PARIMA LEIDMISE KUNST

Ingvar Luhaäär

Varsti juba 25 aastat on Intuitiivteaduste Kool õpetanud teadmisi, mis tulevad kasuks eranditult igale inimesele ja põhiosa millest peaks õpetatama igas  üldhariduskooliski.  Ütlen seda täie veendumusega, olles koolijuhi ja ühe põhiaine, bioenergetika, õpetajana õpetanud  aastate jooksul tuhandeid inimesi.  

Õpetus meie koolis seisaks nagu kolmel suurel vaalal  India ja Hiina energiaõpetustel ( kuna meil Euroopas oli ristiusu mõjul keha ja eriti seksuaalenergia patuseks sugereeritud, ei saanud meil selles osas järjepidevat traditsiooni tekkida), moodsal psühholoogial, eriti NLP-l ja maagial ning nõiakunstil.

Mis on neis siis kasulikku igale inimesele? Näiteid võiks tuua palju

Ei leidu inimest, kes ei tahaks, et tal oleks tervis korras ja et ta soovid täituksid.  Et haigused ei saaks üldse tekkida, tuleks hoida oma kehasiseseid energiaid harmoonilises tasakaalus, tunda, et oled nagu juhe, milles energia voolab vabalt ja sundimatult, ilma et oleks kusagil paisu taha jäänud ja seiskunud. Selleks on häid psühhotehnikaid.  Kõige lihtsam: välja higates kujutle, et hingad välja kõik negatiivse: pahadest mõtetest organismi sadestunud energeetilised räbud, kõik seiskunud energiad, sisse hinagtes aga hinga sisse puhast värsket elujõudu. Ma ise kasutan üht tantristlikku. kujutlen, et mu pea kohal istub rituaalses suguühtes kaunis jumal ja jumalanna. (Kui juba inimesele on suguühe midagi väga elamuslikku, paljud on sedameelt, et ongi kõige intensiivsem elamus! – siis kui energiaküllane ja kui naudinguline võib olla veel jumaliku paari ühe!) Niisiis nad hõljuvad õhus mu pea kohal ja siis laskuvad minusse, sulades sel hetkel väga peeneks, tugevaks ja õndsalikuks energiaks, mis täidab mind terveni, surudes minust välja kõik energeetilised räbud, haigusidud ja muu alaväärse, mis ei mõju mulle hästi. Kui lihtne, ainult mõne hetke võttev ja tõhus moodus end energeetiliselt puhastada! Kui tunned, et kehas hakkab tekkima siiski mingi haiguskolle, näiteks kurk muutub valusaks,  kujusta kusagil mujal oma kehas udusulena puhas valgusekiud ja hakka sellega halli tombuna tunduvat haiguskollet silitama, kuni see hajub. Kroonilise häda puhul see ei mõju, aga alles tekkima hakkavast haigusest võib niiviisi kergesti lahti saada.

Nüüd veidi ka teisest iga inimese jaoks olulisest püüdest täita oma soovid. Siin meenub mulle kohe, kuidas dr.Viljo Viljasoo oma loengul räägib, mil moel ta kindlustab endale kesklinnas parkimiskoha: kui hakkab juba lähedale jõudma, sõnab: „Palun parkimiskohta!“ Ja ennäe – seal hakkabki üks auto ära sõitma!... Mida siis Viljo tegi? Häälestas end kooskõlla energiatega. Sisuliselt tegi sama, mida teeb kirikupingil istuv usklik, kui  paneb käed kokku ja palvetab. Kas kasutada siinjuures ka Jumala-mõistet, on juba rohkem maitseasi. Gunnar Aarma armastas rõhutada:

- Inimene on kõikvõimas. – Alati lisas ta ka:

- Enda, mitte teiste suhtes.

Kui häälestume oma soovidele mõeldes kooskõlla energiatega, kujutleme neid soove sageli kui juba täitunuid, siis nad täituvadki.

NLP-st meenub samuti kohe mitu väga tõhusat tehnikat. Kõigil meil on varasest lapsepõlvest hinge jäänud mõned hirmuelamused, mis ei pruugi aastakümneid üldse meenudagi, kuid risustavad alateadvust, ei lase meil olla nii rõõmsad ja loovad nagu võiksime olla. Meenutame need. Esimesena meenub kindlasti see, mis on jätnud kõige sügavama jälje. Minule näiteks see, kuidas ilusal suvepäeval läksin kodumajast pisut eemale metsa poole ja korraga nägin, et üks suur loom tormab minu poole. Pöörasin ringi ja vudisn nii nagu jalad võtsid, kodu poole tagasi, ei julgenud selja taha vaadatagi – tõeline surmahirm ajas tagant. Mis loom see oli – suur koer või vasikas, ei tea, sest kui lõpuks lõõtsutades trepil seisma jäin, polnud tagaajajat enam kusagil... Nüüd siis teeme nii: näeme kujutluses seda hirmunud last ja ütleme talle:

- Ära karda, sa jääd ellu, seda ütlen mina sulle sinu tulevikust, - ja muundame kujutluspildi mustvalgeks, hõredaks, väikeseks – kaotame ta ära. Teeme sama läbi kõigi õrnas eas kogetud hirmuelamustega, mis meenuvad.

