MU HIMAALAJA KODU

Ingvar  Luhaäär

Himaalaja eelmägedes, kus annavad tooni metsaga kaetud mäeahelikud,  on taamal näha juba ka lumiseid tippe. Paljud vanad kohanimed sisaldavad siin tõdemust, et ollakse inimeste maailma lõpus. Kuid edasi – seal, kus on lume kodu (sõnad hima laia – tähendavadki hindi keeles just seda) algab ju jumalate maailm!  Kui palju on siin püstitatud Šiva auks  pungakujulisi kivist templeid, otsas metallteravik. Piksevarras? Oma üllatuseks saan teada, et just nii see ongi mõeldud. Ma ei tea ühtki teist usundit, kus kutsutaks oma jumalat kohale sellisel rabavalt vägeval viisil. Templeid ümbritsevad himaalaja seedrid on mitu korda jämedamad kui meie kuused, okkad pikad ja pehmed, tumerohelised, tüvekrobedused meenutavad tuhmunud betooni - suursugused puud.  Samas tuuakse sulle süles hoidmiseks ja pildistamiseks – väikese tasu eest -  harukordselt koheva villaga valgeid punasilmseid jänkusid – huvitav äri-idee. Orgudes riisipõllud. Teel mängivad ahvid. Koerad kihutavad neid aegajalt puude otsa. Pärdikud on tähelepanelikud ja vilkad, napsavad turistilt banaani või lausa koti banaanidega; inimesed on nende kogemuse järgi aeglased ja kohmakad olevused, keda ei maksa eriti karta.  Kärestikuliselt jõelt kostab paadisõitjate õudusoigeid. Tõelisi sportlasi näeb harva, enamasti istub suure kummipaadi päras kohalik proff, kes püüab suurematest kividest mööda tüürida, kiivrites ja päästevestides kaasasõitjate osaks on vaid paadipardaid ümbritsevast nöörist kinni hoida ja karjuda.

India Himaalaja pealinnas Shimlas väärib vaatamist omaaegne asekuninga loss, millest suveti valitseti kogu briti Indiat – inglastele oli tasandiku 40-kraadiline kuumus ikka liig mis liig. Loss on sedvaõrd koloriitne, et sellest sai Sigatüüka kooli prototüüp Harry Potteri filmides. Kuna ka minu Intuitiivteaduste Kooli on selle nimega ristitud, lasin end hoone ees pildistada.

Hotelli tuleb siinkandis hästi valida: kahese toa 20€ eest võid saada sellise, mis on külm kui hundilaut, võid aga leida ka täiesti õdusa konditsioneerküttega. Hommikuti lükatakse ukse alt sisse ingliskeelne ajaleht. Mis sigadusi siis vahepeal Ida-Ukrainas on sündinud?... Esilehel hoopis pikk artikkel sellest, et Pakistan käib närvidele, mahitab  terroriste ja mängib kokku Hiinaga. Igal rahval oma mured.  Meie mõistes kütmist siinkandis ei tunta, isegi inglased ei suutnud juurutada  kohalike hulgas kaminakultuuri – mis oleks siin talveti ometi väga mõnus - , küll aga on  arenenud tihkete vammuste ja 10 cm paksuste tekkide kultuur. Meie esivanematel ei saanud tekkidagi niisugust mõtet, et võibolla veab kevadeni välja ka ilma kütmata, siin  aga küll: päeval päikese käes on temeperatuur kakskümmend kraadi, öösel nullilähedane. Puhas, karge mäestikuõhk. Kunagi ei pea sel aastaajal küsima, milline ilma on homme, sest niipea kui päike tõuseb, särab ta pilvitus taevas õhtuni.

Kohati on järsud mäeküljed tihedasti täis ehitatud mitmekorruselisi maju. Ilmselt on esimene asi, mida siin tuleb lapsele õpetada: Vaata, et sa koduuksest välja astudes kuristikku ei kuku!...

