Vaimuvalgus nr 18

Romaan 11. sajandi Tiibetist, 2. osa

Kui Marpa asutas end teele, sai ta isalt kaasa kaks jakikoormat paberit, terve sangi kulda, hõbeplaadi, hea hobuse, tiikpuusadula ja siidbrokaadi kanga.

  

Rikka õpilase saabumine jäi Nyugus ühe teise sündmuse varju.

Just oli kaljulõhes avastatud terma, peidetud aare,  ja tertöniks, aardeleidjaks, ei keegi muu kui auväärne Drogmi ise. Iseenesest polnud ju terma ilmsikstulek kuigi haruldane, neid leiti ikka siin ja seal, enamuse ehtsuses võis kahelda. Et saada tertöniks, piisas sellestki, kui väitsid, et leidsid terma oma vaimus. Kas sellist võimalust kuritarvitati, püüti anda oma mannetule kirjatööle sära juurde?.. Raske öelda, võis vaid imesatada, millise hulga õpetusi olid Padmasambhava ja ta kaaslanna Jeshe Tsogjel suutnud talletada Bönimaa kaljulõhedesse või selle rahva tulevaste põlvede vaimu, teadvusse.

Drogmi oli avastanud aarde õhtuvidevikus. Ta ei hakanud seda kohe päevavalgele kiskuma, vaid kattis ööseks brokaatkangaga. Nüüd hommikul oli ta kutsunud nii oma õpilased kui ka lähedase kloostri mungad, et terma asjakohase pidulikkuse ja austusavaldustega avada.  

Nüüd oli rahvast ümber nii palju, et Marpa, kes oli küll päris turske kuju, kuid mitte eriti pikka kasvu, pidi kivivarvule tõusma, et midagi näha: mida seal kõik välja võeti: brokaati... kas tõesti  isegi Jeshe Tsogjeli aluspesu?... Kui nähtavale tuli kläsikirjalehtede pakk, tõsteti see ülistuslaulu saatel kõrgele kui kõige olulisem leid.

Koolitund sai sel päeval alat alles peale lõunat ja muidugi pühendas Drogmi selle täielikult sellele kuulsusrikkale ajal Bönimaa ajaloos, mis oli nüüdseks jäänud juba mitme inimpõlve, vaid mitme inimeluea kaugusele – ajale, mil Tiibet oli keiser Trisog Detseni valitsuse all tollase maailma suurim ja vägevaim impeerium, hõlmates lisaks etniliste tiibetlaste asualale ka poolt Nepaali ja laialdasi Hiina alasid – ajale, mil oli peidetud äsjaleitud terma. Eriline koht selles kõiges oli Drogmi jutustuses muidugi Padmasambhaval, keda Tiibetis peetakse teiseks budaks ja ta kaaslannal Jeshe Tsogjelil, keda austatakse kui naisbudat ja kutsutakse hellitlevalt Tsojelliks..

Mõne aja pärast jõudis Drogma  jutujärjega ka selle paari seksuaalsete praktikateni, alustades värssidest, millega Padma tervitas Tsojelli esimesel kohtumisel::

-  Ole tervitatud, ülim tantramandala –

otsekui Udumbla-lootos,

mis on buda lootoste hulgas,

ja vaid korra igas ajastus

avab on suure heleinise õie,

nii et mitte kõik õndsad ei saa teda näha,

sest nii harukordne on ta õidepuhkemine!

Nõnda siis paku mulle om müstiline mandala!

Rõõmuga ja andunult valmistas Tsojell oma mandala ja pakkus seda Padmale:

Puhta Naudingu ülimas Mandalas

Keha võime naudingut tunda on Püha Mägi,

Mu käed-jalad on selle neli mandrit –

Võta see kingitus minult vastu kaastundega

Ja kõigi olendite hüvanguks!

