EREVALGE

Juba ongi tekkinud maailmas selline olukord, et iga tiibeti laama, kui ta pisutki inglise keelt tönkab, leiab vaimse õpetajana väärikat rakendust nii Ameerikas kui Euroopas, leiab seda isegi keelt oskamata, sest  ollakse valmis ka tõlkima, isegi meil, Eestis. Tõsi, need huviliste seltskonnad on kõikjal väikesearvulised, kuid suureneksid kohe, kui tiibetlased  taipaksid loobuda sisseharjunud jurast ja teeksid oma ääretult ulatuslikust, kuid korrastamata ja seetõttu väga erineva tasemega  vaimuvarast  valiku lähtuvalt sellest, mis meid huvitab ja meile sobib. Üks mees, Mantak Chia, sai suurepäraselt hakkama sellega, et tegi midagi taolist hiina energiaõpetustest, mis pole sugugi lihtsamad kui tantrabudistlikud, nüüd aga terve Ameerikas, Euroopas ja Indias tegutsev laamade hulk ei saa  sellega hakkama!.. Aga nad ei taha. Sest neile on mugavam ajada sisseharjunud vagu ja kui me ise sellega nõus oleme – miks nad peaksidki!..  Nii  valitseb ilmselt veel mõnda aega see juba välja kujunenud kentsakas olukord: valdaval enamusel lääne inimestest pole neist  tiibeti õpetajatest sooja ega külma, mingi väike osa aga on valmis neid lausa kummardama ja ilma igasuguse kriitikameeleta vastu  võtma kõik, mida nad pakuvad. Niipea  kui ilmub keegi Mantak Chia sarnane mees, kes teeb tantrabudismist meile samas vaimus kokkuvõtte nagu tema tegi taoismist, annaks see  kogu euroopa kultuurile kohe ühe väga erilise  ja viljastava impulssi.

Mida muud teeb kristlane, süvenedes kirikupingil palvesse, kui et avab end ümbritsevatele energiatele, häälestab end nendega vastavusse, kooskõlla – muidugi võib sel viisil saavuatada oma soovide täitumistki, vähemalt mingil määral, vähemalt vahel, kui aga inimene on energiate tunnetamises andetu või lihtsalt liiga kärsitu ja leiab, et sel viisil ei õnnestu soovitut saada nii kiiresti ja  tõhusalt nagu tema oleks  tahtnud, siis ta teeb järelduse, et Jumalat pole olemas, ju siis surmajärgselt ka midagi paremat pole loota – ta ei tule üldse selle peale, et need kaks ei pruugi omavahel seotud olla - ja nii ta  nimetab end uhkusega ateistiks ning sellest peale tundub üldse kogu usuelu talle mõttetusena. Kurb ja kentsakas. Tiibetlased on energiate tunnetamises palju sügavamale jõudnud kui meie, kuid nad ei nimeta neid ühe kokkuvõtliku sõnaga ”Jumal”. Jumalusi on neil ka ja isegi palju, need on aga ideaalkujud, millega püütakse samastuda, et ka ise seeläbi üleneda. Sellises jumalusekujutluse loomises nähakse  isegi oma tõelise minaga kontakti saamist. Jumalusi kujustatakse enda ette, endasse sulavana, aga  kujustatakse  ka ennast jumalusena. Tegu on meie mõistes tõhusate psühhotehnikatega. Selleks kõigeks on välja töötatud arvutu hulk harjutusi; jumalust tuleb näha vaimusilmas nii selgelt nagu näeme kristallpuhta veega tiigis täiskuu peegeldust, kusjuures  ei eeldata, et ta on olemas – seda probleemi asub budism lahendama euroopa mõtteviisiga võrreldes täiesti ”teisest otsast”, ei püüta tõestada  seda, et jumal on olemas, vaid seda, et kõik, mida me enesestmõistetavalt oma igapäevaelus olemas olevaks peame, on efemeerne, on tegelikult näivus,  meie meelte poolt loodud virtuaalne maailm, millega võrreldes on üks tõeliselt ilus kujutlus jumalusest võrratult olemuslikum ja väärtuslikum – igavikulises mõttes. Kõik, mida me ome meeltega vastu võtame – vormid, helid, lõhnad, maitsed – hobused, härjad, inimesed, majad – ei eksisteeri ju tõeliselt, neil pole oma reaalsust, nad on tekkinud mingeist põhjustest ja kaovad jälle, nad on nagu unenäod või miraažhid. Perekonna loomine on haudade täitmisele asumine,  sünni tulemus on surm. Inimnene pole kunagi oma surmast nii kaugel kui sünnihetkel, iga uue päevaga hakkab ta sellele järjest lähenema ja keegi ei saa selle vastu midagi. Sugulased ja sõbrad ei jää kokku, teadmata on vaid, millal ja millises järjekorras nad lahkuvad. 

