Vaimuvalgus nr 40

Küsimus õigest tantrast

Ülev Valder

 

Ikka võib kuulda: „See on õige tantra“ või: „See ei ole õige tantra“ ja mõnigi tantra tutvustaja kibrutab kulmu: „Kahjuks on tantraga seoses liikvel palju väärarusaamu…“

Kui  omaks võtta, et tantraks võib nimetada iga õpetust, mis kasutab seksuaalenergiat vaimsetel eesmärkidel, siis peaks küll see probleem iseenesest ära langema. Tõsi, tekkis minulgi kiusatus kord küsida: „Kas see ongi tantra?“ – kui käisin Tantratee-seltskonna  presentatsioonil, kus ei tehtud muud kui hõljuti Andrew Barensi juhtimisel mitu tundi eksootilise muusika saatel saalis ringi, aga samas mõtlesin: miks ka mitte, muidugi pole see kogu tantra ega ainus tantra ilmnemisviis, kuid samas pole põhjust väita ka, et see ei ole tantra.

Mina pakuksin oma käsituse tantrast kolme psühhotehnika kujul kahes luuletuses:

 

KAKS  MU  LEMMIK-ULMA

  

Kaks lemmik-ulma, mis  on mulle võrdselt armsad:

 

Tühjusest ilmub avanev lootos

ja sellel rituaalühtes jumal ja jumalanna,

hõljuvad õhus mu silme ees;

kergelt ette kummardudes surun oma lauba nende ühteõndsusse,

kesk jumalikke Naudinguid ja Tarkust.

Niipea kui olen seda teinud, jumalused  sulavad,

laskuvad  nektarina minus,

uhades mu kehast välja kõik seiskunud energiad ja vääritud mõtted,

täites mind oma kirkusega;

korraga tunnen, et olen ise saanud jumalaks,

jumalanna istub mu süles –

võrratu  seegi, et kunagi ei tea ette, millise maise naise kuju  ta võtab –

 on ta mõni mu ammune armsam

või äsja tänaval nähtud naine, kelle olemuse tunnetasin ja võtsin kaasa;

nii me nüüd oleme rituaalses ühtes ja kiirgame endist voorusevälja

ja sellele kõik inimesed, kes on meid meie arengus  edasi aidanud,

kingime endist igale mehele jumalanna ja igale naisele jumala,

et nemadki võiksid kogeda ülemaist õndsust ja naudinguid

ja selles õnnes, et oleme võinud seda teha, sulame Tühjusse.

Ja siis jälle:

Tühjusest ilmub avanev lootos...

 

Nii 108 000 korda.

 

Ja teine, uuem:

 
 

 Tõusen läbi kõrgemate ja kõrgemate rituaalühtes jumaluste,

allpool on veel maiseidki paare:

Romeo ja Julia,

Padmasambhava ja Jeshe Tsogjel,

siis juba

Vadžrasattva,

Guhjasamdža,   

Hevadžra,

Tshkarasamvara,

Kalatshakra.

Mind vaimustab, millise kergusega  Padmasambhava tuhises kord läbi jumaluste ilma

ja nüüd tahan minagi seda järele teha:

läbi rituaalühtes jumaluste tõusen,

tunnetades nende ihulisi ja vaimseid naudinguid,

järjest ülevamate jumaluste läbi tõusen -

tõusen läbi jumalusi täis õiekobarate,

läbi jumalusepuhmaste,

nii et vuhin kõrvus

ja siis jälle laskun –

see on just see,

mille järele olen siia ellu tulnud;

tõepoolest, võibolla midagi sellist saab kogeda vaid siin maises elus –

kes teab!...

siis tuleb kiirustada, teha seda võimalikult rohkem –

nii kaua kui veel elu on -

ainuüksi  selle võimaluse pärast

tasus siia ilma sündida…

kummaline – valdav enamus inimestest

ei saa üldse aru, millest ma räägin…

 

Kahju, et  ei õnnestunud leida kaaslannat,

 kellele oleks samuti olnud kõige erutavamaks unelmaks

tõusta selviisil läbi rituaalühtes jumaluste –

niipea  kui selline unistus  oleks meid liitnud,

oleksime  kohe olnudki Jumal ja Jumalanna…

  

JUMMAL, JUMMAL!...

 
500-leheküljelisest ingliskeelsest tantraraamatust

leidsin enda jaoks vaid ühe uue psühhotehnika,

aga see-eest ka tõesti ilusa ja vägeva:

naine kujustab oma tuppe emakasuudme ette väikese jumalanna,

mees sugutiotsale jumala

ja kui nad siis jab-jum asendis liituvad,

suruvad ka jumala ja jumalanna rituaalsesse ühtesse,

need  kirgastuvad, hakkavad suurenema,

suurenevad mehe ja naise kehapiirideni

ja korraga ongi need mees ja naine jumal ja jumalanna.

Ja korraga ongi  mees ja naine Jumal ja Jumalanna.

 

No mis te ütlete?...

Juba näen, kuidas kogu läänemaine jumalakäsitus

langeb mulle peale,

kuulen  ka  ilkumist:

“Jumal tussis?!...”

 

Meenub legend sellest,

kuidas Linnart Mäll noore õppejõuna

näitas ülikooli kohvikus parteilisele ajalooõpetajannale

Linda Eringsonile (kelle lemmikteemaks olid dekabristid)

rituaalühtes jumaluste kujukest

ja küsis mesimagusalt naeratades:

“Mis kujutlusi see teis tekitab?...”

 

Varsti ta enam õppejõud ei olnud,

oli orientalistikakabineti insener.

  

Neid psühhotehikaid võib teha koos partneriga, aga võib  ka üksi, kujustustena, pidades silmas, et peaaju on meie kõige olulisem suguelund, millest sõltub naudingu määr – nagu teab iga sellinegi inimene, kes pole tantrast midagi kuulnud – kui oled armunud on nauding võrreldamatult suurem kui puhtfüsioloogilise seksi puhul. Tantristliku jumaluse ja jumalanna naudingute ja tarkuse üle mediteerimine võib anda veelgi suurema ja ülevama tundelaengu kui romantiline armastus.

Kui keegi küsib minu käest, mis on tantra, siis sellist juttu ma räägin, aga olen täiesti valmis möönma, et mõni teine võib rääkida midagi hoopis muud ja ometi on ka tema andnud vastuse küsimusele: mis on tantra. Vaadates kord üht tantravideot, milles näidati vaid massaaži, kihvatas mul ka korraks: kas see on siis nende arust tantra!?... Kohe aga mõtlesin: miks ka mitte, nad ei tohiks vaid öelda, et see on kogu tantra või ainuke õige tantra. Tantra on pigem luuletus ja nagu pole õigeid või valesid luuletusi (ehkki on head ja halvad luuletused), nii pole ka õigeid ja valesid tantraõpetusi.

 

Tantraga seoses tean ma vaid üht väärarusaama, nimelt seda nagu oleks tantraga seotud palju väärarusaamu.