Teemantlaine

Ilmunud on Ülev Valderi tiibeti triloogia teine roman “Teemantlaine”.  Avaldame katkendi selle algusest, mis annab pildi hilisema suure õpetaja Marpa - Tõlkija kujunemisest noorukieas ja esimesest reisist Indiasse.

 

Tiibeti noorukit, keda  budistlik maailm sai hiljem tundma Marpa nime all, valdas sel talveõhtul  rahutus. Mitte ainult teda. Lõõmava tule ja jakivõilampide valgel tantsisid trummitüdrukud, säärte ümber karvased jakinaharibad – kõrgel mägismaal elavad sugulased olid orurahvale külla tulnud.. Tantsijad-trummeldajad pöörasid rütmiliselt päid, põristades  puusal rippuvat trummi kord ühelt, kord teiselt poolt ja heitsid jalgu kõrgele. Neist õhkuv metsik vägi küttis üles meeste meeled.

Kui tüdrukud  hingeldades tantsus vahet pidasid, kostus väljast  tuule ulgumist. Tiibetlastel on vanasõna: Tormine öö on hea, siis pole röövleid liikvel.

Selles suures kivist kindlusmajas   röövleid küll ei kardetud.

Marpa kõige vanem vend oli astunud ühe trummitüdruku juurde ja – nagu Marpa kuulis – keelitas teda endale naiseks tulema. Bönimaal juhtus tihti, et trummitüdrukule just tantsuvaheajal selline ettepanek tehti.  

- Kui palju sul vendi on? – küsis tüdruk, kerge naeruvõru suu ümber..

- Kokku on meid neli.

Tüdrukut näis vastus rahuldavat. Et küsimust mõista, peame teadma, et kuigi Bönimaa jõukamates peredes ei võetud  vendadele ühist naist – nagu see oli tavaline vaesemais -, olid vennad  siiski sedameelt , et võivad  vennanaist omaks pidada. Levinud oli nii mitmenaisepidamine kui mitmemehepidamine, aga need on muidugi euroopalikud sõnakonstruktsioonid, tegelikult järgiti suguelus  üsna vabalt meeldivust ja vaiste ega tehtud  suuremat numbrit sellest, kes millal, kus, kuidas ja kellega ühte heitis, ei seatud suurt hulka tingimusi, mis lõpuks viivad välja selleni, et ainult abielu raames  -  ühes kindlas olukorras, kus mõne aja möödudes enam eriti ei tahetagi...

 Nii siis pole imestada, et tiibeti tüdruk, selle asemel et küsida:

- Kas sa mind armastad? – päris pigem:

- Palju sul vendi on?

 

Kui vanem vend öö saabudes ühe uue suurema jakinaha välja otsis, mõistis Marpa, et tüdruk oli oma jaa-sõna öelnud ja ta tundis sellest isegi suuremat headmeelt ja erutust  kui oli arvanud.

Marpagi keeras magama, kuid und  ei tulnud. Virge oli ta siis, kui vend end oma pruudi jakinaha alla libistas ja kui ta sealt viimaks väljus ning oma „pessa“  puges – armurõõmud maitstud, tunneb iga tiibetlane , et uni tuleb kõige mõnusam ikka oma  jakinaha rüpes – ja virge oli ta ka siis, kui järgmine vend sama teed käis ja siis veel järgmine... Nüüd lõi Marpa süda puperdama – nüüd oli tema kord, nüüd vähemalt võis  olla, kui ta seda tahtis... Ja kindlasti ta tahtis.

- Sina ka? – tüdruku hääles kostus üllatust, mis oli siiski üsna naerune. 

Marpa surus oma kõvastunud liikme sooja libedusse tüdruku jalge vahel, kuhu see näis lausa  uppuvat. Mõned kiired tahtele allumatud tõmblused ja oligi kõik. Türuk vajutas  ta emalikult veel korraks oma rinnale ja paotas siis jakinaha serva:

- Mine nüüd magama, ma olen ka juba päris väsinud.

Ruum oli liigagi palav – kuna lähikonnas  leidus nii musta kui pruuni põlevat kivi, ei pidanud kütet kokku hoidma ega olnud tarvidust suvel loomasõnniku kuivatamisega jännata. Väljast vaadates tundus maja sünge - kolmekorruseline kivitahukas kaljunukil, taustaks veel palju kõrgemad lumised mäed, sees aga muutsid  elamise  õdusaks värvikirevad vaibad, padjad, loomanahad, seinamaalingud, hiina siid, akaatsiast ja punasest roosipuust kapid ja riiulid, nepaali sepised ja nipsasjakesed Indiast, hõbedaselt läikivad turvised – ei jõua üles lugedagi, mida kõike põnevat peitis endas see väliselt  nii morn suur kivimaja. Enamus neist rikkustest oli pärit enam kui saja aasta tagusest ajast, mil valitses suur keiser Trisong Detsen ja mil Tiibetisse voolas kokku kallihinnalist vara kogu tuntud maailmast. Olevat olnud isegi valgepäiseid ja sinisilmseid kaunitare, keda Trisong Detsen lasi endale kaugetelt maadelt tuua ja kinkis ka oma väepealikutele. Et neid tõesti oli olnud, sellest andis tunnistust nii mõnegi ülikuperekonna liikmete uskumatult hele jume, milles nähti nüüd kadunud aegade kangastust. Nisukollased juuksed ja sinisilmad olid ometi päästmatult hajunud tiibeti rassi ruuges üldilmes. 

 

- Soekurgu jäärakus oli suur varing. Jäärak on täis, seda polegi enam.

Kodakondsed  vahetasid  pilke. See, mida teeline oli öelnud, seletas nüüd, miks kevadisele kaljukitsejahile läinud vennad ja sulased polnud ikka veel tagasi.

- Saduldage  hobused! – käsutas isa ja tõusis.

 

Jäärakut polnud enam ollagi, seda kattis kiviklibu ning muda ja lume segu, mis nüüd ühtlase voona edasi liikus. Ent siiski mitte päris ühtlase voona – eespool hakkas sellest midagi kerkima.

- Ratsutage ülesmäge! – karjus isa. Tagasi vaadates nägid kõik, kuidas orgu mööda tõusis neile järele vee ja mullakamakate vool – ülemal paisu taha kogunenud tulvavesi oli kogunenud ja kogunenud ning nüüd kõik oma teed takistava  liikvele lükanud. Kusagil selles möllus pidid olema ka nende lähedaste surnukehad. Hobused korskasid – neidki hirmutas looduse vägi...

 

Õhtul libistas Marpa end jakinaha alla noore naise juurde. Seekord ei olnud ta enam nii saamatu ja kiire nagu  esimesel korral ja   teenis nüüd  ära ka tunnustava sõna:

- Sa juba suudad naist rahuldada.

- Nüüd oled sa ainult minu naine. Ma hakkan igal õhtul sinu juures käima.

- Eks vaatame.. Ma olen rase, varsti sünnitan.

- Ema sünnitab varsti, aga sinust pole ju seda üldse märgatagi.

- Kui hästi vaadata, siis ikka juba on ka.

- Minu laps..

- Sinu või vendade –  pole ju tähtis.

- Muidugi – meie laps.

  

Marpa oli lootnud midagi mesinädalate taolist, kuid naisel näis olevat sünnitamisega tõsi taga ja nii sai Marpa jälle tahaplaanile tõrjutud. Ta muutus tusaseks, käis  hapu näoga ringi..

- See mu ainus alles jäänud poeg kas tapab kellegi  või lüüakse  ise maha, - pihtis isa vanale sõbrale Drogmile, kellest oli saanud  auväärne lotsava, õpetlane-tõlk. Sõna „lotsava“ otsene tõlge on: „rahva silm“. Eks ole tõlkijad ju tõesti oma rahva silmad...

- Temast palju vanemad poisid kardavad teda. Ta silmadest purskub vahel nii tugevat väge, et endal hakkab hirm...

- Vihast on võimalik võtta ainult selle vägi ja kasutada seda  heal eesmärgil.

- Hm. Peale kõige muu on ta liiga mugav  ka..

- Jõhkrus ja mugavus annavad hästi muundada millekski väärtuslikmaks,  mugavuse saab muuta heasoovlikkuseks kõigi olendite vastu, ägeduse väest aga leida  jõudu selle nimel tegutsemiseks..

- Kuule, ehk sa võtad poisi  enda juurde õppima?.. Sinu Nyugu oru kool on küll siit kaugel, kuid vahest ongi parem, kui poiss kodust ära saab. Kloostrisse pole teda võimalik panna, ta ei nõustuks iialgi  andma neid rohkeid mungatõotusi ja need oleksid tal tõesti nagu sadul sea seljas....

- Kui sa arvad. Võin talle selgeks teha sanskriti, nepaali keele ja veel mõne Indias räägitava keele – need on omavahel kõik üsna sarnased ka – ja siis ta võib  ise rännata  mõne suure guru juurde. Ka kuningas soosib selliseid teekondi igati, saadab aegajalt Indiasse jälle   paarkümmend noormeest. Mul on ka üks noor õpetaja Njo, kes just jõudis tagasi Indiast.. uhkeks läinud, aga pea tal lõikab...

Drogmi jättis targu ütlemata, et kuninga aineline toetus sellise asja puhul on siiski peaaegu olematu – ta ehk küll  soovinuks seda anda, kuid oli ise kitsikuses – polnud ju enam Tiibeti hiilgeajad!  Küll andis kuningas igale noormehele kaasa kirja, milles käskis kõigil  kirja ettenäitajale igakülgset abi osutada, kuid Indias sellise paberi üle vaid naerdi... Ütlemata jättis ta sellegi,  et paarikümnest noorukist tuleb mõnigi kord Indiast tagasi vaid  paar-kolm, ülejäänud on jätnud oma elu rännuraskustes või – mis veel tavalisem –  surnud soojas lämbes kliimas haigustesse, mis Tiibetis tundmatud... Tiibeti hiilgeajad! – Jah, jäänud olid vaid riismed! Ka tollal valitses Tiibetis kuus kuningat, kuid nende üle oli keiser. Nüüd – kui palju kuningaid on Tiibetis  – selle üle võib õhtul kõrtsis vaielda – ja selgust ei saa ikka. Maad käristab lõhki alaline tüli ja riid.

Marpa isale hakkas mõte poega koolitada aina enam meeldima: õpetlasi-tõlkijaid austatakse, nad on võrdväärsed ülikutega. Kõik aina tõlgivad... hakkab juba tunduma, et kui sa ei tõlgi, siis pole sa inimene... on juba isegi laps-tõlgid – mõnigi terasem poiss, kel pea lõikab, on selle töö käsile võtnud..