 Siinne kant on olnud koduks kahele sedavõrd silmapaistvale loovisiksusele nagu Dalai laama ja Nikolai Roerich. Majas, kus suur vene kunstik ja usuline mõtleja  maaalilises Naggari mägikülas kakskümmend aastat  koos naise, poegade ja nende naistega elas, on nüüd selline huvitav muuseum, kuhu sisse ei lasta, kuid saab teha ringi maja ümbritseval palkonil ja iga toa aknast sisse vaadata. Akna kohal on ka kirjas, kelle tuba see oli ja milleks seda kasutati. Esialgu nagu imelik: lapsepõlvest on meelde jäänud, et võõrast aknast sisse vaatamine pole viisakas, aga saame sellegagi hakkama. Siin käis Roerichil ka palju kuulsaid külalisi nagu Nehru ja Indira Gandhi. Mitmes spetsiaalselt selleks ehitatud hoones on nüüd välja pandud suur osa kunstniku Naggaris valminud loomingust. Enam kui ta sügavsinises, valgetes ja pruunides toonides himaalaja vaated, mõjus mulle  üks  veneaineline maal: hämaruses rohmakavõitu valgeseinaline  kirik, sellest  välja valgunud kuldne voog, milles võib vaid aimamisi näha üksikuid kirikulippe ja riste – “Ülestõusmispühad”. Majast kõrgemal mäenukil on suurte  seedrite all seegi kiviplaat, millel  põletati Roerichi maine keha. Naggar on saanud nüüd venelastele lausa palverännukohaks, kusjuures kodumaal pole suhtumine suurmehesse sugugi ühene; õigeusukirik on ta õpetuse isegi ametlikult hukka mõistnud. Eks Roerich oli ka üks New Age´i eelkäijaist. Nüüdseks on seda energeetilist maailmapilti ja Ida usunditest õppimise ideed juba tunduvalt edasi arendatud, kuid raskelt läheb ikkagi  mõne iseenesest väga lihtsa asja omakskvõtt, näiteks, et aeg oleks näha kogu inimkonna usuelulises kogemuses ühtset tervikut või et seksuaalsusel on usuelus oluline roll. Ootan, et Eestis  mõni ärksam pastor teeks oma koguduses noortele õpiringi, kus uuritakse ka teisi usundeid – ise nad ju on ometi usuteaduskunnas õppinud ka võrdlevat usuteadust. Siin peaks nüüd aset leidma väike nihe: teisi usundeid ei vaadelda mitte selleks, et jõuda järeldusele: meie oma on ikka kõige parem, vaid otsitakse neist väärtuslikku. Pretsedent on ju täiesti olemas, eks öelnud Uku Masing: „Tänan Jumalat Jeesuse Kristuse läbi, et olen mõistnud Buda õpetuse.“ Seda võib ju öelda ka ilma garneeringuta lause alguses. (Masingul järgnes sellele esimesele lausele veel väga sügav Buda õpetuse lühikokkuvõte: Olemine on oletus ja kannatus on selle oletuse väljakannatamine.)

Himaalaja põlisrahvas on väikest kasvu ja süsimustade juustega, Dharamsala tänavapildis hakkavad aga aina enam silma lillades rüüdes iseteadvate nägudega tiibeti mungad. No muidugi, neil on kogu maailma ülim tarkus käes… Dalai laama lähikonnas peaks nagu tundma erilist pühadust, mul aga viskas kuidagi üle. Dalai laama ja Dalai laama... Pole ta aidanud meil luua oma euroopalikku tantrabudismi  – teatavasti on budism võtnud igas kultuuripiirkonnas täiesti uue kuju ja nii saab see muidugi olema ka meil, mitte et peaksime kopeerima täiel määral lamaismi. Seda pole Dalai laama mõistnud ja  sügavamaid õpetusi, eriti seksuaalseid praktikaid, hoiab ta meie eest ikka kiivalt saladuses. Põhjendus on muidugi varnast võtta: me pole nendeks valmis, pole küllalt kaua tiibeti pühajura korranud. Kõigi nende raamatute sisu, mis ta on valgetele kirjutanud, võib kokku võtta kahe sõnaga: Olge mõnusad! Oleksime pidanud kohe algul ütlema tiibetlastele: me toetame teid ainult siis, kui õpetate meile seda, mida me endi jaoks vajalikuks peame. Ükski usund, ükski filosoofiline süsteem muidugi ei vaata ju hea pilguga sellele, et temast võetakse ainult mõni osa ja budistlik funadamentalism pole siin erand, areng on aga võimalik ainult sellist meetodti rakendades. Läänes  leidub siiski küllalt kergeusklikke, kes nõustuvad laamade väitega, et tiibeti budism on see viimase astme tõde, mis tuleb täielikult üle võtta. Nüüd on ilmunud raamatuid sellest, kuidas Tsögyam Trungpa ameeriklasi peedistas, süüdistas  neid vaimses materialismis, pidades silmas  püüdu ka vaimseist õpetusist endale kasu lõigata, ise oli aga sellise tüübi kõige markantsem esindaja. Kartused, et tiibeti kultuur sureb paguluses välja, on õnneks küll täiesti alusetud, Himaalajas see nüüd lausa õilmitseb.    Dehradunis on valminud tohutu luksuslik stuupa – (muidugi tänu ameerika ja euroopa poolehoidjailt kokkuvoolanud rahale), mis on ometi täielik kitš. Hoopis parema mulje jätavad Padmasambhava kullatud hiigelkuju Rewalsari järve ääres ja uhiuued templid, klootrid ja tiibeti stiilis aiad Dharamsalas. Tantrainstituudis kestis parajasti Tsongkhapa tantrakommentaari valmimise 600.aastapäevale pühendatud konverents. Kohal oli budistlikke õpetlasi kogu maailmast. Lahkelt lubati templisse ka turiste – aru me tiibeti keelest nagunii midagi ei saa... Biaalidki toodi meile ja suurte kannudega vilkalt ringi jooksvad noored mungad valasid teed.  Imetlusväärne, kuidas üks väike rahvas on suutnud paguluses end oma vaimuvara abil sellisel määral maksma panna, et võib lubada endale isegi teatavat kõrkust: selle asemel, et korralikult inglise keel ära õppida – nagu pagulasele kohane – panevad tiibeti keelt õppima kõiki, kes soovivad nende õpetusest sügavamalt osa saada...

