Vaimuvalgus nr 7

Reisipilte Bhutaanist

Karmamuudra jooga 2

Ülev Valder

(Algus eelmises Vaimuvalguses)

Glen H. Mullin kirjutab oma eessõnas Tsongkhapa raamatule „Naropa kuus joogat“:

Suurem osa tiibeti munkadest ja nunnadest arvatavasti pole teinud tegelikke karmamuudra praktikaid, vaid on asendanud need seksuaalmeditatsioonidega, kasutades nendes dznanamuudrat, visualiseeritud kaaslast, sagedamini daakineid nagu Nairatmaad (Minatut) või Vadzrajooginiid (Vadzrajoogitari).  Kui kujustus on muudetud püsivaks, nii et see ei kipu enam hajuma ja on kõigis oma joontes terviklik ning värvikas, siis astub praktiseerija oma kujutletud partneriga suguühtesse ja kogeb nelja õndsust. (Õieti peaks siin õndsuse asemel olema sõna, milles oleksid ühte sulanud nii nauding kui õndsus, eesti keeles aga sellist sõna kahjuks veel pole. Ei ole ka inglise keeles, ka seal on enjoyment ja bliss – esimene tundetoonilt maine, teine oma ülemaisuses aga tänapäeva inimese meelest kuidagi elukauge ja õbluke. Et siin räägitakse neljast erinevast naudingust-õndsusest, pole midagi erilist, kui silmas pidada, et tiibetlaste väitel on nad suutelised eristama naudingus-õndsuses 26 000 erinevat tasandit. Ü.V.) Siis ilmneb loomupärane või seesmine ekstaas ja kujustaja liidab selle Tühjuse tarkusega.

Karmamuudra on neiu või naine, kes suudab anda  oma kallistustes peenema energiatunnetuse. Tema kohta on öeldud, et tal on suured ilmekad silmad, piht peenike nagu valderil (valder on minu pakutud eesti vaste vadzrale) ja ta naudib bodhitsittat (sõnasõnalises tõlkes: ärganud (valgustatud) meel, kuid tähendab ka spermat) ning tal on teadmisi ja kogemusi jumaluse-joogas. (Muudra tähendab: pitserit, nii võiks siis karmamuudra tõlkida: teopitser. Muide, üks uus kultuuritrend: aina enam kohtab netis naisi, kes reklaamivad endid kui karmamuudraid. Esialgu küll peamiselt  Ameerikas, Eestimaal ma ei tea veel ühtegi. Kerkib muidugi põnev küsimus: mis tasemel, kas need naised tõesti suudavad „anda oma kallistustes peenema energiatunnetuse“ või on tegu lihtsalt eksootilisema ja ju siis ka kallima prostitutsioonivormiga? Isegi viimasel juhul oleks asi pigem tervitatav kui taunitav, võiks rääkida ehk isegi sakraalerootika taassünnist euroopalikus kultuuriruumis!.. Ü.V.)

Mahamudra on samuti dznanamuudra, kujustatud partner, vahe on siin pigem kvalitatiivne – nagu nimigi ütleb: suur pitser. On öeldud, et mahamuudrad sünnivad kuidagi vahetult ja spontaanselt võimeka praktiseerija vaimus ja ta on siis nendega suguühtes – peaaegu pidevalt ja nii paljudega nagu on Meeru mäes aatomeid. (Samas toonitatakse, et ka karmamuudrast võib saada mahamuudra. Mahamuudra on see, mis ühendab naudingu ja tühjuse, on ülim mõistmine, kõigi mineviku, oleviku ja tuleviku budade tarkus. Kolme muudratüübi abil täiustub praktiseerija ekstaasikogemus. Energiad kõrgemaist kehapiirkondadest laskuvad „pärlitipule“ (sugutiotsale) , kuhu nad jäävad pidama ja muunduvad. Kui vaja, tuleb neid seal tahtlikult paigal hoida. Vahel räägitakse ka neljandast muudrast, samijamuudrast, see näib kehastavat midagi veel kõrgemat kui mahamuudra – püsivat valgustatusseisundit – kuid üldiselt on jutt ikkagi kolmest muudrast, kusjuures need võivad üsna kergesti üksteiseks üle minna: karmamuudraga ühtes olles võid kogeda seda ühtena dznanamuudra (tarkusemuudra) või isegi mahamuudraga,  karmamuudrast võib saada mahamuudra.