Jah, perekonna loomine on haudade täitmisele asumine, kuid enne kui need hauad kord kaevatakse, on võimalusi õnnehetkedeks, on isegi võimalik, et keegi saab valgustatuks... Iga päev pakub rõõmu mingeist kordaminekuist, päris kerge on pidada neid tähtsaiks ja surmale üldse mitte mõelda. Nii tänapäeva eurooplane ju teebki. Kas see siiski on hea? Lõpuks tuleb surm ootamatult ja me pole selleks üldse ette valmistunud. Võiksime surmale siiski mõelda, kuid mitte kui millelegi jubedale ja ebameeldivale, vaid kui kõige põnevamale seiklusele – kas või.. Eks ole mõnigi noor mõelnud, nähes muldvana rauka: temal pole küll enam midagi põnevat ees.. Temal on ees kõige põnevam, täielik muutumine, mis algab sellest, et ilmub surma ere valgus. Olen tundma õppinud kõiki maailma suuri usundeid ja võin kinnitada, et kõik nad räägivad  valguse maailmast, kuhu me läheme. Valgus ei ole üksnes see, millena oleme harjunud seda kujutlema: päikesepaiste või et on valge, sest oleme süüdanud lambi. Kõik loomingulised inimesed, leiutajad, usuinimesed on kogenud valguspuhanguid endas, oma rinnas. Ka see on valgus, ehkki pisut teistsugune kui elektri- või päevavalgus. Surmahetkel ilmuv ere valgus – mida on ju tegelikult näinud väga paljud inimesed, kes on olnud kliinilises surmas, kuid tänu arstiteaduse arengule ellu tagasi toodud, - on olemuslikult sama ja mida enam oleme seda kogenud siin elus, seda parem saab olema meie surmajärgne olu. See võib osaks saada ka teadlasele, kes on olnud endateada ateist, kuid kogenud valguselamusi ”ilusaist valemeist”, küllap ka mõnele vanale kommunistile, kui ta on tõesti järginud parteiprogrammide ilusaid põhimõtteid ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit ning pole usklikke eriti kiusanud – ja hoopis tähtsusetu on see, milliseid pühasid ja ülendavaid kujutlusi on  eluajal vaimusilmas näinud, kas Kristust või Budat... Kristust või Budat? Kujutleme, et keegi on sündinud ja üles kasvanud Pärna tänaval, nüüd aga korraga mingil põhjusel nimetatakse ta kodutänav ümber Õuna tänavaks.  Kas sellest muutub sisuliselt midagi? Ei muutu.  

Ma olen 95% veendunud selles, et valgusküllaste kujutelmade loomine viib surmas Valgusesse. See on väga suur protsent ja võibolla tõuseb minus  veel sajani. Kui hakkasin usuasjust huvituma – ateistlikus nõukogude ülikoolis – oli protsent vast ainult 65. Üsna jõudasti suurenes see siis, kui avastasin, et lisaks lootusele  surmajärgselt midagi paremat saavutada, võib tantrabudistlike jumaluste kujustamine olla ka üks   nauditavamaid tegevusi siin praeguses elus – nii et tasub igal juhul..

Nii on siis täiesti mõeldavad inimesed, kelle jaoks on endakujustatud jumalused  tõelisemad kui miski muu.  Jumalusi, nii rahumeelseid kui raevukaid, on palju,  kaugelt üle saja. Miks nii palju, kas vähemaga ei saa? Küllap isegi saab, piisaks ehk ka ainult kaunist valgest Vadžrasattvast lootosistes ja kaaslannaga süles, kuid omamoodi suurejooneline on seegi, kui oled viimaks suuteline tunnetama igas oma pisimaski kehaosas mõnd jumalusepaari - näiteks südametshakra idapoolses osas Vadžrasattvat ühtes oma kaaslanna Budalotshanaga -  ja tunnetada oma keha terveni jumalate paleena - paleena täis jumalaid. Mina pole selleni jõudnud, kuid aiman, mida see võiks anda..

Vaimuvalgus nr 19

BARDO THÖDOL

Jätame mõneks ajaks romaani ja pakume mõned esseed:

BARDO  THÖDOL

Tiibeti surnute raamat on vast Läänes kõige enam tähelepanu äratanud tiibeti raamat. Esimene tõlge – küll üsna puudulik – ilmus juba ligi sada aastat tagasi. Mina kirjutan seni kõige viimase, Gyurme Dorje tehtud tõlke põhjal. 

Autoriks on Karma Lingpa (1326 – 86), ehkki ta on väitnud end olevat üksnes aardeleidja, tertöni, kes on leidnud Padmasambhava peidetud vaimse aarde.  Selles asjas on Tiibetis pikk ja auväärne traditsioon: Padmasambahava ja ta kaaslanna Jeshe Tsogjel peitsid tulevaste põlvede tarvis palju aardeid. Neid on leitud kaljulõhedest, aga tertön võib leida neid ka oma vaimus. Kindlasti ei ole surnute raamatu tekst puhtal kujul Karma Lingpa looming, kuid pole võimalik selgitada, kui palju ja milliseid algallikaid ta kasutas. Igatahes põhineb ta käsitlus Guhyagarbha tantral, mis õpetab kujustama 42 rahumeelset ja 58 raevukat jumalust. See tekst on kirja pandud Indias Vadžrasattva ilmutuse alusel kuningas Indrabhuti poolt, tiibeti keelde on seda juba 8.sajandil kolm korda tõlgitud.

Kuigi raamat sisaldab teavet, mis on igale inimesele ülimalt vajalik, ei ole see mingi rahva raamat ja on tarvis, et keegi otsiks välja selle ratsionaalse sisu: keskmine lugeja takerduks peagi loendamatute palvete ja sadade jumalanimede rägastikku ning hakkaks kahtlema, kas seda ratsionaalset sisu üldse on... On küll!

Raamat algab kõige püsituse ja muutuvuse väljendusrikaste kirjeldustega:

Kuna me ei mõista, et püsitud asjad pole usaldusväärsed,

siis isegi veel nüüd klammerdume selle lõpule jõudva

                                                eksistentsitsükli külge.