Viimaks  õhkas Marpa isa:

- Nagu sa tead, ma  püüdsin ise ka nooruses järgida budadharmat, see mind sinuga kokku viiski, aga elu keeras teiseks. Olen tapnud palju mehi ja hobuseid – teisiti ju oru valitsejaks ei saa... Olen korda saatnud halbu tegusid.. Loodan, et mu ainsast ellujäänud  pojast saab parem inimene..

 

  

Kui Marpa asutas end teele, sai ta isalt kaasa kaks jakikoormat paberit, terve sangi kulda, hõbeplaadi, hea hobuse, tiikpuusadula ja siidbrokaatkanga.

Rikka õpilase saabumine jäi Nyugus ühe teise sündmuse varju.

Just oli kaljulõhes avastatud terma, peidetud aare,  ja tertöniks, aardeleidjaks, ei keegi muu kui auväärne kooliisand Drogmi. Iseenesest polnud ju terma ilmsikstulek kuigi haruldane, neid  ikka leiti siin ja seal, ehkki paljude ehtsuses võis  kahelda. Et saada tertöniks, aardeleidjaks, piisas sellestki, kui väitsid, et leidsid terma oma vaimus. Kuivõrd sellist võimalust kuritarvitati, püüdes anda oma mannetule vaimusünnitisele  sära juurde  - raske öelda, võis vaid imesatada, millise hulga õpetusi olid Padmasambhava ja ta kaaslanna Jeshe Tsogjel suutnud talletada Bönimaa kaljulõhedesse või selle rahva tulevaste põlvede vaimu, kust need nüüd raugematu väega üks teise järel esile tulid.

Drogmi oli avastanud aarde õhtuvidevikus. Ta ei hakanud seda kohe päevavalgele kiskuma, vaid kattis ööseks brokaatkangaga. Nüüd hommikul oli ta kutsunud nii oma õpilased kui ka lähedalasuva kloostri mungad, et terma asjakohase pidulikkuse ja austusavaldustega avada. 

Rahvast oli ümber nii palju, et Marpa, kes oli muidu küll päris turske kuju, kuid mitte just pikka kasvu, pidi kikivarvule tõusma, et midagi näha: mida seal kõik välja võeti: brokaati... kas tõesti  isegi Jeshe Tsogjeli aluspesu?... Kui nähtavale tuli käsikirjalehtede pakk, tõsteti see ülistuslaulu saatel kõrgele kui kõige oodatum leid.

Koolitund sai sel päeval alata alles peale lõunat ja muidugi pühendas Drogmi selle täielikult  kuulsusrikkale ajale, mis oli nüüdseks jäänud juba mitte et mitme inimpõlve, vaid mitme inimea kaugusele – ajale, mil Tiibet oli keiser Trisog Detseni valitsuse all  tollase maailma suurim ja vägevaim impeerium – ajale, mil oli peidetud äsjaleitud terma. Eriline koht  oli Drogmi jutustuses muidugi Padmasambhaval ja ta kaaslannal Jeshe Tsogjelil, keda austatakse naisbudana ja kutsutakse hellitlevalt Tsojelliks..

Mõne aja pärast jõudis Drogmi  jutujärjega ka selle paari seksuaalsete praktikateni, alustades värssidest, millega Padma tervitas Tsojelli esimesel kohtumisel::

 

-  Ole tervitatud, ülim tantramandala,

kes sa oled kui Udumbra-lootos,

mis on buda lootoste seas

ja vaid korra igas ajastus

avab on suure helesinise õie,

nii et mitte kõik õndsad ei saa teda näha,

sest nii harukordne on ta puhkemine!

Nõnda siis paku mulle oma müstiline mandala!

 

Rõõmuga ja andunult valmistas Tsojell oma mandala ja pakkus seda Padmale:

 

Puhta Naudingu ülimas Mandalas

keha võime naudingut tunda on Püha Mägi,

mu käed-jalad on selle neli mandrit –

võta see kingitus minult vastu kaastundega

ja kõigi olendite hüvanguks!

 

Padma keha läbi laskus alla valgus, ta valder kõvastus ja tõusis ning ühines Tsojelli lootosega ekstaatilisse ühtesse, lõid särama kuu- ja päikesemandalad nende kehanärvide kaheksas keskpunktis ja said nelja laadi õndsuse läbi ohvriandideks jumalustele neis energiakeskustes. Puhta naudingu keskmes ilmutas guru Daakini Südametilga Mandala, ilmutas oma isikliku sisima olu kui Mahavadžradhara, koos buda viie avaldumiskujuga, mis kõik olid ühtes oma kaaslannadega guru kehamandalas; ta andis Tsojellile guru keha pühitsuse ja väeülekande: viis täiuslikult puhast psühhofüüsilist koostisosa, mis ilmusid viie budana ja viis täiuslikult puhast elementi, mis võtsid nende viie kaaslanna kuju.

Seitsmel päeval, mil nad nautisid teineteist, õppis Tsojell nägema karika väliskülgedel jumalikku paleed ja seesmuses ühtes jumalaid ning jumalannasid, kuni kogu ümbrus, kõik välised vormid, kangastusid talle naudinguteküllase paradiisina.

Tsojelli laubakeskusest, seal kujunenud naudingust-teadvelolust tõusis valge paradiis, mis jagunes kolmekümne kaheksaks väiksemaks Puhtaks Maaks, igas Heruka ühtes oma kaaslannaga ja neid keskseid paare ümbritsesid veel sajad tuhanded samasugused väiksemad paarid. Selle hiigelmandala keskmes oli Herukate Meister, Ülim Heruka ühtes oma kaaslannaga ja korraga sai Tsojell pühitsuse selle jumaliku paari ühteõndsusesse, mispeale ta sai endale uue nime: Tsojell, Puhta Naudingu Valge Jumalanna.

 

Drogma oli märganud, et ta uus õpilane Marpa jäi eriti ahnelt kuulama just sellest peale, kui ta oli hakanud rääkima Padma ja Tsojelli seksuaalseist praktikaist,- mitte küll väga üksikasjaliselt, sest see poleks olnud neile poisiohtu haritlasehakatistele veel vajalik, isegi mitte ehk kohane, ent siiski...

- Sa nagu juba vaataksid ringi kaaslanna järele, - muheles õpetaja.

- Olen naisemees... – tunnistas Marpa ja värvus kõrvuni punaseks.

- Naisemees või naistemees? – küsis abiõpetaja Njo pilklikult.

- Poiss räägib tõtt, - ruttas Drogmi Marpat kimbatusest välja aitama:

- Ta vanem vend võttis talvel naise, aga kevadel jäi kaljukitsejahil varingu alla – nagu ka teised  vennad.

 

 

Õppides koges Marpa kõiki neid raskusi, mida spetsiifilisemate teadmiste omandamine paratamatult  kaasa toob. Ta ju tahtis õppida, kuid see ei takistanud teda mõnigi kord endamisi kirumast:

-          Miks on see kõik nii keeruliseks aetud!.. jälle mingi hatune dharmadhatu...

Kui Marpa oli kooli raamatukogus meelisklema jäänud meile juba tuttava salmi kohal:

 

otsekui Udumbra-lootos,

mis on buda lootoste seas

ja vaid korra igas ajastus

avab on suure helesinise õie,

nii et mitte kõik õndsad ei saa teda näha

 

tabas teda korraga Njo  pilge:

- Padakonn imetleb lille..

Padakonn oli Marpa  hüüdnimi, midan  ei riskitud koolis suuremat kasutada – Marpa oli seepeale mõndagi oma tugevate rusikatega nahutanud, - kuid abiõpetaja kallale ei võinud  ta ometi söösta. Njo ise tõmbas naljatlevalt pea õlge vahele ja kadus ruumist...

Tegelikult  vähe puudus, et Marpa oleks  õpetajale kallale karanud. Ta imestas ka ise, kuidas ta oleks võinud millegi sellisega hakkama saada. Igatahes  Drogmi puhul poleks see küll kõne allagi tulnud, teda ta austas jäägitult ja kui vana õpetaja oli talle kohe algul öelnud, et õpetusest tuleb haarata raipe kallele viskuva tiigri ägedusega, oli ta seda kuuldes vaimustusest värisenud ja tundiski end kohe hüppevalmis tiigrina.  Kuigi kuivetu Drogmi oli ihurammult nõrk, hoovas temast sedavõrd head väge, et Marpa tundis end tema läheduses ikka hästi. Jälle kord leidis kinnitust see, et kuigi guru võib meile anda palju oma ammendamatust tarkusest, on energeetiline kontakt temaga veelgi mõjusam. Njogi polnud mingi rammumees, kuid siiski sitke ja vilgas, oli Indiast saanud vahest selliseidki õpetusi, mida Drogmi ei teadnud, sest tema oli käinud Indias aastakümneid tagasi... Kummatigi ei tundnud Marpa end Njo läheduses hästi.  Ju polnud neil karmasidet.

Marpa mühatas – ära rikkus meeleolu... Vaatamata keharammule ja äkilisele meelele oli Marpal õrn hing. Ta armastas rääkida valdrikõnes, see tähendab – luules...  Ka läks ta tihti eemale kõnnumaale nii kaugele kui jalad kandsid ja hüüdis seal igatsevalt tuulde:

- Padma!.... Padma!... Tsojell!... Tsojell! – Ja siis veel igatsuslikumalt:

- Tsojell!...  Tsojell!...

 

 

Hommikuses õppetunnis käsitleti bardot, kahe elu vahelmist olu  ja suremise kunsti. Noortele tundub see  kuidagi kauge ja  isegi ärgitab lõõpima – justkui oleksid nad ise surematud. Tuli esile  selline mõiste nagu – teemantlaine. Surmahetkel pääseb teemantlaine südametshakras liikuma. Aga enne peame eluaeg tegelema selle teemanti täitmisega.

Marpa tundis, et temas tungleb mitu küsimust: Kuidas saab olla teemantis – laine? Ja kuidas saab teemantit täita, kui see ju ometi on täis kõige kõvemat ainet, mida üldse võib kujutleda?...

Samas mõistis ta, et küsida oleks rumal, vastused on neis  sõnades juba olemas – teemantlaine – ja – teemanti täitmine – ja vastus võib ilmuda vaid temast endast... Ja ilmuski – otsekui oleks õis avanenud. Aga lähemalt kirjeldada seda ei saa – selle äratundmiseni peab igaüks ise jõudma.

