Vaimuvalgus nr 26

Trükist on tulemas esimene tiibetiaineline romaan

Mai lõpul või juuni algul jõuab kauplustesse Ülev Valderi tiibeti triloogia esimene roman “Tsojell ja Lootosestsündinu”. Pakume siin tutvustuseks lugeda selle eessõna.

Romaane  on meil kirjutanud küll rooma keisritest, küll ristisõdijaist (viimastest miskipärast eriti rohkesti,  juba Ristikivist peale...), nüüd  siis esimene tiibetiaineline... Siiski pole mu eesmärk laiendada eesti romaani geograafilist haardet. Seda suurem on vast lugeja imestus: milleks!?.. nii võõras rahvas, nii  kauge kant... Aga mis on meil tegemist rooma keisri  või kunagi Palestiinas usu nimel tapelnutega – ja ometi  lugejahuvi on olnud... niivõrd kuivõrd.  Peaks seda siis  jaguma    ka  kultuurile, milles kaks nii olulist valdkonda nagu  usu- ja suguelu  on   väga erinevad meile harjumuspärasest,   ei  vastandu, vaid võimenduvad ühtesulamisest  – juba selle poolest võiks huvi olla, et näha, kuidas siis nemad...  Aga  enam veel -  on meilgi   inimesi, kes leiavad just  sellises  ellusuhtumises midagi, mille järele nad on ilma enese teadmata  puudust tundnud... Euroopa kultuuris on juba Dantest ja Petrarcast peale põhjalikku kujutamist leidnud  seksuaalsuse ja hinge liitumise kõik võimalused, pole aga kujunenud vähimatki ettekujust sellest, mis saab võimalikuks, kui liituvad seksuaalsus ja vaim; kuna kirikuisad sugereerisid  keha patuseks, ei saadud isegi  uurima hakata, kuidas kehasisesed energiad – ja eriti kõige tugevam neist, seksuaalenergia -  võimaldavad arendada teadvusseisundeid. Selle kõigege on põhjalikult tegeldud Indias ja Tiibetis.  Kas tõesti pole Euroopas  kirjutatud veel ühtki romaani, mis kujutaks sellistelt eeldustelt lähtuvat armuelu?!