Kuid meie kõigi elus on olnud ka ilusaid, hurmavaid hetki – pulmad, ülikooli lõpetamine – neid on ka aegajalt kasulik uuesti vaimusilmas läbi elada ja need muundame meenutamist lõpetades hästi suurteks ja värvikirevateks.

NLP-st meenub ka ühe naispsüühoogi jutustus. Sünnituse järel tekkis tal rinnale punane laik ja tõusis kõrge palavik.Ta ei tahtnud antibioottikume kasutada, kartes, et neil võib rinnapiima kaudu olla halb mõju lapsele ja otsustas enesesisenduse kaudu terveneda. Sisendas endale tervenemist nii ja teisiti, kuid tulemust polnud. Siis tuli ta mõttele katsetada veel üht moodust: ta kujutles, kuidas terveneb nohust, tegi sellest nagu videofilmi ja asetas oma kujutluses kasseti selle filmiga oma raskema haiguse sisse. Järgnes üllatavalt kiire tervenemine. Ise ta seletas juhtunut nii: film andis ajule signaali, et tegu on kerge, iseterveneva haigsuega ja aju andiski organismile käsu alustada tervendamisega. Kõlab nagu müstika? Ometi õpetab nii kaasaegne psühholoogia.

Kõige raskem ongi vahest tõestada, et midagi väärtuslikku võib leida ka maagiast ja nõiakunstist. Paljud ei taha kuuldagi, löövad käega: ah, see on kõik üks suur ebausk ja rumalus. Muidugi on  nii ühte kui teist, kuid ega siis seda pea võtma! Suurepärane näide, kuidas toimida, on Michael Harneri ja teiste ameerika antropoloogide elutöö – nad selekteerisid šamanismist välja kõik selle, mida saab edukalt kasutada ka tänapäeva suurlinnainimene – ilma et ta peaks olema  kaltsudes šhamaan - võib olla täiesti korralikus ülikonnas. Näiteks – leida endale väeloom  ( sellega seoses nutikas tähelepanek: kui kujutled mitmesuguseid loomi, kaalutledes, kes neist võiks olla sulle sobivaim, siis õige väeloom on see, kes näitab end korraga neljast eri küljest...),  minna vaimus šamaanirännakule,  võibolla isegi tagasi tuua kellegi kaotsi läinud hingeosi.

Kõike seda, mida Hardner tegi šhamanimsiga seoses, olen mina teinud kõik need aastad kõige nende kolme ainevallaga – ida energiaõpetused, moodne psühholoogia ja maagia ning nõidus – olen otsinud neist välja tõhusalt toimivaid meetodeid, mida inimesed võiksid edukalt kasutada oma sensitiivsete võimete arendamiseks. Kahetsedes olen   kõrvale jätnud selle, mis võiks küll ka tõhus olla, kuid võtaks liiga palju aega. Hiljuti käis meil külas Mart Parmas, kes on Eestis vast parim hiina energiaõpetuste  tundja – üldsusele on ta tundmatu vaid seepärast, et ta põhimõtteliselt ei anna intervjuusid -  ja  väitis, et tema treeninguil võib jõuda selleni, et suudad kaheksa tundi ühe jala peal seista. Olen valmis uskuma, et midagi annaks ka selline tegevus, kuid samas olen üsna kindel, et võiksin selle kaheksa tunniga midagi hoopis olulisemat saavutada, rääkimata veel sellest, määratult suuremast ajast, mis sellise võime omandamiseks kulub. Meenub üks Buda lugu. Kord mingi jõe äärde jõudnult nägi ta, kuidas keegi mees kõnnib vee peal. Mees tuli ka ligi ja hakkas rääkima:

- Ega see pole niisama, ma olen seda kakskümmend aastat harjutanud...

- Aga selle jaoks on ju paadid, - imestas Buda.

Mart väidab, et ta eesmärgiks on surra tervena. Mina olen valmis surema ka puruhaigene ja mu sihiks on kogeda enne siin elus võimalikult rohkem ja võimalikult kirkamaid satoreid, valgusealmusi, parimal juhul isegi saada valgustatuks.

Tuleb välja, et kõik need 25 aastat olen arendanud end parima leidmise kunstis.

Imestan vahel, miks need asjad – niivõrd vajalikud kõigile, niivõrd tõhusad psühhotehnikad – leiavad siiski nii vähe üldsuse tähelepanu: tõsi, tuhanded on neid meie koolis õppinud – algusastatel olid eriti suured kursused, igal ikka 50-80 õppijat, sajad tuhanded aga ei hooli neist asjust vähimatki ja üldhariduskoolides ei õpetata. Kui järele mõelda, võib muidugi ka põhjusi leida: ikka on juurdunud arusaam, et maagia on pelk ebausk – kuigi samas, kui millegi kohta öeldakse: „maagiline,“ siis on see ülimalt positiivse tähendusega, siis tuleb korraks esile maagia vägi; sellele aga, et kasutusele võtta kõik väärtuslik kogu inimkonna religioossest kogemusest, on kõvasti vastu  need, kes vaid ühte usku omaks tunnistavad.