Tõsisemat suhtumist ei tekitanud klassitoas seegi, kui Njo tsiteeris Nagarjuna mõttetera selle kohta, et iga inimene on kogu elu erinevate surmapõhjuste meelevallas  nagu võilamp tõmbetuules.

Paar tundi ragistati ajusid sanskriti keele kallal ja siis võeti käsile budistlik filosoofia.

Njo hakkas selgitama dharmadhatut ja kaijasid, Buda kehasid:

-  Dharmadhatu on  kõiksus, millest kõik tekib ja millesse suubub. Kaija mõiste on sündinud vajadusest selgitada Buda erinevaid olemisvorme, kehasid. Algselt on eristatud kolme, mis vastavad kehale, kõnele ja vaimule. Dharmakaija on Buda tõekeha, tema vaim, valgustatus ise, mis ütleb: ma ei ole kunagi näinud pimedust. Põrgusfääris muide on vastupidi, sealne tõdemus: ma ei ole kunagi näinud valgust. Gurul on kõige kergem põrgusse sattuda selle läbi, kui ta kedagi teist põrguga ähvardab  - näiteks on teise õpetus või suhtumine õpetusse erinev tema omast ja siis ta ähvardab... Õpetus peab olemagi pidevalt arenev, Buda ju ütles, et ta lükkab veerema õpetuse ratta, mitte et ta õpetab ühe ainuõige õpetuse... Muide, et põrgusse sattuda, peab olema väga tugev ja väljaarenenud  isiksus, omamoodi VIP... aga jätame praegu selle... Kui buda oleks piirdunud dharmakehaga, oleksid teda näinud vaid teised valgustatud, et aga aidata samsaaras ekslevaid olendeid, tuli tal võtta ka füüsiline keha, nirmanakaija.  Sambhogakaija, naudingukeha, vastab kõnele ja on esindatud mitmesuguste jumaluste kujul, nirmanakaija on Buda füüsiline keha.  Mõnedes tekstides räägitakse ka neljandast kehast, svabhavikakaijast, loomusekehast, mis on kolme eelmise sulam ja viiendana mahasukhakaijast, suure õndsuse kehast, mis on nelja eelmise sulam. Nüüd veel sellest, kuidas kaijad ja dhatud suhtestuvad.  Dhatud on ruumi erinevad avaldumiskujud ja neis ei maksaks otsida hierarhiat. Pigem  võiks neid võrrelda majaga erineval päevaajal: koiduvalguses paistavad seinad teistsugusena kui keskpäeva päikesesäras, õhtuhämaruses on värvid ja nende varjundid jällegi teised. „Dhatu“ võiks tõlkida: ruum, ilmaruum, kõiksus, põhiolemus... On lõputu hulk olemisvorme, maailmu, meie oma meelte abil tajume vaid väheseid. Ka dhatusid on erinevaid. Dharmadhatu sfääri kuuluvad meie meelemuljed, meie suhted; on nii palju viise midagi teha ja nii palju olemisvorme, et see lõik on lõputu ja algusetu. Kõik väline on illusioon, kõik seesmised kogemused on kirjeldamatud.

 

Nii siis õpetas Njö juba 11. sajandil kvantfüüsikat: aine on tegelikult energia, ka kõik tahked asjad on energiavood, ehkki väga aeglase võnkesagedusega; millelgi, mis koosneb osadest, pole oma püsikindlat olemust, kõik asjad on energia erinevad avaldumiskujud.

 

Nüüd lubas Njo teha teejoomiseks vaheaja. Õpetajana oli ta tihti salvav, pilkehimuline, kiireid vastuseid nõudev. Õpetas ta põhiliselt kaht ainet: india keeli ja budistlikku filosoofiat.

- Teie mõistus on juba sanskritist tuimaks tehtud? – muheles Njo teejoomist lõpetades. – Väga hea, järgmise tunni teema mõjukski muidu mõnele vast liiga erutavalt... Vaatleme nimelt Vadžrasattvat, Valdriolendit. Valdriolendi kujustamisel on suur karmat puhastav väärtus. Mis on karma, seda te ju teate. Karma avaldub näiteks selles, et tahaksime tunda end hästi, aga ei saa. Miks ei saa? Aga seepärast, et meeleolu kisuvad alla eelnevast, isegi eelmistest eludest meieni ulatuvad halbade tegude või mõtete mõjud. „Karma“ on sanskritikeelne sõna, mis tähendab lihtsalt tegu, mistahes tegu, üldiselt aga peetakse selle sõna all silmas tegude tagajärgi. Karma toimib vaimsel tasandil ja maiste vahenditega ei saa me selles midagi muuta.Valdriolend – kui ta sulab meisse – või meie temasse – võib meie halva karma hajutada.

Enamusel tantristlikest jumalustest on seksuaalne varjund, mis ilmneb juba sellestki, et neid kujutatakse suguühtes kaaslannadega. See on nii selleks, et mediteerija võiks rakendada oma suguelulised naudingud vaimsete sihtide teenistusse. Esiteks on nii võimalik võtta seksuaalsusest nauding, otsekui välja tõsta kõigest sellest, mida on harjutud maises mõttes meeluse all mõistma, teiseks aga saavutab vaimne eneseteostus seeläbi ka maise nauditavuse ja annab meile püsiva õnnetunde. Vaimselt kõrgeltarenenud isik – nagu meie kooli juhataja Drogmi – on alaliselt sellises õndsalikus vaimuseisundis nagu teine inimene parimat seksi nautides. Kui tantra polnud meie maal veel jurudunud, oli inimestel ilmselt raske ühitada seksuaalseid ja vaimulikke elamusi ja paljud ei saanudki aru, kuidas see on võimalik, kuid nüüd  see enam nii suuri  probleeme ei tekita. Seksuaalsuse lisamisega võidab õpetus  kütkestavust, hoopis kergem ja meeldivam on selles edasi jõuda. Teile on küll natukene vara veel sellest rääkida, aga siiski...

Kujustamiskäik on järgmine: Valdriolend ja kaaslanna ta süles, rituaalses ühtes ja suudlemas keevaliselt, hõljuvad õhus teie  pea kohal. Nende ühtekohast – jah, just sealt, kus Valdriolendi valder on liibunud ta kaaslanna lootosesse – tilgub teie kroontshakrasse nektarit, mis laskub  keskkanalis läbi kõigi tshakrate, täites teid naudingu  ja õndsusega, ühtlasi puhastades teie keha. Kui nende ühtenauding on laskunud teie seksuaaltshakrasse, hakkate tundma seal ka endas sama naudingut. Kui mitte, oodake kannatlikult ja see juhtub. Kes pole tantristid, need võivad kogeda ebamugavust seksuaalsest naudingust vaimulikus kontekstis, kuid teil ei tohiks seda probleemi olla. Kui kogete seda naudingut, siis silmapilkselt kujutlete, et olete kas Valdriolend või ta kaaslanna – kõrgem klass on juba see, kui suudate tunda end ühtaegu mõlemana -  ja  ühteõndsust hakkab nektarina valguma teie „maisesse“ kehasse, mille pea kohal te nüüd kujutluses hõljute. S e e  on tantra – olete saanud ise puhastuse ja õndsuse allikaks, olete saanud Valdriolendiks. Mida sügavamalt te seda tunnetate, seda enam hakkate hajutama karma halbu mustreid  ja looma häid. See, mis ma teile andsin, on pelk kirjeldus. Nõuab aega ja harjutuamist, kuni see saab teis elavaks kogemuseks. Sada tuhat korda tuleb korrata Valdriolendi sajasilbilist mantrat.  Ka kuulmisel on sama efekt, mis kordamisel, nii siis laisad õpilased ja mungad ei viitsi palju oma suud liigutada, mõtlevad: las teised loevad, mina kuulan ja mulle saavad ka osaks samad pälvimused...  Ka pühitsused on edasijõudmiseks tingimata vajalikud, olgu siis guru või jumalanna poolt antud – ka jumalused võivad unes meile anda pühitsusi – need on eriti väärtuslikud. Nii või teisiti – pühitsused peavad olema.  Ja ärge mõelge hakata kohe praktiseerima karmamuudraga, esialgu on kujutluses loodud muudrast, džnanamuudrast, teile küllalt... Edaspidi – siis. Pidage silmas, et meditatsioon pole üksnes vaimne, vaid samavõrd ka ihuline tegevus. Kes piirduvad vaid vaimsega, võivad saavutada mediteerides küll rahuliku meele ja mõnusa äraolemise, kuid see on ka kõik. Meie alakehas on tohutu energiavaramu, see on vaja leida, äratada ja tõsta kõrgemale. Inimene, kes seda ei tee, on nagu see, kes vireleb vaesuses ega tea, et ta toa põranda all on peidus suur varandus.  Valgustatus vaimus, kui pole valgustatust  kehas,  on eksitus...  Tõlkisin eile õhtul sanskritist ühe salmi:

 

Karmamuudra läbi

ilmuvad sinus  ühtenaudingu Tarkus ja Tühjus

teadmiste ja oskuslike vahendite liit toob õnnistust.

Haara sellest ja lase kerkida mandalal,

suuna see  keskkanalisse ja lase levida kogu kehas.

Kui oled seejuures vaba klammerduvast ihast,

koged Naudingu ja Tühjuse liitumist.

 

Drogmi oli jäänud justkui möödaminnes kuulatama ja sekkus nüüd ka ise:

- Mis karmamuudra-praktikaisse puutub, siis need on võimalikud vaid  vähestele... Karmamuudra peab olema noor, kaunis, haritud, õpetusi mõistev, iseloomult  lahke ja armastav – jumalanna, kes soovib aidata teid edasi valgustatuks saamise teel... no kust te sellise leiate!... Isegi Buda, kui ta oleks siin meie keskel, ei suudaks siin ja praegu leida sellist...

Õpilased vaaatsid üksteise otsa – mida see hoiatamine ja õssitamine – mida see kõik kokku peaks tähendama?...

Siis sõnas Njo kõveral muigel:

-  Muide eile õhtul jõudis kohale karjarahvas... – See viimane märkus tekitas elevust. Drogmi kool asus mäenõlval, millest edasi laiusid silmapiirini rohtlad. Karjarahva igakevadine saabumine tähendas aga seda, et oli tulnud  palju kauneid neide.