Kui Shimla-Mandi-Manala joonel leidub metsaga kaetud mäeahelikke  kõvasti üle saja kilomeetri, siis Dharamsala kandis on neid ainult mõni ja juba tõusevadki su ees ületamatu müürina püsti lumega kaetud kaljumäed, mis annavad siinsele maastikupildile aukartustäratava suurejoonelisuse.

Reklaamid mulle üldiselt ei mõju, kuid nähes plakatit, milllel mägimaastiku taustal  üles rivistunud hotellipersonal hüüab: „Tulge peagi tagasi oma himaalaja koju!“ – tulid küll pisarad silma. Miks mitte tagasi tulla, kui siin on nii hea just siis, kui meid kodumaal rusub troostitu hilissügis ja kui  siin elada on kolm-neli korda odavam (maitsva vürtsika supi saab näiteks 40 eurosendi eest ja tänavatoitlustus – mis on küll ka üksjagu ohtlik – ei maksa meie mõistes üldse midagi) - kalli lennupileti aga võib kompenseerida, ostes kaasa midagi eripärast  müügiks oma tutvuskonnas, kas või tõeliselt häid viirukipulki - nagu toob neid minust veel palju fanaatilisem India-rändur, Jõgeva poiss Hillar Terävä.  Olen mõelnud: tore oleks elu lõpul tõdeda, et ühe aasta oma elust olen veetnud Indias. Paljude erinevate reiside kogusummana hakkab mul nüüd üksteist kuud täis saama, Hillar on aga kõik sügised-talved enamasti Indias.

Huvituseta pole ehk seegi, et kõik, millest ma siin kirjutasin, paikneb mitte mingites tohututes avarustes, vaid umbes Eestimaa suurusel maa-alal.

 

 

Vaimuvalgus nr 38

Pärast ateismi

Ülev Valder

Üha selgemaks saab see, et elame juba ajal, mida võiks

nimetada postateistlikuks. Nimetus on iseenesest küll kohmaks, mu enda meelest  isegi lausa tobe, kuid mis teha, haakub hästi ühe teise sarnase ülesvuhvitud nimetusega: postmodernism… Jaa, oli ateism, kuid nüüd on see ületatud või siis oleme seda just praegu ületamas. Ka ateism pakkus omal ajal mingeid vabastavaid impulsse, nii-öelda uusi tuuli. Nietzsche hõikas – ilmselt teatava vabanemistundega: Jumal on surnud!…Keegi teine – märksa hiljem – ütles: Jumal oli küll siin, kuid lahkus varakult…