Naropa on öelnud:

Karmamuudral on rinnad ja juuksed ning õndsuseläte iha valdkonnas. Ta teod on suudlemine, kallistamine, salajaste kehapiirkondade silitamine, valdri liigutamine endas. Nende tegevuste võimalikkuse läbi võib temale loota. Temale lootmine põhineb  muutuval õndsusel.

Vajragarbha Commentary:

Kui oled leidnud sellise tüdruku,

mine temaga üksikusse kohta,

kaasas sööke ja jooke

ja olgu teil ka laulu, muuikat ja tantsu,

ta keha on  kaunistatud ehetega,

lilled, lõhnaõlid...

veetke seal aega armastuses

saavutades üha sügavamaid tunnetusi!

Dznanamuudra luuakse oma vaimus ja enamasti mõne jumalanna, näiteks Vishvamata kujul. Temale lootmine põhineb liikuval õndsusel: dznanamuudra võib suunata joogi kehas, kes on temaga meditatsiivses ühtes, bodhitshittat ühest kehapiirkonnast teise.

Mahamuuudra tekib praktiseerija vaimust nagu pilt selgeltnägija klaaskuulist. Temalt võib loota kõige sügavamat püsivat õndsust.

Esimene Dalai laama:

Kui joogi pole suuteline oma keha mees- ja naistilku (energiaid) üksnes meeliskluse jõul vajalikul määral liikuma saama, õpetatakse talle, kuidas praktiseerida koos karmamuudraga. Kuna karmamuudra annab talle võimaluse energia suunamiseks pärlitipule, nimetatakse teda: „neiu, kes kingib laskuva ekstaasi“.

Joogisid on kolme liiki: terava taibuga, keskmised ja tuhmid. Esimesed võivad piirduda vaid mahamuudraga, nad kogevad täiuslikku ekstaasi ühtes temaga. Keskmised peavad looma dznanamuudra näol endale baasi, millelt tõusta ja kogeda mahamuudra-elamust. Kolmandad, tuhmipoolsed, kel jääb vajaka vaimu sügavust või puhtust, peavad lootma kõigepalt karmamuudrale, et kasvatada oma ekstaasikogemust ja alles seejärel võib saada neile võimalikuks mahamuudra.

Üks varasemaid Naropa tutvustajaid Euroopas oli Herbert von Guenther. 1963.a. ilmus Oxfordi Ülikooli kirjastusel tema „Naropa elu ja õpetus“ (The Life and Teatching of Naropa).  Nii oleks see raamat võinud mulle juba ülikoolijal kätte sattuda ja oleks olnud mulle kindel tunnistus seksuaalsete praktikate olemasolust tantabudismis.)

Karmamuudra-temaatikat käsitleb Guenther alapeatükis „Ülemaine rõõm“. Refereerin nüüd sedagi.

Guenther arvab, et suguühte läbi vaimsete sihtide taotlemine on võimalik, kuid neid võivad saavutada siiski üksnes inimesed, kellel on keskmisest tundlikum närvisüsteem.

Mõnigi  lõik Guentherilt väärib lausa sõnasõnalist tõlget:

Kui armastus kandub konkreetselt inimeselt sellele, mis on mõõtmatu ja käsitamatu, samas sügavalt loomuomane, meie sisemine loomus, siis lihtne „lihahimu“ muundub, teiseneb transtsendentseks teadveloluks, transtsedentseks funktsiooniks (Überleitungsfunktion).

