelaevaga Argentiinasse, kus nad elasid veel aastakümneid, Berliini jäid nende teisikud. Antarktikas oli fašistidel baas. Hitleril oli aatompomme, ühega neist hävitas ta Atlandil liitlaste konvoi, kuid nähes millise kohutava relvaga on tegemist, loobus selle kasutamisest. (Ei usu.)  Ka kaks Jaapani linnadele heidetud pommi olid Hitleril juba varem valmis tehtud, saksakeelsed kirjad peal. „Estonia“ laskis torpeedoga põhja vene allveelaev, sest  pardal oli kohveraatompomm. Moskva korrusmajad laskis õhku vene eriteenistus, et luua rahva seas soodsat meeleolu Tšetseenia ründamiseks.(Usun.) New Yorgi kaksiktornid hävitasid ameeriklased ise SKAD-rakettidega. (Ei usu.) Obama on juba kaks korda Marsi peal käinud – teleportatsiooni teel. (Ei usu.)

Kuulajad värisesid külmast ja vaimustusest, et saavad sellist rariteetset infot ning lähevad seeläbi ka ise väge täis Midagi oli selles olukorras lausa perfektset, ehkki kuidagi nihestunud moel – selline külm õhtu, sellised kuulajad, selline esineja. Kui kusagil midagi vapustavat juhtub, siis võib kindel olla, et varem või hiljem kerkib  esile  versioon, mille kohaselt kõik oli ikkagi hoopis teisiti ja leidub inimesi, kes sellest endale väge ammutavad – ka omamoodi huvitav psühhotehnika ja ilmselt toimib...

Järgmisena peaksin mina rääkima... Mind haaras paanika: siin, selles õhkkonnas need õrnad ja haprad asjad, millest oleksin tahtnud rääkida – ma ei suuda, sellest ei tule midagi välja. Kuidas ma räägin siin: India jumaluste abil on seksi läbi võimalik valgustatuks saada… Jah, selles lühikeses lauses ongi kõik öeldud ja selle ühe lause saaksin ju siin külmakangestuses ehk ka kuidagi öeldud, kuid mida see annaks!...

 

 Andsin oma abilisele märku, me eemaldusime, panime raamatud kastidesse, kandsime autosse ja – põgenesime. Muidugi tundsin  süümepiinu korraldajate ees. Eelmistel aastatel oli laagris olnud sadu inimesi, ilm lahke... Läbikukkumine muidugi, kuid eks see oli seda ka mulle  – paari raamatu müümiseks ei tasunud ometi nii kaugele sõita.

 

Vaimuvalgus nr 30

Harmoonia võimalikkusest

Vene teatrilavastaja Marat Gatsalov on öelnud:

Inimene on kaotanud selge ettekujutuse iseendast. Kes ta on? Religioon ei toeta enam, perekonna roll ja funktsioon on muutunud, sotsiaalsed tunnused on kadunud.

Kas  asi on tõesti nii hull?.. Mina tunnen end küll  kindlalt ja mugavalt. Ja mind ei toeta mitte üks usk, vaid kõik maailma usundid ning teevad seda väga hästi. Ometi pean enda ümber vaadates tõdema, et paljud nii ei saa või ei ole tulnud selle peale... probleem on tõesti olemas. Sellest annab tunnistust muide ka kogu tänapäeva kunst.

