Vaimuvalgus nr 16

Trungpa

Pakume lugeda viimase veste tantrabudismi alaste vestete sarjast. Täies ulatuses saab kõiki neid peatselt lugeda raamatust, mille kaanepilt näeb välja selline.

Järgmisel kuul hakkame avaldama valitud osi Ülev Valderi teoksilolevast tiibetiainelisest romaanist.

Frabice Midal on avaldanud kaks ligi viiesajaleküljelist raamatut Chögyam Trungpast, esimese neist on ta kirjutanud ise, Chõgyam Trungpa. His Life and Vision (2001) ja koostanud teise, milles paljud jagavad oma mälestusi Recalling Chögyam Trungpa (2004).Kummagi raamatu kaant ilmestab kujukas foto sellest isepäisest loovisiksusest. Lootsin muidugi, et ka raamatute sisu vastab muljele, mille lõid kaanepildid, kuid pidin  pettuma. Midali enda raamat on eriti tüütu, ei saa sellest suurt midagi teada ei Trungpa värvikast elust ega ta vaadetest, aina üldsõnaline ülistamine... Mõned lõigud siiski:

Tiibetlaste endi keskel olevat liikvel kõnekäänd: Indialased praktiseerivad ühe jiidami abil ja saavad tundma tuhandeid, tiibetlased praktiseerivad tuhandeid, kuid ei tunneta isegi ühte.

Tsitaat Tungpalt endalt:

Tantra viib meid sisse fenomenaalse maailma aktuaalsusse. See on üks kõige kaugemele ulatuvaid, vahetuid, teravaid tunnetusi, milleni eales kusagil jõutud. See on ühtaegu tavaline ja ekstsentriline, jõuline, maagiline ja meeletu, kuid samas  äärmiselt lihtne.

Tantra ei eelda loobumist naudinguist, vaid pigem nendega samastumist, nende abil edasi töötamist. See on tantristliku sõnumi olemuslikum osa. Naudingu all tuleb siin mõista igasugust naudingut, psühhosomaatilist kui ka vaimset. Vaimsed materialistid püüdlevad midagi teist; siin püüeldakse just “seda”. On teatav iseeneslik võimelisus naudingut tunda, mis kahaneb väga õblukeseks, kui lähtud ego naudingu-kontseptsioonist. Selle kütkeis ei tunne sa tegelikult üldse mingit naudingut. Kui sa aga ei vaata oma väikese mina seisukohast, vaid avatult ja piiridetult, on iga nauding, mida koged, täielik ja kõikehõlmav. Oled lausa õndsuse kehastus ja tunned end väge kiirgavana. Pole isegi vaja püüelda naudingut, sest see leiab su ise. 

Trungpa oli alati vahetu. Ta õpilased on öelnud, et seegi, kuidas ta hoidis käes klaasi, oli ülimalt liigutav. (Mis aga oli klaasi sees? – Teadagi, viski.)

Sellega seostub hästi üks jutustus mälestusteraamatust. Raamatu algusosas on sadu lehekülgi üheülbalisi heietusi, mis paljus kordavad üksteist, sisaldades tõdemust, et Trungpa oli väljapaistev isiksus, õpetas ehedalt tiibeti budismi, kuid tegi seda läänelikus vormis heas inglise keeles, kandis moekat ülikonda ja lipsu ning oli ka poeet ja kunstnik.  Samas võitles väsimatult vaimse materialismi ilmingutega. Seda kõike me ju teame. Esimese tähelepanuväärse lause, mida välja kirjutada, leidsin alles  raamatu 240. leheküljelt, kus Rigdzin Shikpo ütleb mõistatuslikult : “ Meil on võimalik liita vaim ja kirg  välismaailmaga viisil, mis on peaaegu et maagiline. Upaya tantra on selle praktiseerimine, mis toetub vormitule meditataioonile.”

Üks huvitavamaid ja elavamaid  on pikajuukselise  hipist professori – nii ta end nimetab – Charles Prebishi kirjutis, üks väheseid kogu raamatus, mis on vaba tõsidusekrambist ja räägib asjust nii nagu need ilmselt ka olid. Väga ilmekalt kirjeldab ta oma esimest kohtumist Trungpaga:  Eelnevalt oli ta suhelnud ühe budistliku nunna, õde Palmöga, kes oli väga rigiidne: Charles tahtis teada tantristlike seksuaalpraktikate kohta, õde Palmo aga hakkas rääkima neljast üllast tõest: kannatus, kannatuse põhjus jne. jne. ja hakkas seejärel pikalt-laialt rääkima õigest  kõnest, õigest teost ja õigest eluviisist. Oleks võinud arvata, et ka Trungpaga ei leia hipiprofessor ühist keelt, kuid Trungpale hipid üldiselt meeldisid, seda ilmselt just spontaansuse ja vahetuse poolest.  Prebish kirjeldab kohtumist nii:- Ilmus üks Trungpa õpilastest ja küsis, kas sooviksin Rinpochega (sõnasõnalises tõlkes väärismees, Trungpa kui taassündinud laama, tulku, tiitel) tutvuda. Mulle tuli see pisut ootamatult, kuid õpilane haaras mul küünarnukist ja juhtis oma õpetaja  ette. Trungpa oli parajasti elavas vestluses kellegi teisega ja rüüpas aegajalt Naropa punšši, jooki, milles oli nisuviina ja nii palju Hawai punšši, et selle värvus kergelt roosatas. Kui surusime kätt, vallandus minus täiesti ajuvaba sõnamulin. Naine rääkis pärast, et olin öelnud:

- Oo, Rinpoche, ma olen nii erutatud... Teie raamatud on muutnud mu elu. Milline suurepärane võimalus see Naropa Instituut, ma ei jõua ära oodata, millel see käima läheb...