Nüüdseks on seljataha  jäänud aeg, mil teadus järjekindlalt murendas usklikkust, nüüd hakkab ta  seda üha enam „taastootma“. Võtame või kvantfüüsika: kõik see aine - mateeria - kaob üldse käest, jääb vaid energia, saadakse aru, et ka kõik tahked asjad, isegi kivid, on energia, ainult  väga aeglase võnkesagedusega, selline mõiste nagu mateeria osutub ise täiesti pseudomõisteks, kuigi just seda oldi vahepeal harjutud pidama millekski tõsikindlaks, millegi olemusliku ja jääva tagatiseks… Mateeriat  ei ole, kõik on energiavoog, mis inimese jaoks tähendab peaaegu et virtuaalsust – kõik on püsitu, vaat et ainult näiv, aina muudab oma kuju, on millestki esile kutsutud ja  sellele vastavalt ka muutub, pole jääv – seda hoopiski mitte… jääv pole siin ilmas miski. Väga kõnekas on selkohal üks Ida mõistujutt. Vägev kuningas, peaaegu et maailma valitseja seisis manalas  selle küsimuse ees, kas tal on nüüd õigus raiuda oma nimi igaviku kirjadesse. Talle pakuti sellist võimalust, öeldi vaid, et selleks ta peaks kustutama kellegi teise maailmavalitseja nime, kuna igavikukivi on juba täis nimesid. See pani muidugi mehe mõtlema: kunagi võib ju keegi samamoodi kustutada ka minu enda nime…   Kunst on vaimustuda sellest, et miski pole jääv, mitte ahastusse sattuda. Kui ei satu ahastusse, vaid vaimustud, võid sellest  isegi valgustatuks saada… Virtuaalsus – see on vahest siiski teine äärmus, pigemini sobiks siin võrdkujuks täiskuu peegeldus järveveel, mis on ühtaegu nii näiv kui ikkagi mingis mõttes ka tegelik. Ja sedagi täisulikult. Energia – kas see on Jumala uus nimi? Võib olla, kuid ka sel juhul jääb alles üks vanadest jumalanimedest: Looja. Jaa. Energia  - loob, on looja, on Looja. Kosmilises armstuses, kosmilises orgasmis.   Kõik muud jumalanimetused – Jahve, Jehoova, Issand võiksime ehk ka ära unustada – võib-olla olekski parem. Kas nüüd vaimulikud võiksid rõõmustada? Võiksid, kuid teevad seda ainult kõige targemad neist. Ateismi sõnum oli: Jumalasulaste õpetused on väärad. Poistateismi sõnum on: Jumalasulaste senised õpetused pole valed, kuid on olnud küündimatud. Midagi neist ka jääb – nagu näiteks Kristuse isik, kuid väita, et ta oli Jumala ainusündinud poeg .- see on ajast ja arust – Jumalal ammugi juba  teisigi poegi ja tütreid!... Kas Loojal – kosmilisel energial - on ka teadvus? Jaa, se on küsimus. Millegipärast peame inimestena seda küsimust ka väga oluliseks. Me ei oska arvata, et mõeldav on ka midagi ülemat kui teadvus – superteadvus näiteks. Inimesel on  viis meelt, kuid võimalikud on ju ka viissada meelt. Niisamuti on võimalik üliteadvus, mis on niivõrd üle meie tunnetusvõimest ja kogemusest, et me ei suuda seda ette kujutada, kõige lähem sellele, mida me võime kujutleda, on kosmiline armastus, kosmiline orgasm, mille läbi kestab ühajätkuv loomine… Postateistlikus kultuuris vähemalt hakatakse mõtlema  selles suunas, saab alguse kogu inimkonna senise religioosse kogemuse sünteesimine ja  kasutuselevõtt, mitte et aetakse taga mingit üht  õ i g e t  usk, aga – pange tähele! – veel rafineeritumat, veel täiuslikumat vaimset õpetust kui tantrabudism ei leia te kusagilt!