- Tänapäeval ei olegi kunsti, on veiderdamine! – hüüdis Einar Laigna kord ja need tema hingest tulnud sõnad vastavad kahjuks tõele. Kunst hakkas selliseks muutuma Esimese maailmasõja vapustuste järel. Kui ka algul oli ehk ajendiks aus soov osutada  maailma ebardlikkustele, siis nüüdseks on kunst ise kujunenud üheks suurimaks  disharmoonia tekitajaks, samal ajal kui Euroopas on elu juba märksa harmoonilisem kui see on olnud siin kunagi varem. Esimesele tuli  peale küll veel Teine maailmasõda, kuid selle koleduste järel võitis terve mõistus ometi ja teostus Euroopa Liit, ilma milleta oleks riikide vastuolud kindlasti vahepeal kulmineerunud juba õige mitmeks sõjaks, nüüd on aga sõjad Euroopas tõepoolest välistatud. Euroopa Liit on ju selles mõttes lausa ime! Saavutus igatahes! Eurooplaste elujärg on parem kui kunagi varem ja virisemise põhjuseks on vaid psühholoogiline tõik, et kalduvus selleks kasvab niipea kui elu on liiga hea. Sõjad on tänapäeva maailmas võimalikud üksnes väljaspool euroopalikku kultuuriareaali, kusjuures meil tuleks   hoiduda neisse sekkumast, kui see vähegi võimalik. Hiljutise Süüria kriisi päevil tundusid mulle kõige rumalamad ja sõjardlikumad need väliskommentaatorid,  kes rääkisid: Obama kaotab nüüd oma näo, kui ta ei anna Süüriale lööki ja edasi virisesid, et nüüd jääb see asi meie poolt lõputult venima. Võib tõesti olla, et sõjaline sekkumine Süürias oleks viinud ahelreaktsioonina lõpuks veel Kolmanda maailmasõjani... Mis  asja on meil sekkuda sinna kodusõtta, kus kumbki pool pole meile sümpaatne ja kus sekkumine ükskõik kumbal poolel tekitaks  islamimaades meie vastu uut  pimedat viha, mida niigi on üle mõistuse palju! Jääb vaid loota, et meie teadusliktehnilise üleoleku tõttu need rahvad meile ohtlikuks ei saa. Mulle pakkusid lõbu kaadrid ühest dokfilmist, milles araablane püüdis agiteerida neegrit enesetaputerroristiks. Kui kõnekas oli neegri näoilme: Kas sa loll oled või, ma saan ju siis ka ise surma!.. Paras ninanips fanatismile. Muide - olid  Euroopaski kunagi verised ususõjad, tänapäeval on aga isegi raske ette kujutada,  et Merepuiestee omad lähevad Olevistesse pommi panema... Kas see annab tunnistust usu leigusest? Mina olen küll veendunud, et suuremast mõistmisest, arusaamisest, et võib ka teisiti...

Hingelisvaimset harmooniat edendaks meis suuresti see, kui võtaksime kõiki religioone ühtse tervikuna. See on täiesti võimalik. Probleeme tekib vaid selliste uskude puhul, mis väga pealetükkivalt kuulutavad oma ainuõigsust, kuid nendeski on võimalik leida midagi head, islamist näiteks  sufism – suurepärane, üheski teises usus pole sellist ilu ja armastuse ülistust kui sufide luules!. Kõik religioonid räägivad ülevusest, ehkki nimetavad seda erinevalt, väikeste variatsioonidega: pühadus, jumalikkus, õndsus, taevalikkus,Tühjus ülemaises mõttes, millesse on sulanud ülim tarkus ja nauding, valgus, valgustatus. Valgus – see toob meelde gnostikute tõdemuse, et oleme ajutiselt suletud mateeria tumedusse, kuid surres saame tagasi valguse maailma ja siingi, maises elus on, meil rinnas valgusekübemeid, ühel rohkem, teisel vähem ja ülim, mis meile võib osaks saada, on suhtlemine nendega, kelles on neid rohkem. „Tiibeti surnute raamat“ õpetab üksikasjalikult, kuidas peaksime kaasa minema surmahetkel ilmuva ereda valgusega, seda mitte kartma. Või võtame zenbudistliku  satori-mõiste. Valgustushetk. Zenbudistid räägivad: olen seni kogenud paarkümmend suurt satorit ja loendamatu hulga väiksemaid. Mida rohkem inimene satoreid kogeb, seda tõenäolisem on, et kaugel pole ka püsiva valgustatuse seisund ja et surmahetkel lähebki ta Valgusse. Meie keeles on satorile kõige lähem sõna vast ahaa-elamus, ehkki selles jääb vajaka vaimsest-vaimulikust sisust. Selle, mida erinevate religioonide tundma õppimine meile õpetab, võiks kokku võtta nii:

Tähtsam kui miski muu siin elus on  viimistleda endas ülevat vaimuseisundit, kusjuures pole tähtis, milliseid kujutlusi selleks kasutada. Religioonid pakuvad suures valikus valmiskujutelmi, millest saame valida need, mis on meie jaoks kõige kõnekamad. Omavahel vastuolus nad ei ole, täiesti võib kujutleda Kristust, Budat ja Krishnat sammumas kõrvu ja jutlemas. Tähtis ei ole, millised on su pühakujud, tähtis on, et kogeksid pühadust. Einer Laigna rääkis mulle kord, kuidas ta sügaval veneajal näinud Tartu Ülikooli aulas üht jaapanlaste delegatsiooni tegemas sügavaid kummrdusi Lenini marmorbüsti ees. Kagebelased nende ümber ei teadnud, mida  sellest arvata – nii sügavat Lenini austamist polnud nad veel näinud. Tegelikult ei austanudki jaapanlased Leninit, vaid kasutasid ära tema kuju, et kogeda pühaduselamust. Viimasel ajal olevat jaapanis moes korraldada abiellumistseremooniaid vene usu kombe kohaselt, kuna need on hästi värvikad, kuid sellega ei kaasne süvenemist õigeusu teoloogilistesse finessidesse. Kas selles avaldub pealiskaudsus? Vahest on sedagi, kuid mina näen selles ka suurt tarkust, mis viib samuti välja kunagise Lenini kuju ette Tartu Ülikooli aulas.

Usuõpetus meie koolides peaks lähtuma  sellest, et inimkonna religioosne kogemus on ühtne ja tutvustama kõike seda head, mida üks ja teine religioon loonud, õpetama, et nii palve kui mediteerimine on oma olemuselt enda kooskõlla viimine meid läbivate ja ümbritsevate energiatega, nende abil võime saavutada harmoonilise kooskõlla kõiksusega – ja miks mitte – täita seeläbi ka oma soove. Ainult seda ei maksa rõhutada, et Jumal (või Allah) on olemas, küll aga seda, et süvenedes mõnesse meelepärasesse pühassse kujutelma on võimalik jõuda selleni, et see tundub meile reaalsem kui kõik maine; on olnud palju inimesi, kes on tõepoolest suhelnud Jeesuse või Budaga, kuid nad ei peaks mõtlema, et üks või teine on ainumõeldav suhtluspartner, see ei pea tingimata olema ühegi religiooni poolt pakutud pühakuju, selleks võib saada suure armastuse korral ka armastatu või hoopis inimese töö, kui ta näeb selles oma elusihti, missiooni ja jäägitult pühendub sellele. Kaldun arvama, et ka kristlikud teoloogid, kel on olnud sügavaid usulisi kohemusi, teavad seda, et samaväärsed kogemused on võimalikud ka hoopis teistsuguses kujundisüsteemis, kuid varjavad seda kiivalt, ei tunnista seda võibolla endalegi.

Ka selline suhtumine religioonidesse nagu ma seda kirjeldasin võib anda tunde, et religioonid toetavad ja sugugi mitte vähem kui seda tegi varem üks religioon, taas tekib huvi religioosse eneseteostuse vastu ja ka noortele ei tundu usuelu enam millegi vanamoodsa ja iganenuna.

Kahjuks on mu jutt enamikule kristlikest teoloogidest vastukarva, ka Einar Laigna – juba kolmat korda meenub ta mulle – ei silitaks sellise jutu peale mul pead...  Tean vaid üht eesti teoloogi, Toomas Pauli,  kes on välja tulnud mõttega, et polegi nii tähtis, kas pühaduselamused, mida inimene kogeb, on sündinud ristiusu pinnalt, hoopis tähtsam on, et ta neid kogeks. Laigna on kahtlemata koloriitne kuju eesti kultuuris,  ta esinemisi kuulatakse huvi ja kaasaelamisega ja saadakse neist innustust, kuid tema ideaal – keskaegne katoliiklik Tallinn – ei taha ega taha taaselustuda... Kõlapinda pole leidnud ka minu ideed inimkonna religioosses kogemuses ühtse terviku nägemisest, kuid ma ei kahtle, et nende päralt on tulevik. Tegelikult oleks parim, mida kristlikud teoloogid teha võiksid – tulla selles asjas minuga kaasa, see tagaks – nii paradoksaalne kui see ka ei tundu – kristluse säilimise: inimesed, kes hindavad kõike väärtuslikku kõigis usundeis, leiavad nii mõndagi ka kristlusest ja on huvitatud pühakodade elavaina säilimisest. Kõige suurema vaimse impulsi annab luterlus inimestele Jõuluõhtu jumalateenistusel – see on juba kord luterluse eripära, et selleks õhtuks  on loodud kõige kaunimad viisid ja kõige hingeminevamad laulusõnadki. Ei maksa ironisserida, et jõulukogudus ongi üksnes – jõulukogudus, mõelgem veel kord jaapanlastele Lenini kuju ees või pulmatseremooniatel vene õigeusu hiilguses ja säras... Jaapanis on muide täiesti üldine, et osa elus olulisi rituaale tehakse shintoismi, osa budismi vaimus – olenevalt sellest, milline riitus on ühes või teises usus sisenduslikum, „õnnestunum“. Minule on kõigist uskudest kõige loomuomasem tantrabudism ja seda just eriti seepärast, et ta ei suru alla seksuaalsust, vaid on toonud selle pühapiltide- ja kujudena kaunilt pühakodadesse. See meeldib mulle, pakub tõelist rahuldust – miks  peaksin seda salgama. Kindlasti leidub aga ka edaspidi neid, kellele tundub just kristlus kõige omasem ja kes jõuavad selleni, et Kristus saab neile tähtsamaks kõigest muust. Neist saavad siis kristlikud vaimulikud ja nad hoolitsevad kirikute elavana säilimise eest. Kristliku kiriku säilimine elavana on otseses sõltuvuses sellest, kas tekib üldisem huvi kõigi usundite vastu. Võidakse ju küsida: kui ma räägin, et ka inimkonna religioosse kogemuse omaksvõtt tervikuna võib inimest toetada, miks pole seda siis märgata? Aga sellepärast, et neil teemadel ju ei räägita, räägin ainult mina ja võibolla veel mõni üksik, rääkida tuleks sellest aga pidevalt ja igalpool. Selline alaline rääkimine mõjub, mida näitab kas või seegi, et mittemidagiütlevad suured värvilised valimiseelsed plakatid toovad tõepoolest parteidele hääli...

