Vaimuvalgus nr 37

PILK TULEVIKKU

Ülev Valder

 

Eluaeg on mind huvitanud inimese vaimulikud ja seksuaalsed võimalused, kõige väärtuslikumateks olen pidanud teadmisi ja elamusi just neis valdkondades, neist olen mõelnud ja kirjutanud. Kui budistlik fundamentalist Linnart Mäll püüdis mind kord ülikooliajal uskuma panna, et tantrabudismis polegi mingeid seksuaalseid praktikaid, kasutatakse vaid seksuaalset sümboolikat – oli see nüüd teadmatus või teadlik vale?... Nii või teisiti – ma ei uskunud hetkekski, ehkki mul polnud ka mingit tõestusmaterjali. Sama nõme tundus väide, et tantrist ei koge vaimulikus ühtes mingit naudingut – ahaa, selle väitega oli omaks võetud, et ühteid siiski esineb!... Olin veendunud, et üsna pea tuleb avalikuks teavet, mis on märksa sõbralikum noormehele, kel huvi nii vaimu- kui armuelu vastu, kes peab seda õigeks ja loomulikuks ning imestab, miks ta peab sellepärast aina põrkuma erinevates varjundites sallimatusele – tögamisest veendunud halvakspanuni. Need mu kõnelused Mälliga leidsid aset 60-ndate teisel poolel. New Age´i sünniaastaks loetakse 1973.aastat. No muidugi, New Age´il on nii kehv maine, et isegi need, kes täiesti ilmselt ise sellesse liikumisse kuuluvad, eitavad seda, püüavad distantseeruda. Peeter Liiv on mu meelest eesti New Age´i kõige markantsem esindaja: alustas antroposoofiast, siis oli tal kristlik periood ja nüüd on ta jõudnud tantrismini. New Age´is on muidugi kõike ja kõikvõimalikul tasemel, kuid tervikuna on see liikumine siiski üks värske vaimsusepuhang, millest paljud on võinud endale midagi leida.

Nõukaajal polnud kerge kirjamehel, kel põhihuviks vaimulik ja erootiline kultuur. Oma parimad luuletused pidin luulekogu  koostades ise välja jätma, et mitte põhjustada nende tõttu kogu käsikirja kohest tagasilükkamist.  Muidugi polnud nende kõrvalejätmine mulle, õrnahingelisele luuletajale, kerge. Teisalt jälle oli tollane aeg kirjatöö tasustamise osas ideaalne

ja nii sai  isegi minusugune kirjatööst ära elada. (Nüüd on olukord diametraalselt muutunud: võid ju trükis avaldada, mida iganes soovid, kuid midagi nimetamisväärset see sisse ei too, kuid jällegi võin tõdeda, et kuidagimoodi saan kirjatööst siiski ära elada.)

Üks mu nõukaaegseid toimetajaid kirjastuses, kes oli olnud tunnistajaks mu enamasti haledalt läbikukkunud katsetele nõukogude trükisõnasse sisse poetada midagi vähegi vaimsemat ja erootilisemat, õhkas nüüd hiljaaegu:

-          Kes oleks võinud arvata, elu meil areneski edasi selles vaimus nagu sina kunagi soovisid ja ette nägid.

Ta hääletoonist mõistsin suurepäraselt, mida ta tahtis sellega öelda: kes oleks võinud arvata, et sinusugune kõhetu sulerüütel, kelle pürgimused tollal tundusid täiesti perspektiivitud,  vastu peab ja isegi  edu saavutab!..

Tuginedes sellele tunnustusele julgen arvata, et mul on mõningane võime tulevikku ette näha. Või ütleme siis: ette aimata ja ma avaldan oma ennustuse nende aegade kohta, mida ma ise enam näha ei saa.