Õnne püüeldes oleme tekitanud endale kannatusi.

Nii tuli kui vesi võivad kegesti meie kodu hävitada.

Aastaajad: suvi, talv, sügis ja kevad

on hea näide kõige püsitusest:

läinud aasta, see aasta, kasvav ja kahanev kuu,

päevad – miski ei jää selliseks nagu ta hetkel on

ja me ise seisame silmitsi suure muutuse – surmaga.

Kuigi nii raske on omandada inimkeha,

mis on nii väärtuslik sellepärast,

et vaid seda omades on võimalik saada valgustatuks,

kui haiguse kuju võtnud surmajumal seisab me ees,

kui kaastunnetäratav on siis see inimene,

kes pole huvitunud pühadest õpetustest

ja lahkub siit elust vaimses mõttes tühjade kätega!

Raamat põhineb tõdemusel, et kuigi taassünd kujuneb bardos, vahelmises olus,  äsja lõppenud elus tehtud heade ja halbade tegude summa alusel, võib surnu oma tulevase olu osas väga paljus veel ka ise kaasa rääkida, muuta seda paremaks kui see kujuneks kõigel isevoolu teed minna lastes. Et teda aidata,  jagab laama talle veel paljude päevade jooksul  juhiseid. Surnu on taibukas, rääkimata sellest, et ta kuuleb kõik, kuigi ise ei saa endast märku anda  -  ka  intellektuaalsed võimed on tal suuremad kui eluajal. Surnu on täiesti suuteline kaalutlema selliselt: „Kui kõik asjad oleksid tõelised ja jäävad, siis ei oleks surm võimalik. Ometi ma näen, et kõik tekib ja laguneb. Järelikult pole millelgi  püsivat omaolemust. See tähendab, et seda ei ole ka surmal, ka surm on illusoorne."

Vilunud laama oskab ka surnukeha väljanägemise järgi öelda, kas lahkunu on juba vabanenud taassündide ahelast või viibib veel bardos. Kui surnukeha näib ümbritsevat kiirgus ja ta     näib rahulikult magava inimesena, on ta vabanenud ja edasiseks juhendamiseks pole enam vajadust.

Peamine soovitus, mida laama annab, on kaasa minna ereda valgusega, mitte seda karta, mitmest ilmunud valgusest aga valida alati heledaim. Ohtlikest olukordadest, kus ärhvardab kinnistuda mõni madalam taaskehastumise võimalus nii, et sellest pole enam tagasiteed, aitab kohe üle, kui mõelda oma vaimsele õpetajale või mõnele jumalusele.

Põhjalikult kirjeldab raamat, milliste märkide põhjal võid järeldada, kas elad veel aasta, pool aastat, paar kuud või nädala. Kuna sellel pole meie jaoks suuremat praktilist väärtust, libiseme sellest üle, tuues vaid ühe näite:

Sulge silmad ja vajuta sõrmedega kergelt silmamunadele. Näed väikesi keerlevaid valgusringe. Kui need puuduvad vasaku silma alumisest piirkonnast, tähendab see, et sured kuue kuu pärast.

Surma silmipimestavalt ere valgus ilmub kõigile ja kohe, kuid selle kestus varieerub suuresti: neile, kes on elanud oma elu väga maiselt ja teinud palju halbu tegusid, võib see olla vaid hetkeline välgatus, millest ei saagi kinni haarata, teiste jaoks aga palju kestvam.

Laama räägib:

- Oo budaloomuseline laps (nimetab surnu nime), see mida kutsutakse surmaks, on sinu jaoks nüüd kätte jõudnud. Jäta kõik maised mõtted ja keskendu soovile saavutada valgustatus. Kui näed enda ees eredat valgust, ära kohku sellest, vaid tunne see ära kui oma budaloomus, mis on ülim reaalsus ise: ülipeen ja selge, särav ja kiirgav. Sellega võib kaasneda ka piksemürina sarnaseid hääli, ära karda neidki, ka see on sinu algse loomuse osa. Sul on nüüd mentaalkeha, seda ei saa miski kahjustada, oled nüüd teispool surma. Kui sa aga kardad ja võõrastad neid valgusi ja helisid, on su osaks jätkata eksistentsitsüklites kondamist.

Oo budaloomuseline laps, kohe esimesel päeval ilmub sulle helesinises valguses buda Vairotshana, kes istub oma troonil, hoides süles kaaslannat. Tema ja ta kaaslanna südamest kiirgab puhast helesinist valgust sinu südamesse. Samal ajal jõuab su südamesse ka tuimem valge valgus jumalate maailmast. Ära karda säravat helesinist valgust, vaid mõtle:

See on Vairotshana kaastunde väljendus ja ma võtan selles varjupaiga. – Ära mine kaasa tuhmima valge valgusega, sest kui sa seda teed, leiad sa end jumalate maailmast, kus võid nautida küll kaua aega ülemaiseid naudinguid, kuid ikkagi oled sidunud enda kuue olelusvaldkonnaga.

Teisel päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub sulle eredas valges valguses buda Akshobja-Vadžrasattva  kaaslanna ja kaaskonnaga. Tema ja ta kaaslanna südamest väljuvad eredad kiired puudutavad sinu südant. Samal ajal ilmub sulle ka tumedam suitsune valgus põrgusfäärist. Ära karda esimese sära, vaid mõtle: „See on Vadžrasattva kaastunne, leian varjupaiga selles.“ Ära mingil juhul mine kaasa tuhmima suitsuse valgusega.