Iga    laama, kui ta pisutki inglise keelt tönkab,  leiab  tänapäeval vaimse õpetajana väärikat rakendust kustahes maailmanurgas,  isegi keelt oskama, sest  ollakse valmis ka tõlkima, isegi meil, Eestis. Need huviliste ringkonnad on  väikesed, kuid suureneksid kohe, kui tiibetlased  teeksid oma vaimuvarast  valiku selle järgi, mis meid  huvitab ja meile sobib. Hiinlane Mantak Chia tegi midagi sellist taoistlikest väeõpetustest, - mis pole sugugi lihtsamad  -,  nüüd aga terve Ameerikas, Euroopas ja Indias tegutsev laamade vägi  ei saa   sellega  hakkama!.. Kuid nad ei taha,  neile on mugavam ajada sisseharjunud vagu ja kui me ise  sellega rahul oleme – miks nad peaksidki!.. Tiibetlased on uhked, et neil on  maailma suurimad pühakirjakogud. Arvatakse, et  pole ka kümmet inimest, kes on suutnud need  läbi lugeda. (Mulle on meelde jäänud, et kaheksa neid siiski olevat - Linnart Mäll  väitis kord nii.) Pigem on kahetsusväärne, et pole tehtud korralikku toimetamistööd – oleks nähtud, et asjatut ballasti ja lausa jampsigi on tohutult. Seda, mis meile korda läheb, on selles üüratus kirjavaras vast ainult 5%.. Isegi tiibeti suurimaid õpetlasi nagu Tsongkhapad või Jamgön Kongtruli lugedes tekib aegajalt tunne, et kirjutatud on raskes joobes: palju seosetut kordamist, mämmutamist, tautoloogiat ja tühja klassifitseerimist. Midagi sellist ilmneb juba tiibeti kirjakeele ülesehituses; mida arvata sellest, kui me õ  saamiseks  ei teeks o kohale väikest kriipsukest, vaid kirjutaksime o ette l-i, taha m-i,  võibolla üles ja alla ka veel midagi – kõiki neid lisatähti ei häälda, nad üksnes osutavad sellele, et  o on õ?...Tiibetlastel pole muidugi kavatsust euroopa keeli selliselt ümber tegema hakata, küll aga painutaksid nad meeleldi selles vaimus meie mõtteviisi. Palju on mul  kogunenud ingliskeelseid tantrabudismi käsitlevaid raamatuid, mille vahele olen poetanud sedeli kirjaga „jahu“ ja kõrvale pannud, nii mõnelgi budistlikul üritusel olen pidanud õhkama: tüütu pudrutamine!..  Jahust ei saagi ju palju muud kui putru... Olen juba ülikooliajast peale tundnud  aegajalt  üsna teravat solvumust sellest, et inimkonnal pole ikka veel   täiuslikku religiooni, mistõttu  paljud inimesed on üldse loobunud selles suunas mõtlemast ja määranud end ilma jääma kõigest suurepärasest, mida  religioossus võib anda. Tõsi,  kõigist usundeist kokku ikka midagi leiab, kuid pole üht ilusat, terviklikku, harmoonilist  usku nö. tänapäevasel tasemel... Kui mõtleme  maailmakirjanduse, kunsti või muusika paremikule – ja kas või vaibapunumiskunstile Pärsias! -, tunneme rahuldust sellest, et miski on tõesti parimal mõeldaval tasemel, religioonide puhul  sellist tunnet ei teki, mistõttu  ongi religioossus muutumas tänapäeva maailmas marginaalseks. Täiesti asjatult süüdistatkase selles tarbimisühiskonda. Oleks meil ideaalne religioon – küll seda tarbitaks! Ristiusu puhul pole selge, kas see hea, et paljud inimesed on saavutanud parema surmajärgse olu usust Kristuse ristisurma lunastavasse toimesse, kaalub ikka üles selle halva, mis sellisel moel saavutatud lunastusega   kaasas käib – pean silmas sellest   johtuvat tõdemust, et elu ongi loomult jõhker ja vägivaldne, isegi Jumal ei tulnud toime teisiti kui oma poega ohverdades. Hoopis ignorantne on seejuures kristlaste väide, et mingit muud võimalust ülima religioosse sihi saavutamiseks ei ole ega saagi olla. Kuidas võib niiviisi väita, kui enne pole eelarvamustevabalt tundma õpitud ka teisi religioone – mitte nii nagu meie vaimulikes kõrgkoolides  võrdleva usuteaduse tundides, kus on juba eelnevalt postuleeritud, et ristiusk on inimkonna suurim usualane saavutus, teisi usundeid vaatame üksnes sellest lähtudes.. (Puudub veel, et hakkaksime vaidlema, kas kristlase lunastus on parem kui budisti valgustatus!) Pole ime, et gnostikuis tekitas ristiusk vastuseisu: nende tunnetuses ei ole liikumapanevaks jõuks  – kosmilises mõttes – jõhkrus ja vägivaldusus, vaid valgus ja õndsus. Ka tantrabudism on samameelt. Hinduismis on üsna kesksel kohal lugu sellest, kuidas Šiva kord koju tulles arvas, et keegi võõras mees on tema naise juures ja lõi niiviisi kogemata oma pojal pea otsast; märgates  eksitust, lõi ta siis pea maha lähedal olnud elevandil ja sobitas selle oma poja kaela otsa. Ka üks jopakas lugu, aga Šiva elevandipeaga poega Ganešat armastatakse Indias väga, temast on saanud hea õnne ja tarkuse kehastus – kujukas näide sellest, et kuigi algselt on tegu  tobedavõitu looga, omandab see maagilise väe niipea, kui paljud inimesed on andnud sellesse oma austust ja andumust. Nii või teisiti tuleb tunnistada, et ideaalset või vähemalt kõrgetasemelist religiooni  meil pole.  Tantrabudismist  võiks  selline  kujuneda, kuid praegu ta ka seda veel kaugeltki ei ole. Kui kõik teised usud võtavad iga uustulnuka meeleldi vastu: tule aga! – ja juhivad ta siis oma  komplekside,  fatalismide ja krutsifikside juurde -, siis see ainus, millel oleks eeldusi  pakkuda vaimustavalt harmoonilist  vaimset arenguteed seksuaalenergia ülendamise läbi, on uustulnuka suhtes  jõngelt tõrges, nõuab kauakestvaid tüütuid eelharjutusi, enne kui on valmis üldse midagi sisulist õpetama... Ilmselt  valitseb  veel mõnda aega   kentsakavõitu olukord: valdaval enamusel lääne inimestest pole  tiibeti laamadest sooja ega külma, mingi väike osa  on aga valmis neid lausa kummardama ja  vastu  võtma kõik, mida nad pakuvad. Niipea  kui ilmub keegi Mantak Chia sarnane mees     ( või naine) , kes teeb tantrabudismist meile samas vaimus kokkuvõtte nagu  hiinlane  tegi taoismist, annaks see   euroopa kultuurile   viljastava impulssi, mille  tähendust on praegu  vast isegi raske  ette kujutada... Budism on ikka võtnud  igas kultuuripiirkonnas    uue kuju – mõelgem või zenile Jaapanis! Tiibeti budismist on meil vaja üle  võtta vaid selle elav sisu, jättes välise vormi kus seda ja teist – see on umbes nagu  üks küünal annab leegi teisele, kusjuures küünlad on väljanägemiselt  erinevad. Selles leegi võtmises me ei võtagi  midagi eriti tiibetlikku, võtame selle, mille nemad kunagi india mahasiddhadelt said. Tundub, et mu unistuste  religiooniks võib  saada tantristlikest ideedest lähtuv uus,  euroopa budism, mis praegu pole veel õieti kujunema hakanudki.