 

 

Võimukas isand  peatas oma  ratsu  jõeäärsel künkal. Sellest, et ta on isand, andis tunnistust nii karusnahaäärisega müts, brokaatrüü kui ka hõbenaastudega kaunistatud ratsmed ja tiikpuust sadul.  Temagi nautis kaunist kevadpäeva ja vaatas heal meelel, kuidas avara rohtla taustal sõid ta karjad ja kuidas samas jõekäärus poisid kastsid kilkavaid neidusid veega – ka üks igakevadine komme. Nii nagu oli loota, et sügisel on kari  suve jooksul sirgunud tallede, vasikate ja varssade arvel märksa suurem, nii võis ka arvata, et poisid ja tüdrukud on sugu teinud; inimestel pole selles asjas küll nii kiireid tulemusi, kuid et sügisel kummub mõnelgi karjatüdrukul siiski juba märgatavalt kõht ees, on  enam kui kindel. Ja on varsti jälle rohkem töökäsi. Kas  ka omavahel abiellu heidetakse, pole   kuigi oluline, nagunii söövad nii mehed ja naised kui nende lapsed ühiselt koos. Kui aga mõni paar osutub püsivamaks ja neil tekib soov oma väikese majapidamise järele, siis on see, et tüdrukul varasemast laps kaasa tuua, koguni  soovituseks, tunnistuseks viljakusest. Võis tähele panna, et siinses rohtlaservas tuli suviseid rasestumisi ette vähem kui mujal – muidugi selle tõttu, et läheduses oli Drogmi kool; sealsed õpilased, kes  neidude hulgas rohkem hinnas kui omad poisid, hoidusid aga purtsust, see oli neile lausa auasi – suunata oma bodhitshitta – valgustatud meel, - mis aga ühtaegu on ka nende meheseeme – mitte lasteks vaid jumalaiks ja jumalannadeks, budadeks, tõsta see selgrookanalis väevoona ülespoole... Vahel  lahkubki mõni tüdruk karja juurest, läheb Drogmi poistele karmamuudraks ja jääbki. Tal on vaba voli seda teha. Nii nagu karjast läheb suvejooksul mõni loom  kaotsi, nii ka karja hoidjaist.

See järeldus ei rikkunud isanda tuju – töökäsi tal jagus ja oli tal teisigi karju ja karjaseid. Siinseid ta hästi ei tundnudki. Igatahes tüdruk, kes seal poistele päris kurjasti vastu hakkas, oli Pajuvits, ka Nähvitsaks hüütu, esimest suve nüüd karjaga rohtlas.

On kaks põhimõtteliselt erinevat suhtumist seksuaalsusse: esimene on väärtustav,  võtab kõike sellega seotut loomuliku ja vaimustavana, näeb meeluses üht inimese  annet, mis on vaja välja arendada ja ka välja elada võimalikult igakülgselt ja täielikult, kusjuures kõik partneritesse puutuv on suhteliselt teisejärguline; ei ole nii oluline seegi, on neid üks või palju, suhted erinevate partneritega ei pea tingimata mõjuma vaesestavalt, võivad mõjuda ka rikastavalt – kõik oleneb enda suhtumisest. Teine on diametraalselt vastupidine suhtumine: ideaaliks on elukestev monogaamne suhe, soovitakse  koguni uskuda, et seksuaalsuse  äratabki alles suur armastus, et varem seda polegi või kui on, siis  on see  miski, mida peaks endas alla suruma ja häbenema, sest see on  loomalik, patune, suhted erinevate partneritega vaesestavad. Tark inimene püüab neid kaht vaateviisi oma elus kuidagi sobitada nii, et teha võimalikult vähe haiget teistele ja ise elust võimalikult rohkem rõõmu tunda – see nõuab tõelist virtuoossust ja täiel määral ei õnnestugi. Tiibetlastele oli muidugi omane esimene ja Indiast tulnud tantrabudism sobiski sellega hästi, kuivõrd õpetas lisaks ihulistele naudingutele avastama seksuaalsuses  hämmastavalt suuri vaimseid ja vaimulikke võimalusi. 

Korraga ilmus hullavate noorte keskele üks hoopis teistmoodi riides turske kuju – nagu jakk kesk kitsekarja! – haaras vastusõdiva Nähvitsa ja kandis suurte kivide taha.

Muidugi oli see Marpa. Ta ei teinud palju sõnu, laskus lootosistesse ja pusis nii kaua tüdruku märgade, kehaligi liibuvate riiete kallal, kui sai ta alakeha sel määral paljaks, et võis neiu sõna otseses mõttes oma kivikõva püstise liikme otsa tõmmata. Nähvits oli sellest nii vapustatud, et jättis isegi rabelemise. Tükk aega püsisid nad selliselt sõnatus ühtes, kumbki oma vapustuses. Milles seisnes  Marpa vapustus? Usun, ma ei eksi, kui kinnitan, et see polnud väiksem tüdruku omast, ehkki oli põhjustatud täiesti teistsugustest asjaoludest.  Temas mäslesid maine kirg ja taevased tahtmised. Terve talve oli ta kuival olnud – õpetajatel ja ka mõnel vanemal õpilasel olid ju oma karmamuudrad, kuid üldiselt valitses ümbruskonnas naistepõud, mis leevendus alles nüüd, karjarahva tulles. Esmalt oli olnud Marpal nüüd kindel kavatsus teostada kõike seda, mille kohta ta oli talve jooksul õpetust saanud – ja rohkem veel ise lisaks lugenud -, kuid pika paastumise järel tõusis ka maine kirg kohe nii tugevaks, et ähvardas võimust võtta. Nii need ihad temas mäslesid, lahknesid ja põimusid, kuni olid siiski jälle ühel meelel selles, et tuleks hoiduda veelgi suurema naudingu hetkest, mille järel tuleb paratamatult langus ja kõik läheb lörri – nii et see – veel suurema ihulise naudingu lubadus  - on tegelikult lõks. Õpetuses nimetatakse seda isegi Buda tapmiseks, aga ka maises mõttes ei tõota see midagi head – nii palju Marpal juba elukogemust oli. Ta kordas mantrat: PAHH DAHH O-MAHHM – eks see üks  auru välja laskmise mantra ole, - peatas hingamise, kujustas vaimusilmas jumaliku paari ja ennäe – võiski võidutseda: palav, naudinguline energiavoog sööstis üles selgrookanalis ega kippunudki enam allpool seemnepurset ärgitama. Aga see oli alles algus. Marpa saavutas endas tasakaalu ja katsetas nüüd energiavoogude teadliku suunamisega: selgrookanalis ülesse küll, kuid ka kõikjale kehasse laiali. Siis suunas ta valdrist energiavoo tüdrukusse – mitte sperma-, vaid energiavoo – ja see õnnestus nii hästi, et ka tüdruk päris ilmselt tundis midagi. Nüüdseks oli ta üle saanud esialgsest kohkumusest ja hakkas üles-alla lupsima. Kui ta kippus sellega juba Marpa enesekontrolli ohtu  seadma, tõmbas see ta õlgadest alla tagasi ja hoidis mõnda aega paigal tihkelt oma niuetel.

- Ülenda  nauding jumaluse adumisse,- hüüdis Marpa.

Mõistab? Ei mõista? – kaalutles ta   hetke: kui ei mõista, siis on mu sõnad talle nagunii üks kirjaoskamatu tumma kirgas unenägu, mida ei saa kuidagi edasi anda – ja  ta ei hakanud rohkem selgitama, vaid   süvenes jälle oma meelisklusse. Mitte ainult Valdriolend, vaid teisigi jumalikke paare, keda ta juba teadis, läbis teda; ta sai nendeka, nemad said temaks – kes suudaks kirjeldada neid naudingute ja kirkuse müriaade, mis on seksis võimalikud neile, kes on saanud tantristlikku eelharidust!

Nii kestis see hulk aega, ilma et Marpa oleks purskunud. Siis aga hakkas Nähvits heastpeast äkki eriti hoogaslt üles-alla lupsima  ja  Marpa andis järele kiusatusele kogeda veelgi suuremat naudingut, ehkki teadis, et see on peibutis,  on lõks.

Purse oli nii tugev, et Nähvits lendas ta liikme otsast.

- Ma tapsin Buda, - õhkas Marpa ja oli lohutu.

- See läheb üle, - lohutas Nähvits, kes arvas, et poiss üldse esimest korda...

- Ma tean... aga siiski - tapsin Buda.

Nähvits vaatas Marpale otse silma sisse:

- Sa oled  sõnakehv poiss. Tule homme jälle.

- Ma viin su kohe praegu kaasa! Hakkad karmamuudrana minu  juures elama. Mul on veel niipalju kodust saadud raha järel, et võin sind ülal pidada.

- Poleks ilmaski arvanud, et sobin karmamuudraks!

- Sobid. Kui veel ühtteist juurde õpid. Mina õpetan.

- Siis ma tulen küll. Kas kohe?

- Ma ei saa sind Drogmi majja viia, aga ma leian meile külas eluaseme.

- Kuhu sa mu siis praegu viid?...

- Ei tea.

Sisimas oli Marpa suures segaduses, hooti tundus talle, et ta peaks Nähvitsa käe lahti laskma ja minema kohemaid end Drogmi jalge ette maha heitma ja tunnistama üles:

- Ma tapsin Buda.

Nii Njo kui Drogmi ju ometi hoiatasid ja nüüd oli see ikkagi juhtunud!..

Samas jälle ütles talle talupoja kaine mõistus: nii tähttäheliselt ei võta nad  neid asju ise ka, ole rahulik, mis juhtus, see juhtus, teinekord oled ettevaatlikum ... Hoiatuseks on ähvardus, et tapad purtsu lahti lastes Buda, väga hea, aitab  tagasi hoida, sest sa ju kardad nii hirmsat kuritegu toime panna, kui see aga siiski juhtub, no siis on targem juba mõelda: tühja kah,  ühe buda tapsin, aga mustmiljon  on neid veel järel...  teinekord enam nii tee – ja kõik, sellest piisab. Kui  esimest korda naisega – vennanaisega – ühte heitsin, purskusin ju kohe – kas ma siis ka tapsin buda?...  ja järgmistel kordadel, kui ma isegi ei kavatsenud end tagasi hoida? Ja   rohtlapoisid, kes teadmatusest aina tapavad budasid?!

Siin nüüd ütles üks hääl asjalikult vahele:  Kuna neil ei ole mingeid püüdmisi budadharma osas, siis ei ole ka nende vähemail või suuremail naudinguil midagi tegemist budadega, et aga sina oled seadnud endale selles osas ülimaid sihte, siis sinul on.

Sellele oli raske vastu vaielda, jäi vaid lootus: no  n i i  hull see asi ka ikka ei ole...

Hämardus juba. Marpa ja Nähvits ekslesid külataguste kiviaedade vahel. Marpal polnud külas tutvusi. Kogu talve oli ta pühendunud jäägitult teadmiste omandamisele,  suhelnud vaid õpetajate ja kaasõpilastega.