Tähelepanukeskmesse tõusevad kaks teemat, mis seni on olnud täiesti alaarenud: religioossuse ja seksuaalsuse senitundmatud ja seni kasutamata võimalused. Neid avastatakse tantrabudismi baasil, kusjuures lähtutakse  kahest eri suunast: kõrgemale tasemele tõusnud New Age´ist  ja oma salastusest ning muudest komplekidest vabanenud tiibeti budsimist – kusagil saavad need kaks kokku ja see on kõige rõõmustavam sündmus vaimuelus. Praeguseks juba hulluseni tõusnud spordivaimustus ja muud kummalised hobid ning hobinad kaotavad selle valguses inimeste silmis oma külgetõmbevaõime, tippspordist loobutakse üldse – nagu kunagi gladiaatorite mängudest.

Kirjutan seda praegu päev pärast seda, kui venelased tulistasid alla Malaisia reisilennuki. (Pole veel selge, kas seda tegid  separatistid või Vene Föderatsiooni relvajõud, kuid vahet pole – ikkagi venelased ja vene raketiga.) Nii võib kergesti tekkida mõte, et maailm liigub hoopis uute koleduste poole. Neid muidugi saab ka olema, kuid siiski meenub mulle Ilmar Laabani värss:

Mõrvarite märatsemine on vaid kõrvaline käratsemine.

Venemaa mõistab peagi, et Putini valitud tee on väär, impeeriumi taastamise asemel  tuleb mõelda hoopis pungiltäis Hiinale tühja Siberi all ja püüda väärida kohta NATO-s, mis on aina selgemini  kujunemas valge rassi kaitseorganisatsiooniks.   Valged ongi konsolideerumas, ainult Venemaa on veel jäänud, teised  kõik on mõistnud, et omavahelised tüliküsimused tuleb lahendate mitte sõjalise jõu, vaid läbirääkimiste teel, võtku need aega või inimpõlvi,  üha enam teravnevad aga rassidevahelised konfliktid.

 Naeruväärsed on need, kes arvavad, et kui nafta lõpeb, on kõik otsas ja nii nad harjutavad juba praegu hobuseid vagu käima ja rajavad Sõrve säärde oma talusid. Kuidas võib küll sel kombel alahinnata inimeste võimet leida uusi lahendusi! Kui dollarite juurdetrükkimine enam ei aita, leitakse  midagi muud. Areng  pole peatunud – seda võime ju näha igapäevaelus: kui jälle kord ostame uue arvuti või teleri – nagu seda ju aegajalt ikka teeme -, on see alati millegi poolest vanast parem, täiuslikum. On ju nii? Kas see pole siis areng? Lõpeb see kõik kord järsult mingi suure pauguga? Võib ju olla, kuid ei usu. Või algab allakäik aeglaselt ja annab end tunda sel teel, et kui ostad  uue arvuti või teleri, saad järjest viletsama ja viletsama? See oleks isegi huvitav…  aga sedagi ei usu.

Igasugu jamasid tuleb ette, kuid olen kindel, et neist kõigist murrab läbi see, mida pean kõige olulisemaks: inimeste tähelepanu keskendumine religioossuse ja seksuaalsuse seniavastamata võimalustele. Sellest sünnib uus vaimsus.

Vaimuvalgus nr 36

Esimene pääsuke

Juba ligi viiskümmend aastat, nii kaua kui tantrabudism on Läänes üldse laiemalt tuttav olnud, on käinud üks igavene vägikaikavedu, hämamine  ja sudimine  selle ümber, kas ja mil määral ja millisel kujul on selles kasutusel seksuaalsed praktikad. Algul püüdsid laamad nende olemasolu üldse eitada; raske oli seda küll teha, sest tiibeti sakraalne kunst otse nõretab seksuaalsusest: rituaalühtes jumalad ja jumalannad, seksapiilsed joogitarid. Väideti siis, et kõik see on pelk sümboolika, tegelikus elus midagi sellist ei esine. Siin ei saa ka laamasid süüdistada, sest eks nad märkasid, et meil on kõik seksuaalne veel enam tabudega seotud kui nende kultuuris, eriti sügav lõhe aga valitseb meil kõige vaimuliku ja seksuaalse vahel. (Eks see muidugi üks euroopa kultuuri suurimaid kurbloolusi on – et pole osatud vaimse eneseteostuse huvides kasutada inimese kõige tugevamat energiat, seksuaalenergiat.) Tantra jooga avalik tunnistamine ja õpetamine kohe algul oleks ilmselt kutsunud esile diametraalselt vastupidise suhtumise tantrabudismi: ühed oleksid ära pöördunud, teised aga just selle pärast juurde tulnud. Neid, kes oleksid saanud kinnitust arvamusele, et tegmist on vääritu väärusuga, oleks paraku olnud küll palju rohkem ja asi oleks võinud minna isegi administratiivsete meetmeteni, ärakeelamisteni.