 Kui palju võiks tantrast uusi ideid ammutada  kas või üks euroopa luuletaja -  kõik, mis talle armas, on selles edasi arendatud  ülemaiste mõõtmeteni:  muusa – jumalannaks,  elav kujutlusvõime kujustamisvõimeks, inspiratsioon – valgustatuseks! Rääkimata sellest, et luuletajaid on ikka iseloomustanud kalduvus end lahti kiskuda maistest asjadest; selles   on  nad jäänud enamasti heitlikeks  ning mõjunud kõrvaltvaatajaile halenaljakaina, nüüd aga pakutakse selleks lausa üksikasajadeni välja töötatud õpetusi!... Tantristlikust vaatekohast on kõik see, mis euroopa luuletajale kallis -  muusa, elav kujutlusvõime, inspiratsioon - vaid alged, millest alles võiks  hakata midagi arendama... Hiina haardes ägav Tiibet on vaimses plaanis maailma ainus üliriik: igas korralikus raamatupoes naeratab mõnelt kaanelt vastu Dalai laama ja teda ei valita neljaks aastaks nagu mõnd presidenti, vaid juba neliteist kord on ta tulnud taas ja taas – nüüd  on ta öelnud, et  ei taassünni Hiina Rahvavabariigis, vaid vabaduses... Põhjapoolusel võib ju jääkaane all merepõhjas  olla vene plekitükk, aga lumelõvi möire kostab põhjapooluselt lõunapoolusele.