Märganud kiviaias üht õnarust – polnud aru saada, oli see tekkinud aia laduja hoolimatusest või oli sel ka mingi otstarve – istus ta sellesse ja tõmbas Nähvitsa sülle. Nii nad jäidki istuma; kolmest küljest ümbritsev kiviaed pakkus veidi varju ja hoidis nende ühist ihusooja kohe tuulde hajumast.

Mõne aja pärast oli Marpa valder taas tarmukas, otsis riide- ja ihukitsikuses endale teed ning otsekui  iseenesest leidis selle ja see viis ta Nähvitsa lootosse. Nüüd kõik alles tõeliselt algas: müriaadid  kaunimaid jumalannasid ja  budasid oma kaaslannadega täitsid Marpa teadvuse. Selles kiviuberikus ei pääsenud Nähvits rapsakalt liigutama, nii et polnud vaja talle seda keelatagi.

 

Hommikul vedas Marpa Nähvitsa esimesse ettejuhtunud majja ja tegi seal üürikaupa. Perehahvas, kui viimaks aru sai, mida see kohmakas, võõra keelepruugiga noor isand soovib, oli meeleldi nõus ulualust andma ja nii vajus noorpaar rampväsinuna oma majapooles jakinahale. Sel päeval Marpa kooli ei jõudnudki. Öösel ei saanud ta kaua und, kõiksugu mõtted ja kujutlused sööstsid läbi pea, meel oli rahutu; kõnelused Njo ja Drogmiga aina algasid ja lõppesid ja algasid taas. Kord oli Marpa neis alandlik, kord trotslik: kelle asi!... Kui ka viskavad koolist välja, eks koole ole teisigi, ja õpetajaid... lausa guru pole neist ju kumbki...Mingit kindlat koolikorra reeglit pole ka rikutud, välja arvatud seda ühte, üldist, et vara on alustada karmamuudraga, et selleks peab saama vastavad pühitsused... aga see on kõlanud alati rohkem soovitusena, kunagi pole seda esitatud lausa ka otsese keeluna... igaühe oma asi... Siis tuli jälle valdav õndsuselaine ja pühkis ära rasked mõtted... Korraga ilmus Nähvits. Ta keha hakkas muutuma punasemaks, kuni oli päris leekpunane ja ta ütles ülemaiselt kõlaval häälel:

- Ma olen Vadžrajoginii, Valdrijoogitar. Sa vajad hädasti pühitsust. Ma  annan.

Seepeale tundis Marpa, et ta hakkab kiiresti kasvus vähenema. See oli imelik tunne:  kõik tajud täiesti endised, ise aga imepisike.

Imekaunis punane naine võttis pisikese Marpa oma peosse, tõstis suule, andis musi ja neelas alla. Marpa tundis, et laskub, jääb peatuma, kogeb imelisi tunde- ja tajuelamusi – ta mõistis, et viibib parajasti Valdrijoogitari südametshakras. Daakini hoidis teda seal mõnda aega, siis tundis Marpa, et laskub taas, väljus Valdrijoogitari lootosest ja kasvas kohe kiiresti tavalise elusuuruseni. Nüüd oli ta Valdrijoogitariga ühesuurune, ehk pisut suuremgi. Säravalt naeratades avas Valdrijoogitar käed ja surus Marpa oma rinnale:

- Selles embuses ma hajutan su meelusest kõik maise, nii ei tekita see sulle edaspidi enam probleeme. Nüüdsest peale on meelus sulle pühadusevoog, lahutamatu valgustatusest...

Marpa tundis, kuidas kõigis tulevastes talle võimalikes armunaudingutes oli toimunud oluline muutus, kusjuures need ei jäänud sugugi vähemaiks, ennemini suurenesid veelgi, kuid nüüd olid  läbini vaimsed, puhtad, säralised, kirkad.

Viimaks kadus Valdrijoogitar Marpa käte vahelt; nüüd vähenes tema hämmastava kiirusega, siis lendas pöidlasuurusena Marpa laubatshakrasse ja sulas sinna.

Võiks arvata, et sellise nägemuse järel ei saanud Marpa hommikuni und, kuid – vastupidi – ta suikus kohe sügavasse rahulikku unne ja ärkas hommikul värske ning puhanuna, tundis end kindlameelsena ja läks  kooli.

 

Paaril lähemal päeval ei juhtunud õieti midagi. Kaasõpilaste hulgas tekitas Marpa suur samm muidugi kihinat-kahinat, kutsus esile nii tögavaid kui ka kadestavaid pilke. Ühele pilkajale sööstis Marpa kohe kallale, kuid samas koges imelikku muutust endas: kuidagi ei tahtnud rusikaid käiku lasta. Nii ta surus vastase – kes polnud sugugi nõrgemate killast - lihtsalt selili põrandale – liigutus mida hilisematel aegadel on maadluses kasutanud võidumärgina.

- Mis sinuga juhtus? – hõikasid teised, kui nende ninamees oli hämaras ruumis vaikselt pikali isegi veel siis, kui Marpa oli temast eemaldunud.

- Teemantlaine vajus peale... -  Poissi üllatas, et Marpa raskus, mis oli teda päris tugevasti rõhunud, polnud üldse halb, sellest oli õhkunud vägagi meeldivat väge.

Üldiselt aga polnudki Marpal vaja pilkajatega arveid klaarida, sest seda tegi Nähvits – niipea kui keegi midagi tema või Marpa kohta ütles, sai ta kohe kuulda, missugune nõme kuju ta ise on ja kuidas välja näeb... Tüdruku tervat keelt pelgasid varsti kõik juba rohkem kui Marpa kämblaid, Nähvitsa uhkus selle üle, et ta oli nüüd karmamuudra,  aina kasvas.

 

 

Möödus veel mõni päev – Njo ja Drogmi polnud ikka veel Marpale midagi öelnud, kuigi kahtlemata teadsid juhtunust. Siis korraga kuulis Marpa kaasõpilasi hõikamas:

- Teemantlaine, Njo ja Drogmi tahavad sind näha!...

Nähtavasti olid õpetajad juba enne isekeskis temast rääkinud, sest Marpa kuulis neile lähenedes Njod ütlemas:

- Ettenägelikult pole ta neid „rumalaid“ mungatõotusi andnud, nii et meil polekski nagu millestki kinni hakata...

- Marpa, viimasel ajal pole sind siin peale koolitundide üldse enam näha... – alustas Drogmi.

- Jah.. ma elan nüüd külas...

- Ja kuuldavasti naisega.

- Ka see vastab tõele.

- No mis meil öelda, naisemees olid sa juba ka enne siiatulekut... Aga mis siis niiviisi õppimisest saab – võibolla naine ütleb ühel hommikul, et vaja on minna hoopis karjaaeda parandama..

- Mul pole naine, vaid karmamuudra.

- Soo-soo. Sinna me tahtsimegi selles jutuajamises välja jõuda. See nüüd muudab küll  palju. Kindlasti oled sa kuulnud, et sellises asjas ei talitata uisapäisa, enne tuleb saada pühitsused, need aga eeldavad juba teatavat edasijõudmist nii teadmiste kui kogemuste osas.

- Oma edasijõudmise kohta ei tea ma midagi öelda, aga pühitsuse olen ma saanud.

- Kellelet?

- Valdrijoogitarilt.

Njo sirutas oma avatud peo kärmesti Marpa lauba ette, seda küll puudutamata, siis tegi sama ka Drogmi.

- Poiss ei valeta, - noogutas Drogmi heakskiitvalt ja lahkus – nagu oleks tal mingi muu  kiire asjatoimetus ees.

- Valdrijoogitar päästis su, - naeratas Njo. – Drogmi oleks su muidu koolist välja visanud. – Ja läks temagi. Üksi jäänud Marpa säras õnnest ja koges suurt ning sügavat armastust kogu maailma vastu. Isegi noriv ja kiuslik Njo tundus talle nüüd kõige parema inimesena; kas polnud ta paari päeva eest koolitunnis Valdriolendist rääkides teadlikult pinget üles kütnud, loonud sellist õhkkonda, milles Valdrijoogitar võis ilmuda nagu ta nüüd oligi seda teinud...

 

 

Õpilasel karmamuudra!.. Oli ju tõsis, et koolis  valmistati kõiki ette seksuaalseteks praktikateks, kuid tasa ja targu ning alatihti toonitades, et ilma vastavaid pühitsusi saamata on lausa ohtlik nendega peale hakata, esilagu tuleb neid teha mitte karmamuudra, vaid džnanamuudra, kujutluses loodud ideaalse kaaslanna abil – arendades niiviisi endas võimet tõusta maisest suguelust kõrgemale, muundada see erutus ja need naudingud jumalaiks ja jumalannadeks. Aga eriti kevadisel ajal, kui veri vemmeldas, oli õpilastel raske sellega piirduda ja nii juhtus vahel, et nad võtsid  mõne tüdruku kinni ja tegid temaga lausa vägisi neid... pühasid harjutusi. Üldiselt peeti seda siiski üheks väiksemaks koolikorra rikkumiseks. Sellist mõistet nagu vägistamine tiibeti kultuur õieti ei tundnudki. Aga et keegi õpilane peab avalikult enda juures alalist karmamuudrat!... Nii oli Drogmi nüüd raske probleemi ees. Teisalt teadis ta väga hästi, et on metsikuid joogisid, kelle jaoks ei kehti mingid reeglid ja kui ta siis nägi, et tänu karmamuudrale läheb Marpa õpetuses edsi lausa mürinal - otsekui mägedest laskuv laviin -, mõtles ta, et vahest – ongi hea.

 

 

  Marpa istus paari kaasõpilase seltsis kiviaial ja kõigutas jalgu, kui nende juures peatas oma ratsu karjarahva isand. Marpat haaras kartus, et ta on tulnud Nähvitsat tagasi nõudma, kuid ei, isand naeratas:

-          Poisid, kuigi õpetajad keelitavad teid purtsust hoiduma,

laske ikka mõni tonks sisse ka – ei see tee teile midagi viga, aga mulle in asjaks... kui te seda ei tee, viin oma rahva siit eemale...

See ähvardus oli öeldud küll rohkem naljatoonil.

 

 

Taas kord oli kevad, kui Njo kõnetas õppetunni lõpul Marpat:

- Lähen varsti jälle Indiasse. Meil sinuga pole küll mingisugust karmasidet, kuid on kolm põhjust, miks sa sobiksid mulle kaaslaseks sellel raskel rännakul.