Kui surnu ei tundud ära esmast sisemist sära, ilmub talle teine sisemine sära.

Kui surnu ei suutnud lahkuda taaskehatuste tsüklist kahes esimeses staadiumis, jõuab käte kolmas, mis kujutabki endast bardot, unenäolist sündmuste virrvarri, mis on palju kirevam, muutuvam ja mitmekülgsem kui meie maine elu, üha tulvil suuri võimalusi ja ohte. Ohte ei ole küll selles mõttes, et keegi või miski võiks bardos viibijale viga teha – isegi kui ta näiliselt tükkideks lõigatakse, ta ei sure. Oht on selles, et ta võib pahaaimamatult sattuda mingisse halba taassündi, kust pole enam tagasiteed. Üks kindlamaid viise seda ohtu vältida on säilitada täieliku rahu: ei karda midagi,  ei klammerdu ihas millegi külge ega jälesta midagi, ja juhindub ülevaist tunnetest, näeb oma vaimset õpetajat kaaslannaga, kujustab meditatsioonijumalusi ja budasid.

Laama räägib:

- Mõtle oma meditatsioonijumalusele, kuid ära kujusta teda materiaalse kehana, vaid särakujuna. Nüüd, kolmandal päeval, ilmub sulle kollases valguses buda Ratnasambhava kaaslannaga ja nende südamest kiirgub eredat valgust sinu südamesse. Samal ajal ilmub ka tuhmisinine inimeste maailma valgus. Ära karda esimese sära, vaid mõtle: „See on Ratnasambhava kaastunne, leian varjupaiga selles.“

Neljandal päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub sulle punases hiilguses buda Amitabha kaaslannaga ja nende südamest kiirgub erepunast valgust, mis puudutab sinu südant. Samal ajal ilmub ka tuhmkollane valgus näljaste vaimude maailmast. Ära karda seda erepunast kiirgust, vaid mõtle:“ See on buda Amithaba kaastunne, leian varjupaiga selles.“ Ära mingil juhul võta omaks tuhkollast valgust!

Viiendal päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub sulle ererohelises valguses buda Amoghasiddhi kaaslannaga. Nende südameist kiirgab ererohelist valgust, mis puudutab sinu südant. Samal ajal ilmub tuhmpunane valgus pooljumalate (deemonite) maailmast, mis kätkeb endas kadedust ja kisklemist.  Ära mingil juhul sellega kaasa mine!

Kuuendal päeval räägib laama:

- Viiel eelmiel päeval on sulle ilmunud viie budaperekonna esindajad koos oma kaslannade ja kaaskonnaga, kuid sa oled kohkunud nende särast ja viibid üha bardos. Nüüd ilmuvad nad sulle kõik koos. Mine kaasa nende särava valgusega, ära eelista tuhmimaid valgusi!

Seitsmenal päeval räägib laama:

- Nüüd ilmub viies säravpuhtas valguses loendamatu  hulk daakasid ja daakineid, et saata ja juhtida sind. Ära karda nende sära ja hiilgust! Samal ajal ilmub loomariigist ka tuhmroheline valgus, ära mingil juhul mine kaasa sellega!

Kaheksanadal päeval räägib laama:

- Seitsmel eelmisel päeval ilmusid sulle rahumeeled jumalused, kuna sa aga ei läinud kaasa ühegagi nendest, hakkavad nüüd ilmuma raevukad. Ehkki nad näevad välja kohutavad, on nemadki sisimas valgustatud olendid, seepärast ära karda neid. Nüüd algab üks suur kollitamine ja kõik see jätkub ka järgnevatel päevadel, sina aga säilita rahu ja meelekindlus ning pöördu palves oma vaimse õpetaja ja budade poole. Sul pole materiaalset keha, sa oled tühjus ja samuti on need kohutava väljanägemisega ilmumid tühjus, tühjus ei saa kuidagi tühjust kahjustada, nii et ära karda! Mõtle ka raevukatest jumalustest nii: „Nad on mu meditatsioonijumalused, nemadki on tulnud, et aidata mul leida teed bardo ohtude keskel. Kuna oled saavutanud selgeltnägemise, näed sedagi, mis on saanud sinust maha jäänud varast ja võibolla sulle ei meeldi, kuidas seda kasutatakse. Hoidu kõigist sellistest tunnetest, maine elu on nagunii möödas, lase sellest lahti. On juhtunud, et keegi, kes oleks muidu võinud leida hoopis parema taassünni, on langenud allapoole just seetõttu, et teda valdas korraga viha või kiivus või mingi muu negatiivne emotsioon seoes mingite äsjalõppenud elu asjaoludega. Möödunud elu sündmuste torm paiskab sind edasi, su ees on hirmutav kottpimedus, kus kostab hüüdeid: “Löö! Tapa!“ sa püüad põgeneda, kuid korraga on su ees kolm kuristikku: valge, punane ja must, kõik ühtviisi hirmuäratavad. Korduvalt oled püüdnud tulutult taas siseneda oma elutusse kehasse, nüüdseks on see juba lakanud olemast ja ka su mentaalkeha hakkab kaotama eelmise elu kehale iseloomulikku ning muunduma selles suunas, milline näeb välja su järgmine taassünd Sa püüad varju leida sildade all, kaljulõhedes, majades, kuid saad seal rahu vaid üürikeseks ajaks, siis jälle kihutab sind edasi meeletu sündmuste kulg. Kuid ära karda, kõik see on su enda teadvuse peegeldus. Isegi nüüd veel on sul võimalik saada valgustatuks, vältida vajumist uute kannatuste sohu, ehkki selleks antud aeg hakkab lõpule lähenema.