Aja jooksul kasvasid lääne inimeste teadmised tantrast siiski sedavõrd, et tantrabudismi seksuaalsete praktikate  eitamine  ei olnud enam võimalik. Ent rääkida sellest ikkagi ei soovitud ja põhjendati seda soovimatust korraga lausa kahest otsast: ühed tiibetlased, kes oma õpetusi ingliskeelseiks raamatuteks kirjutavad, võtavad omaks, et seksuaalseid praktikaid tõepoolest kasutatakse, kuid see on niivõrd edasijõudnute asi, et algajatel ei maksa selle peale veel mõeldagi – no ja mida muud kui algajad meie siin oleme… teised jälle väidavad vastupiid, et neid praktikaid kasutavad kõige tuhmimad õpilased, kes teisiti ei saa hakkama… (siis võiksime ju meiegi kõne alla tulla?...)

Nüüdseks on tiibeti õpetlased, ka Dalai laama päris palju kirjutanud tantra jooga karmamuudrapraktikatest, kuid teoreetiliselt – nad jälgivad lausa piinliku hoolega, et nende kirjatöödesse ei lipsaks midagi sellist, mille järgi saaks keegi midagi praktiliselt teha. Samas on aastate jooksul küpsenud paljude tantrabudismi huviliste seas huvi just selliste praktiliste juhiste vastu. Tõsi, New Age tantrast võib neid leida, kuid seal on see kõik väga mannetul tasemel, laenatud on põhiliselt hindu tantrast tshakrate süsteem ja kundalini, budismist samahästi kui mitte midagi – võiks ju olla vähemasti selline võimas meetod nagu rituaalühtes jumaluste kujustamine ja seksuaalenergia peenemaks ja ülevamaks muutmise läbi valgustatuse poole pürgimist võiks ka ikka olla. Nii et kuigi New Age tantra ongi vaid seks, jääb nõrgaks see vaimne impulss, mida tal on anda.

Paari aasta eest ennustasin kaht asja: et lähiaastatel hakkab ilmuma raamatuid, mis annavad parktilisi juhiseid tantra jooga tegemiseks ja New Age´i ning autentse tantrabudismi ühtesulamisest kujuneb euroopalik tantrabudism – nagu budism on igas kultuuripiirkonnas võtnud uue kuju; viimane saab võimalikuks tänu sellele, et New Age muutub sügavamaks, laamad aga saavad üle salatsemisest ja budoloogid akadeemilisest kõlutamisest. Nüüd ongi ilmunud inglise keeles esimene raamat, mis täidab ühtaegu need mu kaks soovi: John T. Housemani Great Bliss. Tantric Sex and the Path To Inner Awakening.