- Millised need kolm siis on? – küsis Marpa võimalikult ükskõikseks sunnitud häälel. Tegelikult oli ta muidugi valmis iga hinna eest kaasa tulema, sest kes siis poleks teadnud – kui tahad üldse midagi olla – õpetlase või tõlkijana – pead tingimata vähemalt korra oma sellessinatses maises elus india gurude juures käima...

- Esiteks sa oled jõukate vanemate laps ja võid lasta oma pärandiosa kullas endale välja maksta – näljarotil pole Indias midagi teha, seal kulub palju kulda. Teiseks oled sa tugev ja vastupidav ja kolmandaks – Njo tunnistas seda just nagu pisut vastumeelselt – oled juba õpetuses kusagile jõudnud  ka, ei saa öelda...

 

Enne koolist lahkumist tuli Marpal lahendada veel üks probleem – mis saab Nähvitsast? Tagasi karjarahva juurde? See tundus kohatu ega tahtnud ta seda ka ise. Mõnedki kaasõpilased oleksid küll soovinud endale karmamuudrat, kuid neil polnud võimalik teda ülal pidada.

Kõik lahenes siiski päris iseenesest. Ühel päeval tulid lähedalasuvat kloostrist kaks mõjukamat munka, kes kuulusid kloostriülema lähikonda.

- Kes sa oled? – küsisid nad Nähvitsalt.

- Daakini! – Oli tunda, et tüdruk pani sellesse ühte sõnasse kõik oma tulevikulootused ja sellega oligi asi otsustatud – mungad võtsid ta endiga kaasa.

 

 

Kui Marpa  õpiaastate järel   koju jõudis, oli tal taas kolm venda – nüüd juba nooremad vennad - ja ta enda poeg jooksis talle vastu.

Marpa oli õpetustest maitse suhu saanud ja tahtis kohe asuda teele Nepaali ja Indiasse, et täiendada end seal suurte  gurude juures.

Njo ei tundunud just meeldiv reisikaaslane ja Marpa mõtles, kas mitte minna üksi, kuid pidas seda siiski liiga riskantseks. Nii kohtusid nad pärast kõiki ettevalmistusi  ühes piiriäärses külas.

- On sul ka palju kulda kaasas? – küsis Njo kohe. – India gurud himustavad  väga kulda.

- Ei   just palju, - sõnas Marpa igaks juhuks tõrjuvalt..

- No mul ikka on. Kui  hakkad minu teenriks, kui hakkad ka minu asju kandma, siis  luban, et jagan oma kulda sinuga. Muide seda sa peaksid tegema nagunii, on kohane, et õpilased tassivad guru kraami...

- Sa oled mulle olnud küll õpetaja, kuid mitte guru.

Njo ei saanudki pahaseks, noogutas:

- Õige, meil puudub karmaside, ma tegin vaid nalja.

- Aga  asju  tassida võin aidata sul sellegipoolest. Ja õpetajatena olite – nii Drogmi kui sina – ikka tõesti need, keda vajasin.

 

 

Peagi oli Marpale selge, et üksi, ilma Njota,  oleks ta kindlapeale eksinud ja hukkunud teel.

Üle aeglaselt tõusva ja pealtnäha vägagi sileda kuluheinalise lagendiku valendasid silmapiiril Himaalaja peaaehliku lumised tipud.

- Jaa, sealt annab ikka üle minna, - õhkas Marpa.

- Ega me neist üle lähe, vaid ikka nende vahelt läbi. Näed seda imeliku kujuga mäge seal - see on Tsho Oiju, sellest peame mööduma paremalt poolt.

Seda kõike Marpa ju teadis hoolikalt pähe õpitud kirjeldustest ja küllap oleks  mäe isegi selle kuju järgi ära tundnud, kuid ikkagi oli kindlam tunne, kui vanem ja kogenum selle  kätte näitas.

Kui nad olid juba kolm päeva edasi liikunud, näis lumine mäeahelik silmapiiril olevat ikka sama kaugel. Kord hommikul kiirustasid neist mööda kaks sitket meest, tublid kandamid turjal.

- Viivad Nepaali muskushirve näärmeid, - oletas Njo, - need on seal mitu korda kallimad kui kuld.

Paari nädala  järel tundus, et lumised mäeahelikud ees on siiski juba pisut lähemal. Nüüd ei suutnud teelised aga päevas enam kuigi palju edasi liikuda – nad olid tõusnud aegamisi  nii kõrgele, et maapinda kattis juba lumi ja korraga hakkas puhuma jäine tuul, mis keerutas tuisku: tundus nagu sööstaksid teravad jääkillud  ninast sisse lausa rinna keskele. Kohev lumi ulatus kohati  üle põlve.

Paari päeva pärast ilm selgines, nüüd olid nad jõudnud suure jääliustiku servale.

- Ole igal sammul ettevaatlik, katsu enne kepiga kui astud, - õpetas Njo, - lume all võib olla sügav lõhe.

Juba olidki nad jõudnud ühe laia ja hirmuäratavalt sügava lõhe servale.

-  Siit me küll üle ei saa, - ähmitses Marpa.

- Vaja vaadata latte. Kahe lati peal saab üle roomata, hädapärast isegi ühel latil.. Sellepärast need kaks meest meist mööda kiirustasid, et latte on vähe ja need võivad olla kõik teisele poole viidud.

- Mis siis teha?

- Kui ei leia, tuleb oodata, kuni keegi teiselt poolt üle tuleb.

Kärsituvõitu Marpa oli üsna mures. Njo seevastu näis tõmbuvat üsna rahulikult  mingisse letargilisse ooteolekusse - nagu karu, kel seisab ees talveuni. Peagi äratas Marpa ta sellest, tulles kahe eemalt leitud latiga.

Liustikulõhede ületamine võttis terve päeva. Kui nad lõpuks kindlamale pinnale jõudsid, küsis Marpa:

- Mis on siin rännates kõige suurem hädaoht? – lootes salamisi, et teine peab selleks neidsamu liustikulõhesid, millest nüüd oli õnnelikult üle saadud.

- Hundid ja röövlid.

Marpa vaatas ringi –  tundus täiesti mõeldamatu, et sellises elutus paigas võiks olla ühtesid või teisi....

- Need tulevad alles siis, kui oleme jõudnud  Nepaali-poolsetesse metsadesse.

 

 

Tugevad tuuled olid kaljupinnalt lume ära pühkinud ja kohati võis aimata isegi midagi teeraja sarnast, kuid nüüd ei lasknud järsk tõus päevas kuigi palju edasi liikuda. Viimaks hakkas ees paistma midagi värvikirevat –  palvelippude punt, mille tänulikud mäekurule jõudnud olid aegade jooksul sinna kokku kandnud.

- Austus jumalatele! – hüüdis Njo ja Marpa kordas seda tema järel. Mõlemad  heitsid tuulde peotäie värvilisi helbeid.

Kui nädalaid tagasi oli viimasest inimasulast lahkudes hakatud tõusma lõputunanäival tasandikul, tundus, et see viib välja lumise mäeahelikuni, nüüd aga oli juba selgesti näha, et selle ees on veel palju mägesid ja orge. Tipud olid kõrgemad kui mägedel Tiibetis, kuid enam polnud tegemist tasase kiltmaaga ja nii oli mägede vahel ka sügavaid lõhesid, mille põhjas võis  pääseda – küll väga vaevalisi radu mööda - alla Nepaali  rohelistesse orgudesse. Nende  olemasolust polnud esialgu küll veel vähimatki märki..

 

Mida madalamale Marpa ja Njo laskusid, seda enam kattusid mäed metsadega, esialgu okaspuumetsadega. Marpa, kes oli kärsitum, ruttas ees ja Njo laskis sel meeleldi sündida.

Korraga peatus Marpa hirmunult: nad olid laskunud kuusemetsas, rõõmustades juba, et saavad üsna kerge vaevaga  edasi, kuid nüüd avanes ees kohutav vaatepilt: eesmiste puude taga haigutas kuristik – mets oli olnud nagu kaljunukile peale heidetud hiiglaslik karusanahatükk, millel karvade asemel turritasid kuused. Tuli ronida üles tagasi ja leida  uus tee alla. See eksirännak nõudis jälle mitu päeva.. Kui nad siis nädala pärast olid jõudnud läbi oru teisele mäeküljele, nägid nad endi ees seda kohta, kus nad oleksid äärepealt kuristikku kukkunud:  mets seal kaljunukil rippus tõesti nagu hiiglaslik karusnahatükk.

 

 

Mägede ületamine oli olnud rängem katsumus kui Marpa oleks eales osanud arvata. Viimaks polnud mäed enam nii kõrged ja Marpa nägi enda ümber aina enam seninägematuid puid ja põõsaid, viimaks jõudsid nad päris korralikule teele ja siis ka külasse.

- Siin elatakse nagu paradiisis! – õhkas Marpa ja tõmbas ninaga harjumatult mahedat ning just nagu magusalt  lõhnavat tuult.

- Asjatult hirmutaid mind, ei kohanud me metsades ei hunte ega röövleid..

- Kui oleksime neid kohanud, poleks me praegu siin - sõnas Njo elutargalt..

 

“Teemantlainet” on võimalik osta nii Apollo kui Rahva Raamatu poodidest, aga ka tellida meie kodulehe internetipoest.

 

Vaimuvalgus nr 31

Esoteerika

Kui avaldasin soovi oma raamatuid müüa, olid esoteerikalaagri korraldajad  nõus tingimusel, et ka räägin laagrilistele midagi. Mis mul selle vastu! Esoteerikamaailm on  kirev ja mitmepalgeline, täiesti erinevate ja isegi vastandlike huvidega inimesed leiavad sellest endale midagi. Alles see oli, kui nägin „Loitsukeldris“, kuidas üks naine küsis ninasõõrmete erutusest värisedes:

- Kas teil on seda tulevate katastroofide raamatut?... – Teema, mis jätab mind täiesti külmaks – kui katastroofid tulevad, küllap  nad siis tulevad, minu asi on püüda enne siin elus end täiel määral välja elada armus, luules, vaimus...   Suurepäraseid võimalusi selleks pakub tantrabudistlike jumaluste kujustamine, kuid mitte tiibeti laamade, vaid india metsikute joogide vaimus, kes ju panidki aluse neile – tänapäeva mõistes – ülitõhusatele psühhotehnikatele. Kujustada end ja oma Muusat Jumalaks ja Jumalannaks ning siis ka kogeda oma suhet jumaliku paari suhtena, millega kaasneb  kehasiseste energiate peenemaks ja ülevamaks muutmine, õieti sellest kõik  algabki...  Väga vähe on  praegu Eestis inimesi, kes mõistaksid, mida see tähendab, rahvale on need jumaluste pildid vaid mingid ebajumalakujud ja  ei vaevuta üldse süvenema – praegusel kireva pealiskaudsuse ajal!..  Võimalus sel teemal inimesi valgustada erutas mind märksa rohkem kui loodetav tulu raamatumüügist.