Mida muud teeb kristlane, süvenedes kirikupingil palvesse, kui  avab end energiatele, häälestab end nendega kooskõlla – muidugi võib sel viisil saavuatada  oma soovide täitumist, vähemalt mingil määral, vähemalt mõnel õnnelikul korral, kui aga inimene on energiate tunnetamises andetu või lihtsalt liiga kärsitu ja leiab, et sel viisil ei õnnestu soovitut saada nii kiiresti ja  tõhusalt nagu tema oleks  tahtnud, teeb ta järelduse, et Jumalat pole olemas, ju siis surmajärgselt ka midagi paremat pole loota – ta ei tule  selle peale, et need  asjad ei pruugi omavahel isegi seotud olla - ja nii ta  nimetab end uhkusega ateistiks ning sellest peale tundub talle kogu usuelu  mõttetusena - niisama lihtne ja rumal see ongi, kurb ja kentsakas. Tiibetlased on energiate tunnetamises  sügavamale jõudnud kui meie, kuid nad ei nimeta neid ühe kokkuvõtliku sõnaga ”Jumal”. Jumalusi on neil ka ja isegi palju, need on aga ideaalkujud, mis projitseeritakse enda ette ja püütakse nendega samastuda, ise seeläbi üleneda, kogeda jumalikkust  –  mis on ühtaegu ka oma tõelise mina avastamine..  Isegi see, kes on surmkindel, et Jumalat ei ole, peaks  möönma, et midagi sellist nagu jumalikkus siiski on, vähemalt võib olla - mõne inimese teadvuses. Jumalusi kujustatakse enda ette, endasse sulavana, aga  kujustatakse  ka ennast jumalusena. Tegu on meie mõistes tõhusate psühhotehnikatega, see  paljudele eurooplastele nii oluline küsimus, kas Jumal on olemas, lihtsalt kaotab selles valguses  mõtte. Muidugi on energiad vähemalt mingis mõttes ka olemas, tähtis on püüda neid tunnetada, häälestada end nendega kooskõlla.  Selleks kõigeks on välja töötatud arvutu hulk harjutusi; jumalust tuleb näha vaimusilmas nii selgelt nagu näeme kristallpuhta veega tiigis täiskuu peegeldust – olemasolu probleemi aga asub budism lahendama meie mõistes  täiesti ”teisest otsast”, ei püüta tõestada, et Jumal on olemas, vaid  et kõik, mida me enesestmõistetavalt olemasolevaks peame, on tegelikult näivus,  meie meelte poolt loodud virtuaalne maailm, mida ei maksaks väga tõsiselt võtta ja millega võrreldes on üks tõeliselt ehe  kujutlus jumalusest igati väärtuslikum. Kõik, mida me oma meeltega vastu võtame – vormid, helid, lõhnad, maitsed – hobused, autod, inimesed, majad – ei eksisteeri ju tõeliselt, neil pole oma reaalsust, nad on tekkinud mingeist põhjustest ja hajuvad jälle, nad on nagu unenäod või miraažid. Perekonna loomine on haudade täitmisele asumine,  sünni lõpptulemus on surm. Inimene pole kunagi oma surmast nii kaugel kui sünnihetkel, iga uue päevaga hakkab ta sellele  lähenema.  Sugulased ja sõbrad ei jää kokku, teadmata on vaid, millal ja millises järjekorras nad lahkuvad. Tänapäeval on teaduski jõudnud tõdemuseni, et roosi punast värvi pole tegelikult olemas, see tekib alles meie silmis. 