Üleminekul sensuaalsusest spirituaalsusse, osalisest kaasaelamisest täielikku, on mitmeid momente, millele oleks vaja tähelepanu juhtida. Kõigepealt, seksuaalse kütkestavuse ja seksuaalsuhte puhul mängivad oma osa nii puuteaistingud kui ka psüühiline stimulatsioon, nii silitused kui mõtted-kujutlused. Mehe ja naise suhetes on oma osa nii hingelisel kui ihulisel. /--/ Probleem on siin selles, et õieti ära tunda neid võimalusi, mida suguvahekord pakub ja kasutada neid selleks, et saavutada tasakaalustatum ja terviklikum elutunnetus. Ei ole liiast korrata üha üle, et suhe, mis on mehel naisega (karmamuudraga), pole üksnes bioloogiline, pole tühipaljas pingest vabanemine, kohaliku ihulise pinge vallandamine, vaid on pigem „projektiivne“, märkimas ära teid laiema terviku saavutamiseks. Kuigi pinge hajutamine sellega sageli tõesti ka kaasneb, oleks ennatliik järeldada sellest, et lõppude lõpuks on ikkagi tegemist bioloogilise abiventiiliga. Mingi ärgitus, ükskõik siis, mil viisil see on tulnud, sunnib inimest loobuma naiivsest usust, et ta on indiviidina mingi terviklik monaad ja ajendab teda tõtt otsima. Mida enam keegi väljub oma üksindusest, seda enam paneb ta tähele, et ta on muutunud avatumaks ja hoolivamaks teiste suhtes. Eriti kui mängu tuleb armastus, mis juba oma loomult on parim viis kõige ülevama inimeses peituva esiletoomiseks; inimene kogeb eneseülest, ilma milleta ta on määratud ekslema maistes asjades, nüüd aga kahaneb ta egoism ja enam ei koge ta ka teisi eraldiseisvate ja enesesse klammerdunutena. Armastus annab tasakaalutunde, milles pole ei subjekti ega objekti ja kus erutus on andnud maad vastastikusele ühtsustundele. Aga ainult siis, kui mehe tormakus saab osaks ka naisele nii nagu naise hooliv ja inspireeriv mõistmine mehele; ainult siis, kui mehelikkuse ja naiselikkuse aare peegeldub neis mõlemas kõikehaarava armastuse tules, ainult siis on loodud ja tunnetatud suhe, mis baseerub hetke võlul, mis on ühtaegu õndsus ja ei ole midagi (st. on Tühjus budistlikus mõttes. Ü.V.) Tantrate sümboolses keeles räägitakse sellest subjekti-objekti vastakuse järkjärgulisest kadumisest ja sellest johtuvast ühtsusetundest tekkivast rahuldusest, mis on ühtaegu nii teadmine kui tunne,  kui „valgustatuse“ laskumisest või allapoole liikumisest. „Valgustatus“ on puhas loov potentsiaal, mis väljendab end paljudel erinevatel tasanditel ja erinevail viisidel, kõigis tunnetustes ja mõistmistes on ta olemas, kuid ta ise ei võta kindlat kuju ega piira end millegagi.  See „valgustatuse“ laskumine ei ole muidugi laskumine selle sõna otseses mõttes, vaid välja ulatumine inimeksistentsi kõige kaugematest piiridest, mis lubab üha laiudes täita end teatud kindlast struktuurist, mehe ja naise suhte struktuurist, mille tajuliselt kogetavaks väljenduseks on suguühe. Padma dkar-po kirjeldab seda nii:

„Kui valgustatus laskub kroontshakrast kurgutshakrasse, keha-vaim kogeb mõnutunnet. Jämedakoelise subjekti-objekti kahesuse järkjärguline kadumine on rõõmuküllane erutus, mille nimi on „kindel vaimustus ülevalt“. Kuna see ilmneb erinevates armumängudes, iseloomustab seda suur vaheldusrikkus. Seejärel levib valgustatus südamesse. Keha-vaimu haarab terveni väga meeldiv tunne. Jämedakoelise ego-kujutluse hajumine on „ekstaatiline vaimustus“. Seejärel kandub valgustatus nabathakrasse, mõnusus lainetab kogu kehas-vaimus. Kujutlus partnerist hajub ja selle hajumist saadab uus vaimustusesööst. Valgustatus tulvab seksuaaltshakrasse ja muundab seal kohatud ihulise naudingu ja tekkinud uut kooslust nimetatakse „koos-tekkinud naudinguks", oma loomult on see õndsuse ja tühjuse mitteduaalse loomuse intuitiivne mõistmine läbi isikliku kogemuse. Seksuaalpraktika eesmärgiks on ühtlasi selle ülimalt nauditava tunnetuse-teadmise levitamine ja püsima jätmine kehas.  

(Järgneb)