Vaimuvalgus nr 25

MÕTTEID PRIIUSE PÕLISTAMISE PÄEVAL

Ülev Valder

 

Jelena Petuhhova artikkel “Eesti venelase hirmus maailm” Ekspressis ärgitas sel teemal mõtlema, kuni viimaks leidsin, et priiuse põlistamise päeva võiksin omalt poolt tähistada kõige paremini, pannes need mõtted kirja.

Arvatavasti on see pahameel, millest Petuhhova kirjutab, tundetoonilt üsna sarnane selle rahulolematusega, mida mina tundsin vene ajal: ei takistanud see just elust rõõmu tunda, kuid oli taustal alati olemas: tunne, et see riik pole minu riik. Poleks maknud isegi küsida, kas ma olen lojaalne. Ülikoolihariduse kaasaandena sain ka sõjalist õpetust, kuid nõukogude ohvitserina, vanemleitnandina, oleksin  sõjaolukorras muidugi näinud ameeriklastes vabastajaid ja esimesel võimalusel üle läinud. Tõotus? Noh, seda andes, nagu paljud teisedki, polnud ma karjunud: Služuu Sovetskomu Sojuzu, vaid: Ma nussisin metsas, sa ei usu!..

Nüüd on meil riik, mis sobib mulle, kuid ei sobi jälle mõnele teisele..  Asi saaks selgemaks, kui eesti venelased teadvustaksid endile, et nad on välismaal elavad venelased. Et paljud on sündinud siin? – Mis siis sellest, lapsi sünnib ka neil venelastel, kes elavad Hispaanias, Küprosel või kustahes mujal väljaspool Venemaad.  Jelena Petuhhova artikkel väljendab selles osas sügavat mõistmatust, mis tuleb erilise emotsionaalse jõuga esile lõpuridades, kus ta teatab, et on juba Eestist lahkunud: “Ja ikkagi tahan ma siiamaani Eesti riigilt küsida: kuhu ja miks taheti mind kogu aeg  integreerida, sealjuures nii visalt, et tehti mu elu väljakannatamatuks?” Sõnade mõju tugevdab fotolt solvumus autori silmis.

Kuna ta ei soovinud integreeruda, siis küllap tegi õieti, et lahkus – parem nii meile kui talle endale. Kui ta ei läinud just Venemaale, siis peab ometi kusagil omandama  uue elukohamaa keele ja meele... kui juba, siis muidugi on kasulikum teha seda Saksamaal või Inglismaal või mõnes teises Eestist märksa rikkamas riigis.

Hvostov arvab, et eestlased ei saa hakkama elektri tootmisega, ka nii mõnigi teine on ärgitanud  mõttemängu: kui kõik venelased korraga lahkuksid, jääks Eesti elektrita. No ega nad siis  kõik nii korraga  lähe ja  meil  ju tõesti pole kavatsust toppida neid loomavagunitesse ja Narva taha saata. Omajagu imelik on ka hüsteeria rahvaarvu vähenemisest. Island ja Malta on tõestanud, et rahvusriik võib edukalt toime tulla ka üsna vähese rahvaga – kui on inimesi vähem, on ka vajadused kohe proportsionaalselt väiksemad.

Jelena Petuhhova kirjeldab küll venelaste pahameelt, kuid ei ütle poole sõnagagi, mida nemad siis sooviksid, millisena  näeksid ideaalset olukorda  – ilmselt sellepärast, et neid soove oleks  raske õigustada. Saime aga teada: on venelaste hulgas neidki,  kes tundes, et Eestimaa on tõesti nende kodu, meeleldi ka eestistuvad.  See on väärt teadmine – priiuse põlistamise päeval. Võibolla me tõesti  ei peakski olema liiga pealetükkivad oma integreerumisprogrammidega, mis võivad ärritada neid, kes integreeruda ei taha, ootame rahulikult, meil on aega – priius on ju põline?