Ära klammerdu enam eelmise elu asjadesse, kuna see võib kergesti luua sideme näljaste vaimude maailmaga ja sa taassünnid seal! Kõik negatiivsed tunded loovad sideme madalamate maailmadega, väldi neid! Mantaalkeha on sul jäänud juba nii nõrgaks, et mõtled hirmuga: „Nüüd pean küll omandama uue keha, ükskõik milline see ka oleks!“ Ära lase sel hirmul end segadusse viia! Üha sagedamini ilmuvad sulle nüüd kuue olelusvaldkonna värvid: tuhmvalge jumlate maailmast, tuhmpunane pooljumalate juurest, tuhm sinine inimeste, tuhm roheline  loomade, tuhm kollane näljaste vaimude juurest ja suitsune pruunikaspunane põrgust.. Selle maailma värv, kuhu su eelmise elu teod sind kõige enam kisuvad, ilmub kõige tugevamana ja su keha hakkab minema seda värvi, millisesse maaailma sa oled sündimas. Veel on võimalus sellest kõigest pääseda. Samasta  see värv oma  lemmikjumalusega, seejärel lase jumalusel sulada välispiiridest sissepoole, kuni jääb vaid tühjus ja sära ning muundu ise selleks. Korda seda üha: kujusta lemmikjumalus, lase tal sulada ja saa ise tekkinud säraks ja tühjuseks.

Kui ka viimati kirjeldatud väga tõhus moodus ei aita, hakkavad bardos viibijale aina sisenduslikumalt ilmuma suguühtes paarid. Kui talle saab osaks taassündida isasena, tunneb ta kiindumust emase ja armukadedust isase vastu, kui emasena, siis vastupidi. Kõige parem on muidugi sündida inimeste maailma, kuna ainult inimene on suuteline valgustatuks saama. Teiseks tuleks valida taassünniks selline maa, kus vaimsed õpetused on au sees. Eksimisvõimalusi on siingi palju: head taassünnivõimalused võivad näida halbadena ja vastupidi. Kui bardos viibija viimasel hetkel enne tuppe sisenemist on siiski jõudnud veendumusele, et ei peaks sinna minema, aitab veel äsja  kirjeldatud meetod (lemmikjumaluse tühjuseks sulatamine ja sellega samastumine). Inimesena taassündimise kohta väidab „Bardo tödöl“ veel seda, et spermatosoidi ja munaraku ühinemisel kogeb bardost lahkuja veel suurt õndsust, seejärel  aga vaibub teadvusetusse, mis kestab nii kaua, kuni ta oma uues kehas saavutab selle taas, mäletamata enam midagi eelnenust..

Laamad loevad surnule „Bardo tödölli“ valjusti ette igaks juhuks 49 päeva jooksul, algul surnukeha kõrval, hijem, pärast matuseid, pole koht enam oluline. Siiski ei suuda kõik bardos viibijad õpetuse järgi teha ja seepärast hakkab laama viimaks andma soovitusi, millist sünnikohta valida:

Kui sul on kalduvus taassündida jumalate maailmas, näed uhkeid paleesid, mis on ehitatud kalliskividest, kui pooljumalate maailmas, siis tõrvikuid ja tulerattaid, kui loomade maailmas, siis pilte metsikust loodusest, kui näljaste vaimude ilma, siis murdunud puutüvesid ja tumedaid esileulatuvaid siluette, kui põrgus, siis musti ja punaseid majasid, tumedaid auke ja musti teid. Ole ettevaatlik, et ükski neist vaatepiltidest ei tunduks sulle põnev ja huvitav. Välja arvatud ehk  jumalate maailm ja inimeste maailm, on kõik ülejäänud väärt, et neisse sattumist igati vältida. Võiks ju mõelda, et kõige toredam oleks taassündida jumalate maailmas. Jah, seal koged tõesti määratu pika aja jooksul ülemaiseid naudinguid, kuid viimaks ikkagi langed tagasi taassündide ringlusse, sellest lõplikult lahkuda valgustatuks saamise läbi on võimalik üksnes iniemste maailmas. Laamad ütlevad vahel naljatamisi, et rikaste lääneriikide inimesed elavad jumalate maailmas..Pooljumalate (neid kujutatakse küll rohkem deemonitena) elu pole enam nii hea. Nende maailmas kasvab soove täitev puu, kuid selle latv koos viljadega ulatub jumalate maailma. Võib siis arvata, mida pooljumalad seoses sellega tunnevad.

Kui tunned, et oled muutunud jõuetuks ja sind lausa tõmbab ühte neist kuuest maailmast, kujusta kiiresti oma lemmikjumalus. Kui vähegi võimalik, püüa sündida silmapaistva vaimse õpetaja lapsena.

Laamade „päevajutlused“ on algtekstis palju pikemad, ma tõin välja nende põhisisu, jättes kõrvale kõik selle, mis lugejale, kes pole budistlikus traditsioonis kodus, jääks nagunii arusaamatuks sõnamulinaks.

