Vaimuvalgus nr 17

Romaan 11. sajandi Tiibetist

Hakkame avaldama Ülev Valderi romaani elust 11. sajandi Tiibetis.

Tiibeti noorukit, keda hiljem budistlik maailm sai  tundma Marpa nime all, valdas sel talveõhtul kummaline rahutus. Mitte ainult teda. Lõõmava tule ja jakivõilampide valgel tantsisid trummitüdrukud, säärte ümber pika  karvaga jakinaharibad – kõrgel mägismaal elavad sugulased olid orurahvale külla tulnud.. Tantsijad-trummeldajad pöördusid rütmiliselt päid, põristades kord ühel, kord teisel pool puusal rippuvat trummi ja heitsid jalgu kõrgele. Neist õhkuv metsik vägi oligi  kõigi meeled üles kütnud

Kui tüdrukud  tanstu lõpetasid, kostus väljast jälle tuule ulgumist. Tiibetlastel on vanasõna: Tormine öö on hea, siis pole röövleid liikvel. Selles suures kivist kindlusmajas  muidugi röövleid ei kardetudki.

Marpa vanim vend oli astunud ühe trummitüdruku juurde ja – nagu Marpa kuulis – keelitas teda endale naiseks tulema.

- Kui palju sul vendi on? – küsis tüdruk, kerge naeruvõru suu ümber..

- Kokku on meid neli.

Tüdrukut näis vastus rahuldavat. Et küsimust mõista, peame teadma, et kuigi Bönimaa jõukamates peredes ei võetud  vendadele ühist naist – nagu see oli tavaline vaesemates -, olid vennad enamasti siiski sedameelt , et võivad ka vennanaist omaks pidada. Levinud oli nii mitmenaisepidamine kui mitmemehepidamine, suguelus järgiti üsna vabalt meeldivust ja vaiste, ega tehtud  kunagi suuremat numbrit sellest, kes kellega ühte heitis..

Kui vanem vend öö saabudes ühe uue suurema jakinaha välja otsis, mõistis Marpa, et tüdruk oligi nõus olnud ja ta tundis sellest suuremat headmeelt ja erutust  kui oli arvanud.

Ka Marpa keeras end oma jakinaha sisse, kuid und tal ei tulnud. Ühtviisi virge oli ta siis, kui vend end oma pruudi jakinaha alla libistas ja kui ta sealt viimaks väljus ning oma „pessa“  puges – armurõõmud nauditud, tundis iga tiibetlane , et uni tuleb kõige mõnusam ikkagi oma „pesas“ – kui ka siis, kui järgmine vend sama teed käis ja siis veel järgmine.. Nüüd lõi Marpa süda puperdama – nüüd oli tema kord, vähemalt võis olla, kui ta seda soovis..

- Sina ka? – tüdruk oli nagu üllatunud, kuid seda siiski nagu pigem rõõmsalt.

Marpa surus oma kõvastunud liikme sooja libedusse tüduku jalge vahel, kuhu see näis lausa  uppuvat. Mõned kiired tahtele allumatud tõmblused ja oligi kõik. Türuk vajutas  ta emalikult veel korraks oma rinnale ja paotas siis jakinaha serva:

- Mine nüüd magama.

Ruum oli liigagi palav – kuna lähikonnas  leidus nii musta kui pruuni põlevat kivi, ei pidanud kütet kokku hoidma ega olnud tarvidust kuivatatud loomasõnnikuga sussutada. Väljast vaadates tundus maja sünge - kolmekorruseline kivitahukas kaljukünkal, tasutaks veel palju kõrgemad lumised mäed, - sees muutsid aga elamise päris õdusaks värvikirevad vaibad, padjad, loomanahad, seinamaalingud, hiina siid, akaatsiast ja punasest roosipuust mööbel, nepaali sepised ja nipsasjakesed Indiast, hõbedaselt läikivad turvised – ei jõua üles lugeda, mida kõike põnevat peitis endas see väliselt nii sünge suur kivimaja..  