Ja niiviisi viis minutit järjest, kuni Trungpa mu jutuvoolu katkestas, surus taas kätt ja ütles:

 -  Küllap järgmisel korral räägime pikemalt.

Naine pahandas:

- Nüüd sa tegid küll ennast päris lolliks.

Alles siis märkasin, et mu särk oli higist märg, kaelast kõhuni.

Huvipakkuv on ka  Tensho David Schneideri kirjutis, Niisiis jälle üks Trungpa avalik esinemine. Hõige saalist:

- Räägitakse, et te pruugite alkoholi. On see tõsi?

Trungpa tõstis klaasi, rüüpas sellest ja noogutas.

- Ja suitsetate ka?..

Rinpoche laities sigareti, tõmbas mahvi ja naeratas:

- Nagu näete.

- See ei ole teile hea, see ei ole hea teie tervisele.

Rinpoche ei lausunud midagi, kuid silmitses ainiti seda selli, .

- Mina küll pean vajalikuks oma tervise eest hoolitseda, - kohmas see.

Trungpa mõmises.

- Ma teen kundalini joogat.

Trungpa hakkas naerma: algul itsitades, siis aga kasvas see üle mürisevaks naeruks ja siis juba naeris kogu auditorium temaga kaasa. Kui naer vaibus, tõstis Trungpa oma viskiklaasi ja vaatas läbi selle serva järgmist küsijat.

Sageli on loodud budismist kujutlus kui õpetusest, mis nõuab loobumist kirgedest ja naudingutest, kuid tegelikult eeldab budism loobumist kireobjektide külge klammerdumisest, mis  üksnes nüristab naudinguid, röövib neilt värskuse ja vahetuse. Tantrabudism õpetab meid maise maailmaga kaasa tantsima ja annab elule sära.

Ühel loengul, kus oli koos 900 inimest, hakkas biitnikust luuletaja Gregory Corso, kes oli silmnähtavalt purjus, segama kohatute vahelehüüetega. Trungpa üritas alustada temaga arukat väitlust, kuid Corso hüüdis:

- Kõik, mis sa räägid, on mõttetus!..

Corso ei tahtnud ilmselt muud, kui tõmmata endale tähelepanu ja väljendada oma pahameelt.

Trungpa tõusis laua tagant, suunas väikese kuldse vadžra, mida ta tihti tavatses loengut lugedes peos hoida, teravikuga Corso suunas ja karjus raevunult:

- Välja! Välja!

Corso oli tummaks löödud ja kaduski paari tema kõrval istunu abil ukse taha. Niipea kui uks oli Corso taga sulgunud, puhkes Trungpa südamest naerma.

Ei maksa arvata, et nad Corsoga jäidki vihameesteks. Edaspidi osales Corso veel mitmel Trungpa koolitusel. Rinpoche, kes küll sõitles vaimseid materialiste ja võis loengutel ajada vahel väga jäika joont  - ilmselt see oligi Corsol üle visanud , suhtles ometi meeleldi boheemlike luuletajate ja kunstnikega. Alkoholi üle arutles ta nii: “Jooja kogeb suuremat selgust, tunnetab sügavamalt, kes ta on.  Kas alkohol muundub mürgiks või ravimiks, sõltub jooja teadvusseisundist. Teadlik joomine  -

see, kui jälgid oma vaimuseisundit ja soovid seda ülevamaks muuta – muundab alkoholi toimet.”

 

                   Kaks raamatut Chögyam Trungpast.

Trungpa oli ise spontaanne ja vahetu ning sellised inimesed talle ka meeldisid. Kujukas on seegi lugu, kuidas ta valis endale järglaseks , vadžra regendiks, Thomas Richi. Sel mehel – nagu fotodelt võib järeldada – oli lisaks spontaansusele ja vahetusele ka väga meeldiv mahe energia. Lugu aga – nagu vadžra regent seda ise on jutustanud, kõlab nii:

Vadžratsarja pöördus minu poole:

- Tahan sinult midagi küsida, kas aimad, mis see võiks olla?

Enne kui jõudsin end koguda, jätkas ta:

- Tuleb välja, et seda polegi nii kerge öelda.. just nagu abieluettepaneku tegemine.. Kas aimad, milles asi?

- Ei.

- Ma siis ütlen. Tahan, et sinust saaks mu järglane.

- Minust? – olin nagu puuga pähe saanud. – Oled sa kindel?

- Jah. Kas võted mu ettepaneku vastu?

- Jah.

- Niisama lihtsalt?

- Niisama lihtsalt.

- Hästi, nüüdsest peale pole sul tagasiteed. Kui üritad, hävitavad su daakinid, daakad ja dharmapaalad.

Vadžratsharja hakkas rääkima oma peatsest surmast. Püüdsin esitada mõne kohmaka vastuväite ja sõnasin, et kui see peaks tõesti juhtuma, oleks see kohutav, tema aga naeris:

- Minu jaoks ei ole see mingi problem.

Nii et midagi need kaks raamatut siiski andsid Chögyam Trungpa paremaks mõistmiseks, kuid tuhande lehekülje kohta siiski pisut vähe. Ka häiris pidev taotlus teravamatest nurkadest üle libiseda. Oli ju küll liigutav lugeda, kuidas tollest hea energiaga Thomas Richist sai vadžra regent, kuid kummaski raamatus ei leidu vähimat vihjet sellele, mis sai edasi: peagi nakatus vadžra regent AIDS-i ja nakatas ka oma naisõpilasi – uskudes või tahtes uskuda, et tantristliku pühitsuse andmisel AIDS ei nakka. Ta ei elanud kuigi palju kauem kui Trungpa.