Ilm vedas alt, ei küll sadanud, kuid oli lõikavalt külm suveõhtu. Määratud ajaks saabus laagrisse  vaid paarkümmend inimest. Raamatuletti uudistama tuli neist ehk vaid kolmandik. Tänapäeval on ju nii, et enamus inimesi ei pea raamatut  enam selliseks kaubaks, mille ostmist tasuks üldse kaaluda. Paar-kolm raamatut sain siiski müüa. Suure hilinemisega tehti esimese loenguga algust väikesel luitunud küla-laululaval. Kuna oli ilmne, et raamatuid vaatama keegi  enam ei tule, läksin minagi esinejat kuulama. Huvi oli ka näha, kes on need kõige vingemad esoteerikahuvilised, kes ebasõbralikku ilma trotsides siiski laagrisse tulid - saan  ka näha, mis neile huvi pakub – saan   näha   esoteerikahuviliste vaieldamatut eliiti. 

Olid tõesti üsna sitked mehed ja naised,  seisid poolringis ümber esineja, kes ka  oli igati nende vääriline – jõuline vanem mees. Kui olin natuke juba teiste selja taga kuulanud, saina ru, et ta jutustab  värvikaid seiku kõikvõimalikest paranähtustest. 

Kusagil oli lehmakari pikali maas, veri ja ajud ära viidud. Ühe naise kõhust olid tulnukad

röövinud uneajal loote, edaspidi magas see naine alati pussnuga voodi all. Hitler ja Eva Braun põgenesid allveelaevaga Argentiinasse, kus nad elasid veel aastakümneid, Berliini jäid nende teisikud. Antarktikas oli fašistidel baas. Hitleril oli aatompomme, ühega neist hävitas ta Atlandil liitlaste konvoi, kuid nähes millise kohutava relvaga on tegemist, loobus selle kasutamisest. (Ei usu.)  Ka kaks Jaapani linnadele heidetud pommi olid Hitleril juba varem valmis tehtud, saksakeelsed kirjad peal. „Estonia“ laskis torpeedoga põhja vene allveelaev, sest  pardal oli kohveraatompomm. Moskva korrusmajad laskis õhku vene eriteenistus, et luua rahva seas soodsat meeleolu Tšetseenia ründamiseks.(Usun.) New Yorgi kaksiktornid hävitasid ameeriklased ise SKAD-rakettidega. (Ei usu.) Obama on juba kaks korda Marsi peal käinud – teleportatsiooni teel. (Ei usu.)

Kuulajad värisesid külmast ja vaimustusest, et saavad sellist rariteetset infot ning lähevad seeläbi ka ise väge täis Midagi oli selles olukorras lausa perfektset, ehkki kuidagi nihestunud moel – selline külm õhtu, sellised kuulajad, selline esineja. Kui kusagil midagi vapustavat juhtub, siis võib kindel olla, et varem või hiljem kerkib  esile  versioon, mille kohaselt kõik oli ikkagi hoopis teisiti ja leidub inimesi, kes sellest endale väge ammutavad – ka omamoodi huvitav psühhotehnika ja ilmselt toimib...

Järgmisena peaksin mina rääkima... Mind haaras paanika: siin, selles õhkkonnas need õrnad ja haprad asjad, millest oleksin tahtnud rääkida – ma ei suuda, sellest ei tule midagi välja. Kuidas ma räägin siin: India jumaluste abil on seksi läbi võimalik valgustatuks saada… Jah, selles lühikeses lauses ongi kõik öeldud ja selle ühe lause saaksin ju siin külmakangestuses ehk ka kuidagi öeldud, kuid mida see annaks!...

 

 Andsin oma abilisele märku, me eemaldusime, panime raamatud kastidesse, kandsime autosse ja – põgenesime. Muidugi tundsin  süümepiinu korraldajate ees. Eelmistel aastatel oli laagris olnud sadu inimesi, ilm lahke... Läbikukkumine muidugi, kuid eks see oli seda ka mulle  – paari raamatu müümiseks ei tasunud ometi nii kaugele sõita.

 

Vaimuvalgus nr 30

Harmoonia võimalikkusest

Vene teatrilavastaja Marat Gatsalov on öelnud:

Inimene on kaotanud selge ettekujutuse iseendast. Kes ta on? Religioon ei toeta enam, perekonna roll ja funktsioon on muutunud, sotsiaalsed tunnused on kadunud.

Kas  asi on tõesti nii hull?.. Mina tunnen end küll  kindlalt ja mugavalt. Ja mind ei toeta mitte üks usk, vaid kõik maailma usundid ning teevad seda väga hästi. Ometi pean enda ümber vaadates tõdema, et paljud nii ei saa või ei ole tulnud selle peale... probleem on tõesti olemas. Sellest annab tunnistust muide ka kogu tänapäeva kunst.

- Tänapäeval ei olegi kunsti, on veiderdamine! – hüüdis Einar Laigna kord ja need tema hingest tulnud sõnad vastavad kahjuks tõele. Kunst hakkas selliseks muutuma Esimese maailmasõja vapustuste järel. Kui ka algul oli ehk ajendiks aus soov osutada  maailma ebardlikkustele, siis nüüdseks on kunst ise kujunenud üheks suurimaks  disharmoonia tekitajaks, samal ajal kui Euroopas on elu juba märksa harmoonilisem kui see on olnud siin kunagi varem. Esimesele tuli  peale küll veel Teine maailmasõda, kuid selle koleduste järel võitis terve mõistus ometi ja teostus Euroopa Liit, ilma milleta oleks riikide vastuolud kindlasti vahepeal kulmineerunud juba õige mitmeks sõjaks, nüüd on aga sõjad Euroopas tõepoolest välistatud. Euroopa Liit on ju selles mõttes lausa ime! Saavutus igatahes! Eurooplaste elujärg on parem kui kunagi varem ja virisemise põhjuseks on vaid psühholoogiline tõik, et kalduvus selleks kasvab niipea kui elu on liiga hea. Sõjad on tänapäeva maailmas võimalikud üksnes väljaspool euroopalikku kultuuriareaali, kusjuures meil tuleks   hoiduda neisse sekkumast, kui see vähegi võimalik. Hiljutise Süüria kriisi päevil tundusid mulle kõige rumalamad ja sõjardlikumad need väliskommentaatorid,  kes rääkisid: Obama kaotab nüüd oma näo, kui ta ei anna Süüriale lööki ja edasi virisesid, et nüüd jääb see asi meie poolt lõputult venima. Võib tõesti olla, et sõjaline sekkumine Süürias oleks viinud ahelreaktsioonina lõpuks veel Kolmanda maailmasõjani... Mis  asja on meil sekkuda sinna kodusõtta, kus kumbki pool pole meile sümpaatne ja kus sekkumine ükskõik kumbal poolel tekitaks  islamimaades meie vastu uut  pimedat viha, mida niigi on üle mõistuse palju! Jääb vaid loota, et meie teadusliktehnilise üleoleku tõttu need rahvad meile ohtlikuks ei saa. Mulle pakkusid lõbu kaadrid ühest dokfilmist, milles araablane püüdis agiteerida neegrit enesetaputerroristiks. Kui kõnekas oli neegri näoilme: Kas sa loll oled või, ma saan ju siis ka ise surma!.. Paras ninanips fanatismile. Muide - olid  Euroopaski kunagi verised ususõjad, tänapäeval on aga isegi raske ette kujutada,  et Merepuiestee omad lähevad Olevistesse pommi panema... Kas see annab tunnistust usu leigusest? Mina olen küll veendunud, et suuremast mõistmisest, arusaamisest, et võib ka teisiti...

Hingelisvaimset harmooniat edendaks meis suuresti see, kui võtaksime kõiki religioone ühtse tervikuna. See on täiesti võimalik. Probleeme tekib vaid selliste uskude puhul, mis väga pealetükkivalt kuulutavad oma ainuõigsust, kuid nendeski on võimalik leida midagi head, islamist näiteks  sufism – suurepärane, üheski teises usus pole sellist ilu ja armastuse ülistust kui sufide luules!. Kõik religioonid räägivad ülevusest, ehkki nimetavad seda erinevalt, väikeste variatsioonidega: pühadus, jumalikkus, õndsus, taevalikkus,Tühjus ülemaises mõttes, millesse on sulanud ülim tarkus ja nauding, valgus, valgustatus. Valgus – see toob meelde gnostikute tõdemuse, et oleme ajutiselt suletud mateeria tumedusse, kuid surres saame tagasi valguse maailma ja siingi, maises elus on, meil rinnas valgusekübemeid, ühel rohkem, teisel vähem ja ülim, mis meile võib osaks saada, on suhtlemine nendega, kelles on neid rohkem. „Tiibeti surnute raamat“ õpetab üksikasjalikult, kuidas peaksime kaasa minema surmahetkel ilmuva ereda valgusega, seda mitte kartma. Või võtame zenbudistliku  satori-mõiste. Valgustushetk. Zenbudistid räägivad: olen seni kogenud paarkümmend suurt satorit ja loendamatu hulga väiksemaid. Mida rohkem inimene satoreid kogeb, seda tõenäolisem on, et kaugel pole ka püsiva valgustatuse seisund ja et surmahetkel lähebki ta Valgusse. Meie keeles on satorile kõige lähem sõna vast ahaa-elamus, ehkki selles jääb vajaka vaimsest-vaimulikust sisust. Selle, mida erinevate religioonide tundma õppimine meile õpetab, võiks kokku võtta nii:

Tähtsam kui miski muu siin elus on  viimistleda endas ülevat vaimuseisundit, kusjuures pole tähtis, milliseid kujutlusi selleks kasutada. Religioonid pakuvad suures valikus valmiskujutelmi, millest saame valida need, mis on meie jaoks kõige kõnekamad. Omavahel vastuolus nad ei ole, täiesti võib kujutleda Kristust, Budat ja Krishnat sammumas kõrvu ja jutlemas. Tähtis ei ole, millised on su pühakujud, tähtis on, et kogeksid pühadust. Einer Laigna rääkis mulle kord, kuidas ta sügaval veneajal näinud Tartu Ülikooli aulas üht jaapanlaste delegatsiooni tegemas sügavaid kummrdusi Lenini marmorbüsti ees. Kagebelased nende ümber ei teadnud, mida  sellest arvata – nii sügavat Lenini austamist polnud nad veel näinud. Tegelikult ei austanudki jaapanlased Leninit, vaid kasutasid ära tema kuju, et kogeda pühaduselamust. Viimasel ajal olevat jaapanis moes korraldada abiellumistseremooniaid vene usu kombe kohaselt, kuna need on hästi värvikad, kuid sellega ei kaasne süvenemist õigeusu teoloogilistesse finessidesse. Kas selles avaldub pealiskaudsus? Vahest on sedagi, kuid mina näen selles ka suurt tarkust, mis viib samuti välja kunagise Lenini kuju ette Tartu Ülikooli aulas.