- Soekurgu jäärakus oli suur varing. Jäärak on täis, seda polegi enam.

Kodakondsed  vahetasid  pilgu. See, mida teeline oli öelnud, seletas nüüd, miks kevadisele kaljukitsejahile läinud vennad ja sulased polnud ikka veel tagasi.

- Saduldage kohemaid hobused! – käsutas isa ja tõusis.

Jäärakut polnud enam ollagi, seda kattis kiviklibu ning muda ja lume segu, mis näis eespool nagu kerkivat.

- Ratsutame ruttu ülesmäge! – karjus isa. Peatudes ja tagasi vaadates nägid nad, kuidas orgu mööda voolas allapoole vee ja mullakamakate vool – paisu taha kogunenud sulavesi oli kogunenud ja kogunenud ning nüüd kõik oma teed takistava  liikvele lükanud. Kusagil selles möllus pidid olema ka nende lähedaste surnukehad.

Õhtul libistas Marpa end noore naise jakinaha alla. Seekord ei olnud ta enam nii saamatu ja kiire nagu oli olnud esimesel korral ja  nüüd teenis ta  ära ka tunnustava sõna:

- Sa juba suudad naist rahuldada.

- Nüüd oled sa ainult minu naine. Ma hakkan igal õhtul sinu juures käima.

- Eks vaatame.. Ma olen rase, varsti sünnitan.

- Ema sünnitab varsti, aga sinust pole seda veel märgatagi.

- Kui hästi vaadata, siis ikka juba on ka.

- Minu laps..

- Sinu või vendade –  pole ju tähtis.

- Muidugi – meie laps igal juhul.

Marpa oli lootnud midagi mesinädalate taolist, kuid naisel oli tõepoolest sünnitamisega tõsi taga ja nii sai Marpa jälle tahaplaanile tõrjutud. Ta muutus närviliseks.

- See mu ainus alles jäänud poeg kas tapab kellegi  või lüüakse  ise maha, - pihtis isa vanale sõbrale, kellest oli saanud  auväärne lotsava, õpetlane-tõlk.

- Selle vastu oleks rohtu. Viha on võimalik hajutada, võttes sellest ainult tugeva väe, mida saab kasutada mingil heal eesmärgil.

- Hm. Peale kõige muu on ta veel laisk ja mugav  ka..

- Jõhkrus ja mugavus annavad hästi muundada millekski paremaks,  mugavuse saab muuta heasoovlikkuseks kõigi olendite vastu, ägeduse väest aga leida sellele jõudu..

- Kuule, ehk sa võtad poisi paariks aastaks enda juurde õppima?..

- Sel mõttel on jumet. Teen talle selgeks sanskriti, nepaali keele ja veel mõne Indias räägitava keele – need on omavahel kõik üsna sarnased – ja siis ta võib  ise rännata sinna mõne suure guru juurde. Ka kuningas soosib sellist asja igati, saadab aegajalt Indiasse jälle ja jälle  paarkümmend noormeest.

Lotsava jättis targu ütlemata, et kuninga aineline toetus sellise asja puhul on siiski peaaegu olematu ja et paarikümnest tuleb tagasi heal juhul  paar-kolm, ülejäänud on jätnud oma elu rännakuraskustesse või – mis veel tavalisem – on surnud soojas lämbes kliimas haigustesse, mis Tiibetis tundmatud..

Marpa isale hakkas mõte aina enam meeldima: õpetlasi-tõlkijaid austatakse, nad on võrdväärsed ülikutega. Viimaks ta õhkas:

- Ma püüdsin ise ka nooruses järgida budadharmat, aga elu keeras teiseks. Olen tapnud palju mehi ja hobuseid – teisiti ju oru valitsejaks ei saa.. Olen korda saatnud halbu tegusid.. Ehk tuleb mu ainsast ellujäänud  pojast parem inimene..