John T, Houseman on ameeriklasest laama, kes on võtnud nõuks kinkida oma mitmekümneaastase töö vili maailmale ja on seda ka sõna otseses mõttes teinud: tiitellehe tagaküljel, kus tavaliselt on raamatutes karm kiri: Kõik õigused kaitstud ja järgneb veel pikk loetelu, mida kõike ei tohi teha, siis tema kirjutab seal: Kõik õigused kaitsmata,  siin raamatus sisalduvat võib vabalt kõigiga jagada. Mina, kes ma elatun kirjatööst, ei saaks seda endale lubada, seda toredam, et on ka neid, kes saavad… Veidi veel raamatu pealkirjast. Õndsus  - nagu ka inglise bliss - ei ole just kõige parem tõlkevaste sellele tantrabudistlikule mõistele, milles sisaldub nii meie õndsus kui nauding, euroopa keeltes on aga nii, et nauding tundub liiga maisena, õndsus jälle liiga taevalikuna ja meenutab neid loendamatuid anekdoote sellest, et taevas on igav (ja põrgus huvitav).  Nii et kuigi kasutame sõna “õndsus” tantristliku mõistena, tuleks seda võtta, et selles on ka nauding, õnnejoovastus ja armuekstaas. Tantrabudistlikus psühholoogias tehakse vahet erinevate õndsuste vahel, neid on kirjeldatud  14, aga olevat ka 64. Vaatleme siin lähemalt nelja, mida on võimalik tunnetada kooskõlastatud hingamis- ja kujustamistehnika abil. Kui “valged tilgad” laskuvad peast kõritshakrasse, kogeme õndsust, kui südametshakrasse, siis ülimat õndsust, kui nabatshakrasse, siis tühjussehajumise õndsust ja kui seksuaaltshakrasse, sisimat loomuomast õndsust.

Kindlasti pakub see kõik teile huvi. Pole ka midagi lihtsamat kui lugeda – teos on e-raamatuna tasuta saadaval, trükkige Googlisse autori nimi ja pealkiri ning ta ongi teil käes. Kõige olulisema osa tõlgin  ka eesti keelde ja annan trükis välja, kuid eks see võtab veel aega.

Vaimuvalgus nr 35

Möbleeritud korter Habarovskis

Helle Anniko elutöö jätkaja Kirna mõisas Henn Hunt, kellega kohtume Intuitiivteaduste Päeval  15. juunil,  oli noorpõlves suur seikleja. Pakume järgnevalt lugeda novelli ühest episoodist tema elus.  

Siber, Siber...- ei ärata  see tohutu maalahmakas eestlases  meeldivaid tundeid, pigem ängistust: lõputu taiga, sünge ja igav, pikitud millegi veel koletislikumaga – sunnitöölaagrid ja asumisele saadetute külad... Kuid Siberi taga on  veel midagi: päris kaugele lõunasse ulatuv riba ookeani rannal – hoopis teistmoodi Siber – kui see üldse ongi enam Siber... eestlastele   tundmatu kant... Ussuurimaa, kus elab isegi tiigreid – mõelda vaid!.. Just  sinna ehk  tasuks seiklema minna... Palgad ka head ja koefitsent 2,3. 

Henn  libistas pilgu üle kaardi. Ennist oli ta vaadanud piiriäärseid alasid mõneti teistsuguse pilguga – et kust saaks kergemini üle:  Karjalast  on mõned läinud... lõuna pool, kõrgmägedes, olevat piir lausa valveta... Et pääseks siit kuuendikult maakerast viiele kuuendikule... saaks ometi tõelist elu elama!... Aga selliseks minekuks peab enne siiski põhjalikult infi koguma. Siin, sellel kuuendikul, tundub põnevaid kohti  olevat vaid kaks – Fergana org või Ussuurimaa. Olgu siis Ussuurimaa – ehk näeb tiigritki.

Komsomolsk-na-Amure osutus halliks vangilaagrite linnaks.

Habarovskisse jõudes oli  Hennul raha juba täiesti läbi ja ta otsis kohe üles bussitrusti kontori. Juhataja kabinetis tundus valitsevat pingeline õhkkond, mis aga lahenes kohe, kui Henn  teatas soovist tööle asuda linnaliini bussijuhina. (Sõjaväes oli ta vastavad paberid saanud.)

Juhataja pöördus  leeduka poole:

- Võidki kas või tänaõhtuse lennukiga Moskvasse startida ja sealt siis edasi oma Vilniuse poole.. näitad  ainult enne  uuele liini kätte, annad talle ka korteri aadressi ja võtmed.

Võtmed surus leedukas Hennule kohe pihku ja ütles magusalt naeratades:

- Minu  autasumööbel on ka seal sees.

- Kas ma peaksin sulle selle eest midagi maksma?.. Raha mul pole... – kohmetus Henn.