Jaa, perekonna loomine on haudade täitmisele asumine, kuid enne kui need hauad kord kaevatakse, on palju võimalusi õnnehetkiks, on võimalik isegi, et keegi saab valgustatuks... Iga päev pakub rõõmu mingeist kordaminekuist, päris kerge on pidada neid tähtsaiks ja surmale üldse mitte mõelda. Nii tarbimisühiskonna inimene  teebki. Lõpuks tuleb siit elust lahkumine ootamatult ja me pole selleks valmis. Võiksime surmale siiski mõelda, kuid mitte kui millelegi jubedale ja ebameeldivale, vaid pigem kui suurimale seiklusele, mis ootab ees... Eks ole mõnigi noor vanainimest nähes mõelnud: temal pole küll enam midagi huvitavat  ees... Temal on  ees – ja võibolla üsna lähedal - see kõige põnevam, see kõige täielikum muutumine, mis algab sellest, et ilmub surma ere valgus – suurim seiklus ootab ees! Kõik  usundid   räägivad  valguse maailmast, kuhu me läheme. Valgus ei ole üksnes see, millena oleme harjunud seda endale teadvustama: päikesepaiste või et on valge, sest oleme süüdanud lambi. Kõik loova ellusuhtumisega  inimesed - kunstirahvas, vaimulikud, aga ka teadlased on kogenud valguspuhanguid endas, oma rinnas. Ka see on valgus, ehkki pisut teistsugune kui elektri- või päevavalgus. Surmahetkel ilmuv ere valgus – mida on ju  näinud ka need inimesed, kes on olnud kliinilises surmas, kuid tänu arstiteaduse saavutustele ellu tagasi toodud, - on olemuslikult sama ja mida enam oleme seda kogenud siin elus, seda parem saab olema meie surmajärgne olu. Midagi  head võib osaks saada ka teadlasele, kes on olnud endateada ateist, kuid kogenud valguselamusi ”ilusaist valemeist”, küllap ka mõnele vanale kommunistile, kui ta on tõesti järginud  kommunismiehitaja moraalikoodeksit ning pole usklikke eriti kiusanud – ja pole oluline, milliseid pühasid ja ülendavaid kujutlusi on  eluajal vaimusilmas nähtud, kas Kristust või Budat või... Leninit. Tõsi, usuasjus midagi tõestada ei saa. Ma olen 99% veendunud selles, et valgusküllaste kujutelmade loomine eluajal viib surmas Valgusesse. See on väga suur protsent ja võib tõusta  veel sajani. Kui hakkasin usuasjust huvituma – ateistlikus nõukogude ülikoolis – oli protsent vast ainult 65. Üsna jõudsasti suurenes see siis, kui avastasin, et lisaks lootusele  surmajärgselt midagi paremat saavutada, võib tantrabudistlike jumaluste kujustamine olla ka ise üks   nauditavamaid tegevusi siin elus,  nii et tasub igal juhul..

Jumalusi, nii rahumeelseid kui raevukaid, on tantrabudismis  palju – sadu, vahest isegi tuhandeid. Kõik nad on erinevate kõrgemate teadvusseisundite võrdkujud. Miks nii palju, kas vähemaga ei saa? Küllap  saaks, piisaks ehk ka ainult kaunist valgest Vadžrasattvast lootosistes, kaaslannaga süles, kuid omamoodi suurejooneline on seegi, kui oled viimaks suuteline tunnetama igas oma pisimaski kehaosas mõnd jumalustepaari - näiteks südametshakra idapoolses osas Vadžrasattvat ühtes kaaslannaga, läänepoolses kedagi teist -  ja tunnetada oma keha  paleena täis jumalusi! Mina pole selleni jõudnud (olen selleks liiga mugav ja kärsitu, pealegi usun teadavat kergemaid viise, kuidas valgustatuks saada), kuid aiman, mida see võiks anda..

Tantristliku vaimsusega kaasneb ka täiesti teistsugune, Euroopas tundmatu armuelu,  suguühtes nähakse eelkõige  mehe ja naise keskkanalite alumiste otste liitmist. Selline määratlus võib tunduda  steriilne ja tundetu, kuid tegelikult on kõik sellest lähtuv väga peen ja nauditav ning  ületab ka ”tundelisuse” poolest  romantilise armastuse. Võib kindlalt väita, et ükski teine õpetus pole jõudnud seksuaalsuses peituvate vaimsete võimaluste tundma õppimises nii kaugele kui tantrabudism. Pean silmas just jumalikke võimalusi; nõiakunst on uurinud pigem seksuaaluse saatanlikke võimalusi, kuigi ka mitte  ainult.  Paraku on  tantraski  ebameeldivat: suur salatsemine  ja õpilase seadmine valiku ette: kas kõik või mitte midagi. Mõlemad on jõnge rumalus, vähemalt tänapäeva  kontekstis. Milleks salatseda!... Ja on palju inimesi, kes ei soovi küll täielikult pühenduda, kuid leiaksid tantrast ideid, mis rikastaks   nende armu- ja vaimuelu - mis siis, et nad oma praeguses elus ei jõua veel lõppsihini, eks järgmistes eludes liiguvad jälle edasi – vähemalt on  algust tehtud ja juba selleski elus  midagi enda jaoks väärtuslikku leitud, ei maksaks kade olla, kuid paraku kipuvad nii laamad kui budoloogid seda olema, ka meil Eestis – nagu umbsed pudelid, mis ei anna midagi välja. Parim, mis neilt võib loota, on   targa näoga arutlemine mõne mõiste üle, mille täpsem määratlus ometi ei anna vaimsele otsijale  suurt midagi. Selle temaatikani, mida mina siin käsitlen,  budoloogid   oma loengutes ei jõua ega kavatsegi jõuda; ei jõua välja selleni, millest mina alustan. Neil on nende akadeemiline staatus ja sellega kaasnevad hüved, milleks neil aidata vaimseid otsijaid – sellise tooni andis eesti budoloogidele kätte juba suur Linnart Mäll.