 

Vaimuvalgus nr 37

PILK TULEVIKKU

Ülev Valder

 

Eluaeg on mind huvitanud inimese vaimulikud ja seksuaalsed võimalused, kõige väärtuslikumateks olen pidanud teadmisi ja elamusi just neis valdkondades, neist olen mõelnud ja kirjutanud. Kui budistlik fundamentalist Linnart Mäll püüdis mind kord ülikooliajal uskuma panna, et tantrabudismis polegi mingeid seksuaalseid praktikaid, kasutatakse vaid seksuaalset sümboolikat – oli see nüüd teadmatus või teadlik vale?... Nii või teisiti – ma ei uskunud hetkekski, ehkki mul polnud ka mingit tõestusmaterjali. Sama nõme tundus väide, et tantrist ei koge vaimulikus ühtes mingit naudingut – ahaa, selle väitega oli omaks võetud, et ühteid siiski esineb!... Olin veendunud, et üsna pea tuleb avalikuks teavet, mis on märksa sõbralikum noormehele, kel huvi nii vaimu- kui armuelu vastu, kes peab seda õigeks ja loomulikuks ning imestab, miks ta peab sellepärast aina põrkuma erinevates varjundites sallimatusele – tögamisest veendunud halvakspanuni. Need mu kõnelused Mälliga leidsid aset 60-ndate teisel poolel. New Age´i sünniaastaks loetakse 1973.aastat. No muidugi, New Age´il on nii kehv maine, et isegi need, kes täiesti ilmselt ise sellesse liikumisse kuuluvad, eitavad seda, püüavad distantseeruda. Peeter Liiv on mu meelest eesti New Age´i kõige markantsem esindaja: alustas antroposoofiast, siis oli tal kristlik periood ja nüüd on ta jõudnud tantrismini. New Age´is on muidugi kõike ja kõikvõimalikul tasemel, kuid tervikuna on see liikumine siiski üks värske vaimsusepuhang, millest paljud on võinud endale midagi leida.

Nõukaajal polnud kerge kirjamehel, kel põhihuviks vaimulik ja erootiline kultuur. Oma parimad luuletused pidin luulekogu  koostades ise välja jätma, et mitte põhjustada nende tõttu kogu käsikirja kohest tagasilükkamist.  Muidugi polnud nende kõrvalejätmine mulle, õrnahingelisele luuletajale, kerge. Teisalt jälle oli tollane aeg kirjatöö tasustamise osas ideaalne

ja nii sai  isegi minusugune kirjatööst ära elada. (Nüüd on olukord diametraalselt muutunud: võid ju trükis avaldada, mida iganes soovid, kuid midagi nimetamisväärset see sisse ei too, kuid jällegi võin tõdeda, et kuidagimoodi saan kirjatööst siiski ära elada.)

Üks mu nõukaaegseid toimetajaid kirjastuses, kes oli olnud tunnistajaks mu enamasti haledalt läbikukkunud katsetele nõukogude trükisõnasse sisse poetada midagi vähegi vaimsemat ja erootilisemat, õhkas nüüd hiljaaegu:

-          Kes oleks võinud arvata, elu meil areneski edasi selles vaimus nagu sina kunagi soovisid ja ette nägid.

Ta hääletoonist mõistsin suurepäraselt, mida ta tahtis sellega öelda: kes oleks võinud arvata, et sinusugune kõhetu sulerüütel, kelle pürgimused tollal tundusid täiesti perspektiivitud,  vastu peab ja isegi  edu saavutab!..

Tuginedes sellele tunnustusele julgen arvata, et mul on mõningane võime tulevikku ette näha. Või ütleme siis: ette aimata ja ma avaldan oma ennustuse nende aegade kohta, mida ma ise enam näha ei saa.

Tähelepanukeskmesse tõusevad kaks teemat, mis seni on olnud täiesti alaarenud: religioossuse ja seksuaalsuse senitundmatud ja seni kasutamata võimalused. Neid avastatakse tantrabudismi baasil, kusjuures lähtutakse  kahest eri suunast: kõrgemale tasemele tõusnud New Age´ist  ja oma salastusest ning muudest komplekidest vabanenud tiibeti budsimist – kusagil saavad need kaks kokku ja see on kõige rõõmustavam sündmus vaimuelus. Praeguseks juba hulluseni tõusnud spordivaimustus ja muud kummalised hobid ning hobinad kaotavad selle valguses inimeste silmis oma külgetõmbevaõime, tippspordist loobutakse üldse – nagu kunagi gladiaatorite mängudest.

Kirjutan seda praegu päev pärast seda, kui venelased tulistasid alla Malaisia reisilennuki. (Pole veel selge, kas seda tegid  separatistid või Vene Föderatsiooni relvajõud, kuid vahet pole – ikkagi venelased ja vene raketiga.) Nii võib kergesti tekkida mõte, et maailm liigub hoopis uute koleduste poole. Neid muidugi saab ka olema, kuid siiski meenub mulle Ilmar Laabani värss:

Mõrvarite märatsemine on vaid kõrvaline käratsemine.