Mida on sellest kõigest õppida? Aga seda, et tuleb luua eluajal oma kujutluslik ideaalmaailm, millesse siis surmahetkel lähed, ilma et sul tarvitsekski kogeda kõiki neid bardo pärapoole vintsutusi, mida Bardo tödöl nii kujukalt kirjeldab. Kõige esmasem ja üldisem soovitus, mida võib anda surijale, on see, et ta suunaks endas kõik ülespoole, justkui tõuseks endas üles. Veel parem on, kui ta näeks seal üleval ka valgust ja suunaks kõik endas sinnapoole. Meie kultuuris võib tekitada surijas tõrke, kui soovitame tal suunata oma hinge keskkanalis üles läbi lagipea keskel oleva avause Buda südamesse, kindlasti ei saa aga olla kellegi midagi selle vastu, kui soovitame suunata tal hingekuulikese sel viisil Kristuse südamesse – tähtis on püüda valguse poole.

Vaimuvalgus nr 18

Romaan 11. sajandi Tiibetist, 2. osa

Kui Marpa asutas end teele, sai ta isalt kaasa kaks jakikoormat paberit, terve sangi kulda, hõbeplaadi, hea hobuse, tiikpuusadula ja siidbrokaadi kanga.

  

Rikka õpilase saabumine jäi Nyugus ühe teise sündmuse varju.

Just oli kaljulõhes avastatud terma, peidetud aare,  ja tertöniks, aardeleidjaks, ei keegi muu kui auväärne Drogmi ise. Iseenesest polnud ju terma ilmsikstulek kuigi haruldane, neid leiti ikka siin ja seal, enamuse ehtsuses võis kahelda. Et saada tertöniks, piisas sellestki, kui väitsid, et leidsid terma oma vaimus. Kas sellist võimalust kuritarvitati, püüti anda oma mannetule kirjatööle sära juurde?.. Raske öelda, võis vaid imesatada, millise hulga õpetusi olid Padmasambhava ja ta kaaslanna Jeshe Tsogjel suutnud talletada Bönimaa kaljulõhedesse või selle rahva tulevaste põlvede vaimu, teadvusse.

Drogmi oli avastanud aarde õhtuvidevikus. Ta ei hakanud seda kohe päevavalgele kiskuma, vaid kattis ööseks brokaatkangaga. Nüüd hommikul oli ta kutsunud nii oma õpilased kui ka lähedase kloostri mungad, et terma asjakohase pidulikkuse ja austusavaldustega avada.  

Nüüd oli rahvast ümber nii palju, et Marpa, kes oli küll päris turske kuju, kuid mitte eriti pikka kasvu, pidi kivivarvule tõusma, et midagi näha: mida seal kõik välja võeti: brokaati... kas tõesti  isegi Jeshe Tsogjeli aluspesu?... Kui nähtavale tuli kläsikirjalehtede pakk, tõsteti see ülistuslaulu saatel kõrgele kui kõige olulisem leid.

Koolitund sai sel päeval alat alles peale lõunat ja muidugi pühendas Drogmi selle täielikult sellele kuulsusrikkale ajal Bönimaa ajaloos, mis oli nüüdseks jäänud juba mitme inimpõlve, vaid mitme inimeluea kaugusele – ajale, mil Tiibet oli keiser Trisog Detseni valitsuse all tollase maailma suurim ja vägevaim impeerium, hõlmates lisaks etniliste tiibetlaste asualale ka poolt Nepaali ja laialdasi Hiina alasid – ajale, mil oli peidetud äsjaleitud terma. Eriline koht selles kõiges oli Drogmi jutustuses muidugi Padmasambhaval, keda Tiibetis peetakse teiseks budaks ja ta kaaslannal Jeshe Tsogjelil, keda austatakse kui naisbudat ja kutsutakse hellitlevalt Tsojelliks..

Mõne aja pärast jõudis Drogma  jutujärjega ka selle paari seksuaalsete praktikateni, alustades värssidest, millega Padma tervitas Tsojelli esimesel kohtumisel::

-  Ole tervitatud, ülim tantramandala –

otsekui Udumbla-lootos,

mis on buda lootoste hulgas,

ja vaid korra igas ajastus

avab on suure heleinise õie,

nii et mitte kõik õndsad ei saa teda näha,

sest nii harukordne on ta õidepuhkemine!

Nõnda siis paku mulle om müstiline mandala!

Rõõmuga ja andunult valmistas Tsojell oma mandala ja pakkus seda Padmale:

Puhta Naudingu ülimas Mandalas

Keha võime naudingut tunda on Püha Mägi,

Mu käed-jalad on selle neli mandrit –

Võta see kingitus minult vastu kaastundega

Ja kõigi olendite hüvanguks!

Seepeale ilma igasuguse häbita ja ka mitte nii nagu seda tehakse maisel viisil, vaid sügavas usulises andumuses ja õnnes seadis Tsojell valmis oma müstilise mandala ja pakkus gurule. Guru kutsus hõõete Dza! Ja Hung! abil kohale jumaluse, ta keha läbi laskus alla valgus, ta valder kõvastus ja tõusis ning ühines Tsojelli lootosega ekstaatilisse ühtesse, lõid särama kuu- ja päikesemandalad nende kehanärvide kaheksas fookuspuntis ja said nelja laadi õndsuse läbi ohvriandideks jumalsuetele neis energiakeskustes. Puhta naudingu keskmes ilmutas guru Daakini Südametilga Mandala, ilmutas oma isikliku sisima olu kui Mahavadžradhara, koos buda viie avaldaumiskujuga, mis kõik olid ühtes oma kaslannadega guru kehamandalas; ta andis Tsojellile guru keha pühitsuse ja väeülekande: viis täiuslikult puhast psühhofüüsilist koostisoas, mis ilmusid viie budana ja viis täiuslikult puhast elementi, mis võtsid nende viie kaaslanna kuju.