Mõtlesin, kas  panna  romaani žanrimääratluseks: religioosne romaan. Paljud ei võtaks raamatut kättegi, olles kindlad:  nüüd tuleb midagi vanamoodsat ja moralistlikku. No ei,  määratlus peab  paika, kuid seda juba  hoopis uudses  tähenduses, võibolla isegi harjumatult uudses. Ühes uurimuses jõuti järeldusele, et Eesti on Euroopa Liidu kõige vähem religioosne maa.  Ometi meil paljud mediteerivad, on kaugele jõudnud mõnes joogas või hiina väeõpetuses. Pole võimatu, et  veidi teistsugust uurimismetoodikat kasutades ilmneks, et Eesti on Euroopa kõige religioossem maa... Seda on isegi nagu märgatud, kuid kuidagi nihestunult – kurdetakse, et meil  lokkab ebausk. Leidub meil ka musta-kassi-usklikke, kuid kohatu oleks nimetada ebausklikeks neid, kes tegelevad tõsiselt jooga, tantrabudismi või taoistlike väeõpetustega. See vaimne allhoovus tugevneb üha, kuid ei näi veel kuigi valdav seetõttu, et on  tõrjutud, kultuuriavalikkusest  eemale surutud kui üksikute friikide erahuvi, pisut peenema sõnaga: marginaalne nähtus.  Kirikutegelased võõristavad – neile meeldiks muidugi, kui oleks ikka üks usund, nende oma;  kultuurikorüfeedel, kes ise neist asjust suuremat ei tea, on palju mugavam  askeldada euroopa kultuuri kolmandajärguliste asjadega –  need ei tundu marginaalsetena, vaid  - vastupidi! – võimaldavad  näidata oma suurt eruditsiooni;  eks neid pahanda seegi, et nad on täiesti võimetud vahet tegema, mis mu romaanis on minu enda fantaasia  ja mis toetub tiibeti allikaile.  (Seda viimast on tegelikult palju rohkem kui osatakse  arvata, pea kõik seksuaalsed riitused ja isegi Naropa väide, et tal on olnud kaks tuhat naisõpilast ja kakssada meesõpilast – võib ju tunduda,  et see on  pigem minu mõtteuit... Mis aga puutub uskumusse, et kullasooned tekivad maavärinaist ja et nad  tekivad just  veest, siis nüüd on see teadusliku tõestuse leidnud.   Ja - uskumatu  mulle endalegi!  -  romaanis kirjeldatud kohtades olen pea kõigis  ka ise käinud...).

Uus vaimne allhoovus tugevneb oma tugevnemist  ning küllap tuleb sellest üsna varsti  midagi juba vukaanipurskena esile.   Ei tee ma saladust  sellest, et  ka minu romaanitriloogia eesmärk on saavutada üks selline läbimurre, tuua need teemad  laiema avalikksue ette –  mis varem või hiljem kindlasti   õnnestub, kui mitte minul, siis kellelgi teisel. Seks ainult seksina võib pakkuda küll erutust ja naudingut, kuid mitte sügavat rahuldust  (elukestev armastus võib  olla siin lahenduseks  vaid vähestele – enamsti see lihtsalt ei kesta),  ka usundite stagneerunud vormid ei rahulda.

Lahendus oleks meeluse ja religioossuse sulam, kuna aga euroopa kultuuris on need kaks teineteist nii kaua võõristanud, on  väga raske millegi selleni jõuda ja vaevalt minu silmad seda enam näevad. Mingit liikumist sinnapoole on siiski märgata, mu nooruses oli olukord veel troostitum. Hiljaaegu kirjutasin sel teemal ühe luuletuse.