Vaimuvalgus nr 23

Mis on selle kõige taga ?

Ülev Valder

Neis ühiskondades, kus oli levinud vaid üks religioon, on kerge tekkima arusaam: meil on õige usk, kõik teised on väärusud või lausa kuradist. Selline arvamus on sama veider kui väide: meil on õige elektroonika, aga jaapani elektroonika on saatanlik.

Nüüd kui kogu maailmas – ma ei tea küll, kuidas  islamiriikides – on laialdaselt kättesaadav  autentne teave kõigi usundite kohta, tekib aina suuremal hulgal inimestel soov usundeid omavahel võrrelda, ei soovita niivõrd enam leida üht õiget usku, kui just neist kõigist enda jaoks kõige väärtuslikumat,  mõelda, mis on neis kõigis ühist ja mis on kõige selle taga. Just tänu sellele, et meil on nüüd piisavalt teavet kõigi religioonide kohta – ja neutraalset, moonutamata teavet! – on tänapäeva inimesel juba ainulaadne privileeg seda teha.

Kõik usundid on taandatavad püüdele luua kõrgemaid, ülevamaid kujutelmi, astuda nendega ühendusse ja heal juhul isegi samastuda nendega. See on ühine vähemalt kõigile suurtele, nö maailmausunditele, ehkki kujutluste komplektid erinevad, ristiusus: Jumal, taevane auhiilgus, inglid, Neitsi Maarja, lapsuke sõimes, ristilöömine, ülestõusmine; tantrabudismis: loendamatu hulk jumalusi, ikka jumal ja jumalanna rituaalses ühtes, mis võrdkujuks maksimaalselt elavnenud mees- ja naisenergia liitumisele. Kõik usundid lubavad meile sellise kujutele varal paremat surmajärgset olu. Kas see tõele vastab, seda tõestada ei saa, kuid isegi kui mitte, pakub sellise peene kujutlusmaailma loomine ka iseenesest sedavõrd nauditavaid tunedelamusi, et „tasub ära“. Siit muidugi järgneb loomulikult küsimus: milline „kujutluskomplekt“ on parim? Parim kellele – siin sõltub palju inimese kultuuritaustast, veelgi enam ehk aga tema isiklikust maitsest.  Minul pole selles osas mingit kahtlust – loomulikult tantrabudistlikud jumalad-jumalannad. Ah et Jumala puhul peetakse väga oluliseks, kas ta on olemas? Imelik, mul sellist küsimust üldse ei teki, selles ei ole midagi, mis mind kuidagi erutaks. Ka neile, kelle jaoks on Jumala olemasolu olnud põletav küsimus, taandub see küsimus viimselt ikkgi sellele, kas Jumalat paludes ta soovid täituvad või mitte; kui üldiselt täituvad, siis ta järeldab, et Jumal on olemas, kui harva täituvad või ei täitu üldse, siis –  ei ole. Häälestades end ühele lainele energiatega, mis on kõige aluseks, on muidugi võimalik ka oma soove täita, ühel rohkem, teisel vähem, siingi sõltub palju inimese andekusest sel alal.  Nii et minu jaoks on Jumalaks energia, see mis kvantfüüsikutel viimaks alles jäi, kui mateeria hujus? Võibolla tõesti, aga nagu öeldud, pole see mulle oluline küsimus, mulle on tähtsad tantrabudistlikud jumalad ja jumalannad kui kujutlused, mis aitavad mul oma vaimuseisundit peenemaks ja ülevamaks muuta. Eriti hõrkjas vaimuseisundis võidakse näha isegi ingleid ja rännata läbi kõik budamaad (paradiisid).... Ma möönan, et ka kristlikud kujutelmad „töötavad“, ka see kristluses keskne lootus Kristuse ristisurma läbi lunastatud saada, ainult et sellest imbub nii üksikindiviidi kui kogu  kultuuri tervikuna palju tarbetut neurootilisust; ma ei usu, et Kristus ise oleks sellise psühhotehnika heaks kiitnud. Selles mõttes on tantristlikud jumalused ja jumalannad etemad. Usun, et aja jooksul ilmuvad nende pildid ja kujud väga paljude eurooplaste kodualtaritele. Mis siis nendega teha? Aga sedasama, mida teevad kõik usklikud oma pühade kujutelmadega – õpivad tundma kõike nendega seotut, suhtuvad neisse suure huvi ja kaasaelamisega, kujustavad neid. Ei ole midagi katki sellestki, kui alustate ühe tantristliku pühapildi vaatlemist umbes nii nagu vaadatkse pornopilti, vahe on üksnes selles, et kui porno kutsub esile toore seksuaalenergia juurdevoolu, siis tantristlik pilt või kuju juba lausa automaatselt peenendab ja ülendab seksuaalenergiat, inimese kõige tugevamat energiat, annab sellele seose jumalikkusega.