- Ah, mis!... – teine lõi  suuremeelselt käega. Naeratus ta huulil oli  kuidagi irooniline.

Henn ei teadnud, mida  arvata, aga noh -   kui teine nii kangesti koju kipub, et on valmis oma autasumööbligi jätma – olgu  see siis ta enda asi!...

Henn torkas võtmed tasku, kirjutas aadressi üles ja  oligi aeg bussiga esimesele ringile minna. Ühe tiiru tegi leedukas kaasa. Midagi keerulist seal polnud – peatänavat mööda edasi-tagasi. Veidi harjumatu oli see, et aina tuli keegi kõrvale jutustama. Oli tunda: bussijuhist peetakse  lugu,  kõik tahavad temaga rääkida oma elust-olust, kas või ilmast. Üks muheda olemisega mees, kellest oli siiski  tunda, et ta on harjunud igas asjas oma tahtmist saama, sõnas:

- Kesköö paiku on vaja jõe äärest üks seltskond linna tuua. Tasume  korralikult – rubla näo pealt.

- Kui suur seltskond?

- Noh... nii kuuekümneline.

Oli see mees juba maha läinud, tuli  järgmine:

- Öist sõitu on vaja.

- Mul juba on.

- Mis kell?

- Kesköö paiku.

- Meile sobibki hiljem, kella kahe ajal.

 

Töö lõpetanud,  ei hakanud Henn oma korterisse minemagi, vaid heitis paariks tunniks bussi tagaistmele pikali.

 

Kummalgi öisel sõidukorral pressiti buss inimesi täis, nii et mitte kuuskümmend, vaid sada  oli neid vähemalt. Aga keegi midagi ei lõhkunud ja maksti õiglaselt – bussi tellija luges väljumisel kõik inimesed  üle ja andis vastava summa rublasid... Henn tegi järelduse: kui ka kõik ametlikud asjad käivad ligadi-logadi, siis omavahel sõlmitud leppeid täidetakse siin piinliku aususega.  Ta ei jõudnud veel kabiinist välja ronida, kui pimedusest ilmus ta ette turske mees:

- Üks koorem palke on vaja vedada...

- Bussiga?!...Kui pikki?..

- Kaheksameetrilisi.

- Mu buss ei olegi nii pikk.

- Tean. Tagaaken on sul plastikust, selle tõstame eest ära, pärast paneme tagasi. Teeme kõik tipp-topp puhtaks ka, küll  sa näed.

- On need jämedad palgid?

- Mitte  eriti.

Sõideti  valvega territooriumile. Kusagil laohoonete taga ootasid  pimeduses mehed. Tagaaken võeti vilunult maha ja palgid lükati sisse – mitte just tavalised, otse  metsast toodud tüved, vaid hästi siledaks lihvitud, sellised, mida kasutatakse valgeks värvitult ajalooliste hoonete fassaadide restaureerimisel kivisammaste imiteerimiseks.

Valveputkale lähenedes instrueeris ninamees Hennu:

- Veoautosid kontrollitakse, buss lastakse kohe  läbi. Niipea kui väravast väljas oled, anna gaasi – nad võivad tagant palgiotsi märgata. Peaasi – ära peatu, jälitama ei hakata, sest see on juba valvuri prohmakas, et meid läbi laskis.

Kui palgid olid linnas ühte hoovi maha pandud, tegid mehed bussi püüdlikult puhtaks ja asetasid tagaakna kenasti paika. Mitusada  rubla rändas jälle bussijuhi tasku.

Hakkas juba valgenema, kui Henn rampväsinuna oma korterisse jõudis. Silmade hämarusega-harjudes  peatus ta pilk kohe kahel nahktugitoolil ja  nelinurksel lauakesel nende vahel,  mis samuti tundus olevat  nahaga kaetud...  Kui  siis Henn laskus ühte neist tugitoolidest, vajus see ta all laiali, täiesti laiali.   Ilmnes, et kõik  kolm mööblieset olid kokku laotud nahkköites Lenini teostest. Peale nende leidus tubade seintes vaid naelu riiete riputamiseks.

Vaimuvalgus nr 34