Meie kirikutegelased peaksid ju nägema, et ristiusu seesmiste reservidega ei ole nii või teisti  võimalik esile kutsuda uut vaimset tõusu, ka kõige kaasahaaravam jutlustaja ei saa sellega hakkama: noored ei tule kirikusse. Nende huvi võiks aga äratada tantristlikud seksuaalpraktikad – kui nad saavad teada, et needki võivad olla osa vaimulikust elust - tekib huvi vaimse eneseteostuse vastu.  Üks võimalus – meie kirikul -  oleks haarata kogu inimkonna usueluline kogemus endasse, kuid silmas pidada selle ringkonna üldist konservatiivsust, ei pea ma sellist arengut eriti tõenäoliseks, teine võimalus: jääda küll traditsiooniliseks ristiusuks, kuid suhtuda teistesse usunditesse mitte kui  konkurentidesse, vaid kui kolleegidesse, headesse sõpradesse, abilistesse – mõistes, et vaid kõik koos võivad tagada inimestele elava ja mitmekülgse vaimuliku elu, mille läbi sünnib taas – ehkki juba hoopis teises vormis – kunagist keskaegset Tallinna iseloomustanud tugev vaimsus; samal määral kui vaimulik temaatika täitis tollaste inimeste mõtteid-meeli, täidab see neid siis  jälle, kas või seeläbi, et telekavades asenduvad  praegused üksnes põnevust tagaajavaid filmid ja seriaalid orsekui iseenesest vaimuliku sisuga saadetega nagu neid võib näha india televisioonis. India on alati silma paistnud suure mitmekesisuse poolest, on küll tantra sünnimaa, kuid suur pühamees Ramakrišna sõitles üht oma õpilast vaat et hullemini kui mõni eriti seksivaenulik kirikuisa: „Kas sul ei ole häbi enda pärast! Sul on juba lapsed, aga ikka sa heidad oma naisega ühte! Kas selline loomalikkus ei tekita sinus tõesti viha enda vastu? Kas sa ei vihka end seepärast, et mängid kehaga, mis pole midagi muud kui veri, lima ja mustus?“ Nojah, kui inimene ei tule selle peale, et kehas leidub ka energiaid, mida võib arendada väga peeneiks, nauditavaiks, ülevaiks!.. Mõne muu vaimse saavutuse pärast ma Ramakrišnat siiski hindan. Ta proovis muide järele mitmed usundid, ka islami ja kristluse ning tõdes, et kõik nad töötavad. Kahjuks jäi tantrabudism temast proovimata... Indias on lahkhelisid tekitanud ainult islam, mis ju polegi India algupära, kõik teised usundid pole suhtunud üksteisesse vaenulikult, vaid on moodustanud kokku tugeva vaimse kiirguse, millest elab ja ammutab jõudu ka tänapäeva India. Jõuaksime meiegi kord selleni!