Seitsmel päeval, mil nad aina nautisid teineteist, õppis Tsojell nägema karika väliskülgedel jumalikku paleed ja seesmuses ühtes jumalaid ning jumalannasid, kuni kogu ümbrus, kõik välised vormid, kangastudid talle paradiisina.

Tsojelli laubakeskusest, seal kujunenud naudingust-teadvelolust tõusis valge paradiis, mis jagunes kolmekümne kaheksaks väiksemaks Puhtaks Maaks, igas Heruka ühtes oma kaaslannaga ja neid keskseid paare ümbritsesid veel sajad tuhanded samaugused väiksemad paarid. Selle hiigelmandala keskmes oli Herukate Meister, Ülim Heruka ühtes oma kaaslannaga ja koraga sai Tsojell pühitsuse selle jumaliku paari ühteõndsusesse, mispeale ta sai endale uue nime: Tsojell, Puhta Naudingu Valge Jumalanna.

Drogma oli märganud, et ta uus õpilane Marpa jäi eriti ahnelt kuulama just sellest peale, kui ta oli hakanud rääkima Padma ja Tsojelli seksuaalseist praktikaist,- mitte küll väga üksikasjaliselt, ent siiski...

- Sa nagu juba vaataksid ringi kaaslanna järele, - muheles õpetaja.

- Olen naisemees... – tunnistas Marpa ja värvus kõrvuni punaseks.

- Naisemees või nasitemees? – küsis abiõpetaja Njo pilklikult.

- Poiss räägib tõtt, - ruttas Drogma Marpat kimbatusest välja päästma:

- Ta vanem vend võttis talvel naise, aga kevadel jäi kaljukitsejahil varingu alla – nagu ka teised  vennad.

  

Kui Marpa oli kooli raamatukogus meelisklema jäänud meile juba tuttava salmi kohal:

  

otsekui Udumbla-lootos,

mis on buda lootoste hulgas,

ja vaid korra igas ajastus

avab on suure heleinise õie,

nii et mitte kõik õndsad ei saa teda näha,

tabas teda korraga Njo pilklik nööge:

- Padakonn imetleb lille..

Seda hüüdnime ei riskitud koolis suuremat kasutada – Marpa oli seepeale mõnelgi hambad kurku löönud, - kuid abiõpetaja kallale ei võinud ju söösta. Njo ise tõmbas naljatlevalt pea õlge vahele ja kadus ruumist..

Marpa mühatas – ära rikkus meeleolu... Vaatamata keharammule ja äkilisele meelele oli Marpal õrn hing. Ta armastas rääkida valdrikõnes, see tähendab – luuletas...  Ka läks ta tihti eemale kõnnumaale nii kaugele kui jalad kandsid ja hüüdis seal igatsevalt tuulde:

- Padma!.... Padma!... Tsojell!... Tsojell! – Ja siis juba ainult:

- Tsojell!... Tsojell!::: Tsojell!...

Vaimuvalgus nr 17

Romaan 11. sajandi Tiibetist

Hakkame avaldama Ülev Valderi romaani elust 11. sajandi Tiibetis.

Tiibeti noorukit, keda hiljem budistlik maailm sai  tundma Marpa nime all, valdas sel talveõhtul kummaline rahutus. Mitte ainult teda. Lõõmava tule ja jakivõilampide valgel tantsisid trummitüdrukud, säärte ümber pika  karvaga jakinaharibad – kõrgel mägismaal elavad sugulased olid orurahvale külla tulnud.. Tantsijad-trummeldajad pöördusid rütmiliselt päid, põristades kord ühel, kord teisel pool puusal rippuvat trummi ja heitsid jalgu kõrgele. Neist õhkuv metsik vägi oligi  kõigi meeled üles kütnud

Kui tüdrukud  tanstu lõpetasid, kostus väljast jälle tuule ulgumist. Tiibetlastel on vanasõna: Tormine öö on hea, siis pole röövleid liikvel. Selles suures kivist kindlusmajas  muidugi röövleid ei kardetudki.

Marpa vanim vend oli astunud ühe trummitüdruku juurde ja – nagu Marpa kuulis – keelitas teda endale naiseks tulema.

- Kui palju sul vendi on? – küsis tüdruk, kerge naeruvõru suu ümber..

- Kokku on meid neli.

Tüdrukut näis vastus rahuldavat. Et küsimust mõista, peame teadma, et kuigi Bönimaa jõukamates peredes ei võetud  vendadele ühist naist – nagu see oli tavaline vaesemates -, olid vennad enamasti siiski sedameelt , et võivad ka vennanaist omaks pidada. Levinud oli nii mitmenaisepidamine kui mitmemehepidamine, suguelus järgiti üsna vabalt meeldivust ja vaiste, ega tehtud  kunagi suuremat numbrit sellest, kes kellega ühte heitis..

Kui vanem vend öö saabudes ühe uue suurema jakinaha välja otsis, mõistis Marpa, et tüdruk oligi nõus olnud ja ta tundis sellest suuremat headmeelt ja erutust  kui oli arvanud.