Seepeale ilma igasuguse häbita ja ka mitte nii nagu seda tehakse maisel viisil, vaid sügavas usulises andumuses ja õnnes seadis Tsojell valmis oma müstilise mandala ja pakkus gurule. Guru kutsus hõõete Dza! Ja Hung! abil kohale jumaluse, ta keha läbi laskus alla valgus, ta valder kõvastus ja tõusis ning ühines Tsojelli lootosega ekstaatilisse ühtesse, lõid särama kuu- ja päikesemandalad nende kehanärvide kaheksas fookuspuntis ja said nelja laadi õndsuse läbi ohvriandideks jumalsuetele neis energiakeskustes. Puhta naudingu keskmes ilmutas guru Daakini Südametilga Mandala, ilmutas oma isikliku sisima olu kui Mahavadžradhara, koos buda viie avaldaumiskujuga, mis kõik olid ühtes oma kaslannadega guru kehamandalas; ta andis Tsojellile guru keha pühitsuse ja väeülekande: viis täiuslikult puhast psühhofüüsilist koostisoas, mis ilmusid viie budana ja viis täiuslikult puhast elementi, mis võtsid nende viie kaaslanna kuju.

Seitsmel päeval, mil nad aina nautisid teineteist, õppis Tsojell nägema karika väliskülgedel jumalikku paleed ja seesmuses ühtes jumalaid ning jumalannasid, kuni kogu ümbrus, kõik välised vormid, kangastudid talle paradiisina.

Tsojelli laubakeskusest, seal kujunenud naudingust-teadvelolust tõusis valge paradiis, mis jagunes kolmekümne kaheksaks väiksemaks Puhtaks Maaks, igas Heruka ühtes oma kaaslannaga ja neid keskseid paare ümbritsesid veel sajad tuhanded samaugused väiksemad paarid. Selle hiigelmandala keskmes oli Herukate Meister, Ülim Heruka ühtes oma kaaslannaga ja koraga sai Tsojell pühitsuse selle jumaliku paari ühteõndsusesse, mispeale ta sai endale uue nime: Tsojell, Puhta Naudingu Valge Jumalanna.

Drogma oli märganud, et ta uus õpilane Marpa jäi eriti ahnelt kuulama just sellest peale, kui ta oli hakanud rääkima Padma ja Tsojelli seksuaalseist praktikaist,- mitte küll väga üksikasjaliselt, ent siiski...

- Sa nagu juba vaataksid ringi kaaslanna järele, - muheles õpetaja.

- Olen naisemees... – tunnistas Marpa ja värvus kõrvuni punaseks.

- Naisemees või nasitemees? – küsis abiõpetaja Njo pilklikult.

- Poiss räägib tõtt, - ruttas Drogma Marpat kimbatusest välja päästma:

- Ta vanem vend võttis talvel naise, aga kevadel jäi kaljukitsejahil varingu alla – nagu ka teised  vennad.

  

Kui Marpa oli kooli raamatukogus meelisklema jäänud meile juba tuttava salmi kohal:

  

otsekui Udumbla-lootos,

mis on buda lootoste hulgas,

ja vaid korra igas ajastus

avab on suure heleinise õie,

nii et mitte kõik õndsad ei saa teda näha,

tabas teda korraga Njo pilklik nööge:

- Padakonn imetleb lille..

Seda hüüdnime ei riskitud koolis suuremat kasutada – Marpa oli seepeale mõnelgi hambad kurku löönud, - kuid abiõpetaja kallale ei võinud ju söösta. Njo ise tõmbas naljatlevalt pea õlge vahele ja kadus ruumist..

Marpa mühatas – ära rikkus meeleolu... Vaatamata keharammule ja äkilisele meelele oli Marpal õrn hing. Ta armastas rääkida valdrikõnes, see tähendab – luuletas...  Ka läks ta tihti eemale kõnnumaale nii kaugele kui jalad kandsid ja hüüdis seal igatsevalt tuulde:

- Padma!.... Padma!... Tsojell!... Tsojell! – Ja siis juba ainult:

- Tsojell!... Tsojell!::: Tsojell!...