Venemaa mõistab peagi, et Putini valitud tee on väär, impeeriumi taastamise asemel  tuleb mõelda hoopis pungiltäis Hiinale tühja Siberi all ja püüda väärida kohta NATO-s, mis on aina selgemini  kujunemas valge rassi kaitseorganisatsiooniks.   Valged ongi konsolideerumas, ainult Venemaa on veel jäänud, teised  kõik on mõistnud, et omavahelised tüliküsimused tuleb lahendate mitte sõjalise jõu, vaid läbirääkimiste teel, võtku need aega või inimpõlvi,  üha enam teravnevad aga rassidevahelised konfliktid.

 Naeruväärsed on need, kes arvavad, et kui nafta lõpeb, on kõik otsas ja nii nad harjutavad juba praegu hobuseid vagu käima ja rajavad Sõrve säärde oma talusid. Kuidas võib küll sel kombel alahinnata inimeste võimet leida uusi lahendusi! Kui dollarite juurdetrükkimine enam ei aita, leitakse  midagi muud. Areng  pole peatunud – seda võime ju näha igapäevaelus: kui jälle kord ostame uue arvuti või teleri – nagu seda ju aegajalt ikka teeme -, on see alati millegi poolest vanast parem, täiuslikum. On ju nii? Kas see pole siis areng? Lõpeb see kõik kord järsult mingi suure pauguga? Võib ju olla, kuid ei usu. Või algab allakäik aeglaselt ja annab end tunda sel teel, et kui ostad  uue arvuti või teleri, saad järjest viletsama ja viletsama? See oleks isegi huvitav…  aga sedagi ei usu.

Igasugu jamasid tuleb ette, kuid olen kindel, et neist kõigist murrab läbi see, mida pean kõige olulisemaks: inimeste tähelepanu keskendumine religioossuse ja seksuaalsuse seniavastamata võimalustele. Sellest sünnib uus vaimsus.

Vaimuvalgus nr 36

Esimene pääsuke

Juba ligi viiskümmend aastat, nii kaua kui tantrabudism on Läänes üldse laiemalt tuttav olnud, on käinud üks igavene vägikaikavedu, hämamine  ja sudimine  selle ümber, kas ja mil määral ja millisel kujul on selles kasutusel seksuaalsed praktikad. Algul püüdsid laamad nende olemasolu üldse eitada; raske oli seda küll teha, sest tiibeti sakraalne kunst otse nõretab seksuaalsusest: rituaalühtes jumalad ja jumalannad, seksapiilsed joogitarid. Väideti siis, et kõik see on pelk sümboolika, tegelikus elus midagi sellist ei esine. Siin ei saa ka laamasid süüdistada, sest eks nad märkasid, et meil on kõik seksuaalne veel enam tabudega seotud kui nende kultuuris, eriti sügav lõhe aga valitseb meil kõige vaimuliku ja seksuaalse vahel. (Eks see muidugi üks euroopa kultuuri suurimaid kurbloolusi on – et pole osatud vaimse eneseteostuse huvides kasutada inimese kõige tugevamat energiat, seksuaalenergiat.) Tantra jooga avalik tunnistamine ja õpetamine kohe algul oleks ilmselt kutsunud esile diametraalselt vastupidise suhtumise tantrabudismi: ühed oleksid ära pöördunud, teised aga just selle pärast juurde tulnud. Neid, kes oleksid saanud kinnitust arvamusele, et tegmist on vääritu väärusuga, oleks paraku olnud küll palju rohkem ja asi oleks võinud minna isegi administratiivsete meetmeteni, ärakeelamisteni.

Aja jooksul kasvasid lääne inimeste teadmised tantrast siiski sedavõrd, et tantrabudismi seksuaalsete praktikate  eitamine  ei olnud enam võimalik. Ent rääkida sellest ikkagi ei soovitud ja põhjendati seda soovimatust korraga lausa kahest otsast: ühed tiibetlased, kes oma õpetusi ingliskeelseiks raamatuteks kirjutavad, võtavad omaks, et seksuaalseid praktikaid tõepoolest kasutatakse, kuid see on niivõrd edasijõudnute asi, et algajatel ei maksa selle peale veel mõeldagi – no ja mida muud kui algajad meie siin oleme… teised jälle väidavad vastupiid, et neid praktikaid kasutavad kõige tuhmimad õpilased, kes teisiti ei saa hakkama… (siis võiksime ju meiegi kõne alla tulla?...)