Ka Marpa keeras end oma jakinaha sisse, kuid und tal ei tulnud. Ühtviisi virge oli ta siis, kui vend end oma pruudi jakinaha alla libistas ja kui ta sealt viimaks väljus ning oma „pessa“  puges – armurõõmud nauditud, tundis iga tiibetlane , et uni tuleb kõige mõnusam ikkagi oma „pesas“ – kui ka siis, kui järgmine vend sama teed käis ja siis veel järgmine.. Nüüd lõi Marpa süda puperdama – nüüd oli tema kord, vähemalt võis olla, kui ta seda soovis..

- Sina ka? – tüdruk oli nagu üllatunud, kuid seda siiski nagu pigem rõõmsalt.

Marpa surus oma kõvastunud liikme sooja libedusse tüduku jalge vahel, kuhu see näis lausa  uppuvat. Mõned kiired tahtele allumatud tõmblused ja oligi kõik. Türuk vajutas  ta emalikult veel korraks oma rinnale ja paotas siis jakinaha serva:

- Mine nüüd magama.

Ruum oli liigagi palav – kuna lähikonnas  leidus nii musta kui pruuni põlevat kivi, ei pidanud kütet kokku hoidma ega olnud tarvidust kuivatatud loomasõnnikuga sussutada. Väljast vaadates tundus maja sünge - kolmekorruseline kivitahukas kaljukünkal, tasutaks veel palju kõrgemad lumised mäed, - sees muutsid aga elamise päris õdusaks värvikirevad vaibad, padjad, loomanahad, seinamaalingud, hiina siid, akaatsiast ja punasest roosipuust mööbel, nepaali sepised ja nipsasjakesed Indiast, hõbedaselt läikivad turvised – ei jõua üles lugeda, mida kõike põnevat peitis endas see väliselt nii sünge suur kivimaja..  

- Soekurgu jäärakus oli suur varing. Jäärak on täis, seda polegi enam.

Kodakondsed  vahetasid  pilgu. See, mida teeline oli öelnud, seletas nüüd, miks kevadisele kaljukitsejahile läinud vennad ja sulased polnud ikka veel tagasi.

- Saduldage kohemaid hobused! – käsutas isa ja tõusis.

Jäärakut polnud enam ollagi, seda kattis kiviklibu ning muda ja lume segu, mis näis eespool nagu kerkivat.

- Ratsutame ruttu ülesmäge! – karjus isa. Peatudes ja tagasi vaadates nägid nad, kuidas orgu mööda voolas allapoole vee ja mullakamakate vool – paisu taha kogunenud sulavesi oli kogunenud ja kogunenud ning nüüd kõik oma teed takistava  liikvele lükanud. Kusagil selles möllus pidid olema ka nende lähedaste surnukehad.

Õhtul libistas Marpa end noore naise jakinaha alla. Seekord ei olnud ta enam nii saamatu ja kiire nagu oli olnud esimesel korral ja  nüüd teenis ta  ära ka tunnustava sõna:

- Sa juba suudad naist rahuldada.

- Nüüd oled sa ainult minu naine. Ma hakkan igal õhtul sinu juures käima.

- Eks vaatame.. Ma olen rase, varsti sünnitan.

- Ema sünnitab varsti, aga sinust pole seda veel märgatagi.

- Kui hästi vaadata, siis ikka juba on ka.

- Minu laps..

- Sinu või vendade –  pole ju tähtis.

- Muidugi – meie laps igal juhul.

Marpa oli lootnud midagi mesinädalate taolist, kuid naisel oli tõepoolest sünnitamisega tõsi taga ja nii sai Marpa jälle tahaplaanile tõrjutud. Ta muutus närviliseks.

- See mu ainus alles jäänud poeg kas tapab kellegi  või lüüakse  ise maha, - pihtis isa vanale sõbrale, kellest oli saanud  auväärne lotsava, õpetlane-tõlk.

- Selle vastu oleks rohtu. Viha on võimalik hajutada, võttes sellest ainult tugeva väe, mida saab kasutada mingil heal eesmärgil.

- Hm. Peale kõige muu on ta veel laisk ja mugav  ka..

- Jõhkrus ja mugavus annavad hästi muundada millekski paremaks,  mugavuse saab muuta heasoovlikkuseks kõigi olendite vastu, ägeduse väest aga leida sellele jõudu..

- Kuule, ehk sa võtad poisi paariks aastaks enda juurde õppima?..

- Sel mõttel on jumet. Teen talle selgeks sanskriti, nepaali keele ja veel mõne Indias räägitava keele – need on omavahel kõik üsna sarnased – ja siis ta võib  ise rännata sinna mõne suure guru juurde. Ka kuningas soosib sellist asja igati, saadab aegajalt Indiasse jälle ja jälle  paarkümmend noormeest.

Lotsava jättis targu ütlemata, et kuninga aineline toetus sellise asja puhul on siiski peaaegu olematu ja et paarikümnest tuleb tagasi heal juhul  paar-kolm, ülejäänud on jätnud oma elu rännakuraskustesse või – mis veel tavalisem – on surnud soojas lämbes kliimas haigustesse, mis Tiibetis tundmatud..

Marpa isale hakkas mõte aina enam meeldima: õpetlasi-tõlkijaid austatakse, nad on võrdväärsed ülikutega. Viimaks ta õhkas:

- Ma püüdsin ise ka nooruses järgida budadharmat, aga elu keeras teiseks. Olen tapnud palju mehi ja hobuseid – teisiti ju oru valitsejaks ei saa.. Olen korda saatnud halbu tegusid.. Ehk tuleb mu ainsast ellujäänud  pojast parem inimene..