Usuõpetus meie koolides peaks lähtuma  sellest, et inimkonna religioosne kogemus on ühtne ja tutvustama kõike seda head, mida üks ja teine religioon loonud, õpetama, et nii palve kui mediteerimine on oma olemuselt enda kooskõlla viimine meid läbivate ja ümbritsevate energiatega, nende abil võime saavutada harmoonilise kooskõlla kõiksusega – ja miks mitte – täita seeläbi ka oma soove. Ainult seda ei maksa rõhutada, et Jumal (või Allah) on olemas, küll aga seda, et süvenedes mõnesse meelepärasesse pühassse kujutelma on võimalik jõuda selleni, et see tundub meile reaalsem kui kõik maine; on olnud palju inimesi, kes on tõepoolest suhelnud Jeesuse või Budaga, kuid nad ei peaks mõtlema, et üks või teine on ainumõeldav suhtluspartner, see ei pea tingimata olema ühegi religiooni poolt pakutud pühakuju, selleks võib saada suure armastuse korral ka armastatu või hoopis inimese töö, kui ta näeb selles oma elusihti, missiooni ja jäägitult pühendub sellele. Kaldun arvama, et ka kristlikud teoloogid, kel on olnud sügavaid usulisi kohemusi, teavad seda, et samaväärsed kogemused on võimalikud ka hoopis teistsuguses kujundisüsteemis, kuid varjavad seda kiivalt, ei tunnista seda võibolla endalegi.

Ka selline suhtumine religioonidesse nagu ma seda kirjeldasin võib anda tunde, et religioonid toetavad ja sugugi mitte vähem kui seda tegi varem üks religioon, taas tekib huvi religioosse eneseteostuse vastu ja ka noortele ei tundu usuelu enam millegi vanamoodsa ja iganenuna.

Kahjuks on mu jutt enamikule kristlikest teoloogidest vastukarva, ka Einar Laigna – juba kolmat korda meenub ta mulle – ei silitaks sellise jutu peale mul pead...  Tean vaid üht eesti teoloogi, Toomas Pauli,  kes on välja tulnud mõttega, et polegi nii tähtis, kas pühaduselamused, mida inimene kogeb, on sündinud ristiusu pinnalt, hoopis tähtsam on, et ta neid kogeks. Laigna on kahtlemata koloriitne kuju eesti kultuuris,  ta esinemisi kuulatakse huvi ja kaasaelamisega ja saadakse neist innustust, kuid tema ideaal – keskaegne katoliiklik Tallinn – ei taha ega taha taaselustuda... Kõlapinda pole leidnud ka minu ideed inimkonna religioosses kogemuses ühtse terviku nägemisest, kuid ma ei kahtle, et nende päralt on tulevik. Tegelikult oleks parim, mida kristlikud teoloogid teha võiksid – tulla selles asjas minuga kaasa, see tagaks – nii paradoksaalne kui see ka ei tundu – kristluse säilimise: inimesed, kes hindavad kõike väärtuslikku kõigis usundeis, leiavad nii mõndagi ka kristlusest ja on huvitatud pühakodade elavaina säilimisest. Kõige suurema vaimse impulsi annab luterlus inimestele Jõuluõhtu jumalateenistusel – see on juba kord luterluse eripära, et selleks õhtuks  on loodud kõige kaunimad viisid ja kõige hingeminevamad laulusõnadki. Ei maksa ironisserida, et jõulukogudus ongi üksnes – jõulukogudus, mõelgem veel kord jaapanlastele Lenini kuju ees või pulmatseremooniatel vene õigeusu hiilguses ja säras... Jaapanis on muide täiesti üldine, et osa elus olulisi rituaale tehakse shintoismi, osa budismi vaimus – olenevalt sellest, milline riitus on ühes või teises usus sisenduslikum, „õnnestunum“. Minule on kõigist uskudest kõige loomuomasem tantrabudism ja seda just eriti seepärast, et ta ei suru alla seksuaalsust, vaid on toonud selle pühapiltide- ja kujudena kaunilt pühakodadesse. See meeldib mulle, pakub tõelist rahuldust – miks  peaksin seda salgama. Kindlasti leidub aga ka edaspidi neid, kellele tundub just kristlus kõige omasem ja kes jõuavad selleni, et Kristus saab neile tähtsamaks kõigest muust. Neist saavad siis kristlikud vaimulikud ja nad hoolitsevad kirikute elavana säilimise eest. Kristliku kiriku säilimine elavana on otseses sõltuvuses sellest, kas tekib üldisem huvi kõigi usundite vastu. Võidakse ju küsida: kui ma räägin, et ka inimkonna religioosse kogemuse omaksvõtt tervikuna võib inimest toetada, miks pole seda siis märgata? Aga sellepärast, et neil teemadel ju ei räägita, räägin ainult mina ja võibolla veel mõni üksik, rääkida tuleks sellest aga pidevalt ja igalpool. Selline alaline rääkimine mõjub, mida näitab kas või seegi, et mittemidagiütlevad suured värvilised valimiseelsed plakatid toovad tõepoolest parteidele hääli...

Meie kirikutegelased peaksid ju nägema, et ristiusu seesmiste reservidega ei ole nii või teisti  võimalik esile kutsuda uut vaimset tõusu, ka kõige kaasahaaravam jutlustaja ei saa sellega hakkama: noored ei tule kirikusse. Nende huvi võiks aga äratada tantristlikud seksuaalpraktikad – kui nad saavad teada, et needki võivad olla osa vaimulikust elust - tekib huvi vaimse eneseteostuse vastu.  Üks võimalus – meie kirikul -  oleks haarata kogu inimkonna usueluline kogemus endasse, kuid silmas pidada selle ringkonna üldist konservatiivsust, ei pea ma sellist arengut eriti tõenäoliseks, teine võimalus: jääda küll traditsiooniliseks ristiusuks, kuid suhtuda teistesse usunditesse mitte kui  konkurentidesse, vaid kui kolleegidesse, headesse sõpradesse, abilistesse – mõistes, et vaid kõik koos võivad tagada inimestele elava ja mitmekülgse vaimuliku elu, mille läbi sünnib taas – ehkki juba hoopis teises vormis – kunagist keskaegset Tallinna iseloomustanud tugev vaimsus; samal määral kui vaimulik temaatika täitis tollaste inimeste mõtteid-meeli, täidab see neid siis  jälle, kas või seeläbi, et telekavades asenduvad  praegused üksnes põnevust tagaajavaid filmid ja seriaalid orsekui iseenesest vaimuliku sisuga saadetega nagu neid võib näha india televisioonis. India on alati silma paistnud suure mitmekesisuse poolest, on küll tantra sünnimaa, kuid suur pühamees Ramakrišna sõitles üht oma õpilast vaat et hullemini kui mõni eriti seksivaenulik kirikuisa: „Kas sul ei ole häbi enda pärast! Sul on juba lapsed, aga ikka sa heidad oma naisega ühte! Kas selline loomalikkus ei tekita sinus tõesti viha enda vastu? Kas sa ei vihka end seepärast, et mängid kehaga, mis pole midagi muud kui veri, lima ja mustus?“ Nojah, kui inimene ei tule selle peale, et kehas leidub ka energiaid, mida võib arendada väga peeneiks, nauditavaiks, ülevaiks!.. Mõne muu vaimse saavutuse pärast ma Ramakrišnat siiski hindan. Ta proovis muide järele mitmed usundid, ka islami ja kristluse ning tõdes, et kõik nad töötavad. Kahjuks jäi tantrabudism temast proovimata... Indias on lahkhelisid tekitanud ainult islam, mis ju polegi India algupära, kõik teised usundid pole suhtunud üksteisesse vaenulikult, vaid on moodustanud kokku tugeva vaimse kiirguse, millest elab ja ammutab jõudu ka tänapäeva India. Jõuaksime meiegi kord selleni!

Vaimuvalgus nr 29

Neli tingimust

Kui keegi soovib arendada oma sensitiivivõimeid, on tal kasulik teada, et selleks on vajalik täita neli tingimust, kujundada endas välja neli omadust ja kui need on olemas, siis neid täiustada.

Need neli on: tugev tahe, raudne usk, elav  kujutlusvõime ning seksuaalenergia teadlik kasutamine. Kaks esimest justkui ei vajakski lisaselgitusi, kaks viimast aga küll. Seksuaalenergia on inimese kõige tugevam energia, eluenergia. Kuidagi ei saa sensitiivsed võimed avalduda täiel määral, kui me ei kasuta seda enrgiavaramut, oleme ta umbe ajanud, ei suhtu temasse vajaliku austusega, vaid näeme temas midagi rumalat ja loomalikku, mis tuleks nagu vaimsete asjadega tegelemisel üldse kõrvale jätta, eemale tõrjuda. Miski ei saa olla vääram ja takistavam kui selline mõtteviis. Seksuaalenergia on jõuallikkas, meie mootorikütus. Reljeefne kujutlusvõime, täpne vaimusilmas nägemine on aga oluline seepärast, et energia liigub meie kujutluse järel, seega on võime näha vaimusilmas värvikalt ja täpselt tähtis energia suunamiseks.

Ja veel üks asi: eraldi võttes on kõik need neli üsna tavalised inimomadused. Vaja on nad lahutamatult ühte sulatada. Alles siis, kui ka see on õnnestunud, võivad sensitiivsed võimed avalduda maksimaalselt ja võivad juhtuda sellisedki asjad, mida kõrvaltvataja peab imeks.

Kas sensitiivivõimeid endas saab arendada iga inimene? Kahtlemata. Siin pole erinevust võrreldes mistahes muu alaga: inimesed erinevad küll andekuselt, kuid see, et õppimine ja harjutamine viib edasi, kehtib ühtviisi kõigi puhul. Küsimus võib olla ainult selles, kui kaugele keda viib, kuid kuna sensitiivsed võimed tulevad kasuks igas eluolukorras, on selles mõttes täiesti universaalsed, siis on igal juhul kasulik neid arendada ja võib öelda, et kellel selle vastu huvi tekkis, see on õigel teel.