Nüüdseks on tiibeti õpetlased, ka Dalai laama päris palju kirjutanud tantra jooga karmamuudrapraktikatest, kuid teoreetiliselt – nad jälgivad lausa piinliku hoolega, et nende kirjatöödesse ei lipsaks midagi sellist, mille järgi saaks keegi midagi praktiliselt teha. Samas on aastate jooksul küpsenud paljude tantrabudismi huviliste seas huvi just selliste praktiliste juhiste vastu. Tõsi, New Age tantrast võib neid leida, kuid seal on see kõik väga mannetul tasemel, laenatud on põhiliselt hindu tantrast tshakrate süsteem ja kundalini, budismist samahästi kui mitte midagi – võiks ju olla vähemasti selline võimas meetod nagu rituaalühtes jumaluste kujustamine ja seksuaalenergia peenemaks ja ülevamaks muutmise läbi valgustatuse poole pürgimist võiks ka ikka olla. Nii et kuigi New Age tantra ongi vaid seks, jääb nõrgaks see vaimne impulss, mida tal on anda.

Paari aasta eest ennustasin kaht asja: et lähiaastatel hakkab ilmuma raamatuid, mis annavad parktilisi juhiseid tantra jooga tegemiseks ja New Age´i ning autentse tantrabudismi ühtesulamisest kujuneb euroopalik tantrabudism – nagu budism on igas kultuuripiirkonnas võtnud uue kuju; viimane saab võimalikuks tänu sellele, et New Age muutub sügavamaks, laamad aga saavad üle salatsemisest ja budoloogid akadeemilisest kõlutamisest. Nüüd ongi ilmunud inglise keeles esimene raamat, mis täidab ühtaegu need mu kaks soovi: John T. Housemani Great Bliss. Tantric Sex and the Path To Inner Awakening.

John T, Houseman on ameeriklasest laama, kes on võtnud nõuks kinkida oma mitmekümneaastase töö vili maailmale ja on seda ka sõna otseses mõttes teinud: tiitellehe tagaküljel, kus tavaliselt on raamatutes karm kiri: Kõik õigused kaitstud ja järgneb veel pikk loetelu, mida kõike ei tohi teha, siis tema kirjutab seal: Kõik õigused kaitsmata,  siin raamatus sisalduvat võib vabalt kõigiga jagada. Mina, kes ma elatun kirjatööst, ei saaks seda endale lubada, seda toredam, et on ka neid, kes saavad… Veidi veel raamatu pealkirjast. Õndsus  - nagu ka inglise bliss - ei ole just kõige parem tõlkevaste sellele tantrabudistlikule mõistele, milles sisaldub nii meie õndsus kui nauding, euroopa keeltes on aga nii, et nauding tundub liiga maisena, õndsus jälle liiga taevalikuna ja meenutab neid loendamatuid anekdoote sellest, et taevas on igav (ja põrgus huvitav).  Nii et kuigi kasutame sõna “õndsus” tantristliku mõistena, tuleks seda võtta, et selles on ka nauding, õnnejoovastus ja armuekstaas. Tantrabudistlikus psühholoogias tehakse vahet erinevate õndsuste vahel, neid on kirjeldatud  14, aga olevat ka 64. Vaatleme siin lähemalt nelja, mida on võimalik tunnetada kooskõlastatud hingamis- ja kujustamistehnika abil. Kui “valged tilgad” laskuvad peast kõritshakrasse, kogeme õndsust, kui südametshakrasse, siis ülimat õndsust, kui nabatshakrasse, siis tühjussehajumise õndsust ja kui seksuaaltshakrasse, sisimat loomuomast õndsust.

Kindlasti pakub see kõik teile huvi. Pole ka midagi lihtsamat kui lugeda – teos on e-raamatuna tasuta saadaval, trükkige Googlisse autori nimi ja pealkiri ning ta ongi teil käes. Kõige olulisema osa tõlgin  ka eesti keelde ja annan trükis välja, kuid eks see võtab veel aega.